Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1996-2004

Päivitetty 2004-10-19

1. Vundament

- tässä eestiläisessä versiossa 101 sivua

Kuka on Jumala?

Mõistena saab kujutada Jumalat esmajoones Armastuse, Tõe ja Elu summana:

Armastus

+ Toe

+ Elu

-------------

= Jumal

Kui teaksime, mis on Armastus, Tõde ja Elu, siis niisugustel asjaoludel oleks meie arusaam Jumalast suhteliselt selge. Seepärast vaatleme neid kolme mõistet pisut eraldi.

Rakkaus

Oletame, et pank esindab Armastuse nulltaset. Sa saad sealt selle, mille sa sinne andsid, ehk sajalise eest sajalise vee viielise eest viielise. Aka kui sinu sõber annab sulle viielise eest sajalise, siis ta on praktiseerinud 20-kordset Armastust, või kuidas? Ülimalt annab armastus oma elu selle eest, keda ta armastab.

Põhimõte sajalise eest sajaline on esitatud nn. Moosese seaduses, mida tuntakse rohkem silm silma ja hammas hamba vastu põhimõttena. Mõistena tähendab see sedasama mis "õiglus". Paljud on võtnut õigluse – armastuse nulltaseme – saavutamise endale eesmärgiks, nõnda et seda kuulutatakse juba kõikides linnades. Pajude poliitiliste parteide programmist võib leida püüet õiglusele – armastuse nulltasemale, mis esutab, et inimsugu sipleb ülekohtu võimuses.

Jumal on armastus. Ülimalt annab armastus sinu eest oma elu, et vabastada sind süüst, milles ta pole mingil määral osaline.

Totuus 4

Loodusteaduses tuntakse mitmesuguseid "todesid", mida kõiki peatakse suhtelisteks, sest nad pole lähemal uurimisel üldsegi iseseisvad tõed. Üksnes Jumal on iseseisev tõde. Tõde on jagamatu. Parteitu teadus murrab tänäpäeval pead nn. Kolme põhijõu kallal. Nende omavaheliste sõltuvuste selgitamine viib küsimuseni ühest algjõust. Käesoleval hetkel pole tähtis, kas me nimetame seda algjõudu Jumalaks või ei. See on olemas, kas me tahame seda või ei või kas me tunneme seda või ei.

Jumal on tõde. Üksnes Jumal on. Jumal on ainus tõelisus. Muu olemasolu on temaga suhteline. Järelikult võib tõde siiski mõista nii tuntud kai ka tundmatute osatõdede summana. Inimese uurib osatõdesid ja leiabki neid, aga ta ei saa neid muuta. Tõed on jumalikud.

Tõde on koikjal meie ümber. Oun ei kuku puu otsast muud moodi kui vastavalt tõe seostele. Oun ongi targem kui inimene, ta ei ürita tõdetest mööda hiilida, nagu teeb seda inimene oma rumaluses.

Seda arenguteed, mis algav sünnist ja lõpeb surmaga, nimetatakse inimeste keskelt tavaliselt eluks. Selle tee kõige iseloomulikumaks jooneks on muutumine surma suunas. Inimese mängib aluga vaid palli, avates, et ta on selle peremees.

Surmale viiva arengutsee nimetamine eluks on küsitav. Sellest erinevat elu inimesel siiski ei ole. Inimene on surmale määratud. Parimaks kujutiseks tegelikust elust on minu arvates võrdlus voolava veega. Vesi voolab ja teeb oma tööd, ise muutumatuna ja selgena püsides. Elu on väljaspool aega.

Mõte Jumalast on abstraktsioonitasemelt kõrgeim assotsiatsioon, mis kunagi on inimese ajusid vaevanud, seda isegi siis, kui sõnaga on mõeldut Armastuse, Tõe ja Elu summat.

Kaiken summa ja tulos

Jumalat iseleomustatakse ka sõnaga nähtamatu, igavene, muutumatu, igal pool olev, kõikvõimas, püha, truu, armuline jne. Ent kuna kõik need mõisted on inimesele ebaselged ning Armastust ei saa võtta pihku ega Tõde mõõta meetriga, tuleme peagi arusaamisele, et mõisteliste vahenditega pole võimalik saavutada Jumala mõistmist. Inimese parimad oma tähelepanekuil põhinevad saavutused seisnevadki selles, et inimene veendub Jumala juuresolekus.

On siiski kaks eri asja, kas olla teadlik Jumala olemasolust või tunda teda ennast. Kui õpid teda tundma, siis ütled sinagi nagu Matti ja Maija esimest korda rongi näheb: "Ahaa! Nüüd saan aru! Miks sa kohe ei öelnud!"

Aabrahamin, Iisakin ja Jaakobin Jumala

Ajalugu tunneb erinevaid arusaamu Jumalast. Selles raamatus peatume arusaama juures, mille oli saanud Jumalast Urile kuulunud Paddam Arami linnast pärinev Aabram, hilisema nimega Aabraham, tuntud ja tihti rändavaks aramealaseks nimetatud teisitimõtleja. Aabraham oli esimene, kes uskus Armastuse, Tõe ve Elu võidudusse ning ütles seepärast lahti selle maailma teedest.

Tõde, Armastus ja Elu on raskesti mõistetavad asjad neile, kel neid ei ole. Asja ei tee kergemaks see, et Aabrahami Jumal, "Meie Isa", asub taevas. Itaalia kunstnik ja loodusteadlane Leonardo da Vinci esitaski Jumalat habemiku taadina.

Mõningatel juhtudel on inimese arusaam Jumalast nii aru, et ta ka ise ei usu seda. 1968 a. sõitsin Soomest Moskva lähedale Polioviiruse ja Ajukelmepõletiku Uurimise Instituuti kiirgusloendurit üles panema. Selle asutuse töötajate meelest ei võinud teadusliku tööga tekelev isik uskuda Jumalat. Näd rääkisid ühest kuulsast mehest, kes oli käinud 200 km kõrgusel, aga polnud oma retkel näinud Jumalat. Võib olla, et nad ootasid, et nad näevad kiiktoolis istuvat valge habemega vanataati. Armastust, Tõde ja Elu Gagarin ei näinud, või ei osanud vaadata. Ometi on Ta kõikjal: "Kas saab keegi ennast peita peidupaikadesse, ilma et ma teda näeksin? Ütleb Jehoova. Eks mina täida taevast ja maad? Ütleb Jehoova (Jr 23:24). Gagarini jumalat ei ole olemas, aga Aabrahami Jumal kutsub Gagarini ja Leonardo koos kõigi nende liigikaaslastega enda ette oma tergudest ara andma.

Loodu

Alguses lõi Jumal taevad ja maa ning lõpuks inimesse, kes on suuteline vaatlema, mida Jumal on loonud. Jumal on ennast ilmutanud oma loomes. Aga Jumal jälgib ühtlasi oma loodut:

Jumal ei ole kunagi jätnud oma lootud tuulte tõugata. Tema juuresolekut võib kõikjal pidevalt märgata. Antiikaja kreeklastele esitas Aabrahami hingesugulane Paulus asja selliselt:

Antiikaja inimesel oli raske mõista Armastust, Elu ja Tõde tõeliselt olevana. Inimene ootas, et näeb midagi käega katsutavat ja tahtis seega eraldada Jumala sellest majesteetlikust suurusest, mille abil oli Jumal endast tunnistust andnud. Seesama käib ka tänapäeva inimese kohta, kuigi ta arvab, et abstrakselt on nüüd Jumalat hõlpsam ette kujutada, kui teadus on asunud uurima olemasoleva algpõhjusi mõiste tasemel. Samal ajal, kui ollakse sunnitud nägema, et inimene ei loo ühtki neist seaduspärasustest, mida ta uurib, teeb ta neid rakendades oma nn. avastused.

Loomine teostati kuue päevaga. Nendest on praegu käsil kuues päev. Nüüd tehakse inimest. Et Jumalas ei ole aega, on kuuesgi päev juba lõpul ja Jumala inimene on saanud oma kuju. Iga loomispäeva järel on võidud tõdeda, et selle päeva tööd olid head. (Vt. 1 Mo 1).

Andnud endast tunnistust, tuli Jumal ise meie keskele oma pojas Jeesuses. Jeesuses esines Jumala kogu täius. Ta oli täiuslik Armastuses, täiuslik Tões ja kätkes endas Elu.

Jumala ihmisessä

Kui Jeesus asub tagasi oma ametikohale, loob ta uut. Mitu väikest Jeesust on juba loodud ja mitu on valmistamas. Nüüd tuleb järjekord sinu loomiseks.

Kui inimene loodi, teatati talle tema piirang: ta ei tohtinud süüa hea ja kurja tundmise puu vilju, sest talle ei olnud antud võimet teha aina ja ilmtingimata head, se oli jumaliku olemuse erijoon.

Ilma hea ja kurja ärakasutamisvõimeta ei olnud inimesel vastutust ka habade tegetude eest, mida ta tegi. Ta võis toimida nagu hunt: süüa keda vaid tahtis. Kui inimene siiski sõi hea ja kurja tundmise puust, langes talle kohutus valida alati vaid hea. Teadmine toob vastutuse. Et inimest ei loodud kohe viimast nõuet silmas pidades, on hea valitsemise kohutus inimese probleemide põhiküsimus.

Tietoyhteiskunta

Koolis õpetatakse bioloogiatunnis, et inimene arene ahvist. Usklikud seevastu õpetavad, et inimene ilma Jumalata on endiselt loom, ja alles siis, kui ta hakkab küsima, mis on hea ja mis on halb, hakkab ta ilmutama inimlikkuse tundemärke.

Kui sa annad nn. heaks otstarbeks kümnega, siis võib juhtuda, et seda kasutatakse halva tegemiseks. Et sa võiksid teada, kuidas saad õigesti kasutada oma vara, peab sul olema varuks jumalikku tarkust. Elu oleks haruldaselt kerge, kui sa kogu aja teaksid, mis on hea, ning kui sul oleks jõudu ja võimu selle hea teostamiseks. Kuid see tarkus on vaid Jumalal, hoolimata sellest et nii paljud on näidanud endid tarkade ja tugevatena.

Piibli salakeeles tähendavad puud rahvaid. Hea ja kurja tundmise puu tähendab seega teabeühiskonda. Teabeühiskonna põhiviga seisneb mõttes, et kui inimesel oleks vaid piisavalt teavet selle kohta, mis on hea ja mis halb, siis ta talitakse õigesti. Seega on teabeühiskond ühtlasi koolitusühiskond, kes püüab oma liikmeile jagada piisaval hulgal teadmisi, et nõnda tagada ühiskonna jätkuvust. Piibli järgi on see päästmismudel siiski väär ning suurema kahju vältimiseks ajas Jumala inimese paradiisist minema.

Paradiisis sattus inimene hätta. Seetõttu on pattulangemisest alates Piibli sõnumiks sõnum Jumala päästmiskavast. Juba 1 Mo 3:15 on eelteade Jeesuse sünnist: "Ja ma tõstan vihavaenu sinu (=mao) ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!"

Inimese kurbloolisus seisneb selles, et inimene ei mõista, mis talle on hea. Et inimene ennast enam ei kahjustaks, andis Jumal Moosese kaudu seaduse oma rahvale kasvatajaks. Moosese seaduse mõte on selles, et see laseb tee tegijale ise otsustada, mida ta peab kohaseks. Kui ta pidas kohaseks naabri pea maha raiuda ja seda ka tegi, siis tuli temagi pea maha raiuda. Rahvas õppis seaduse all otsustama, mis on sobiv.

Jeesus jatkabki Moosese opetustööd järgmiselt:

Jeesus õpetab seega õigluse asemel armastust.

Moosese antud seadus näitas inimese võimetust kinni pidada tõest ja armastusest. Seadus mõistis inimese üle kohut. Seetõttu oli seaduse kehtivusaeg piiramatu. Kui inimene oli süüdi mõistetud, polnud seadust enam millekski vaja. Süüdimõistetud inimesel ei olnud enam mingit võimalust pääsemiseks, välja arvatud ehk armuandmine.

Teoreetiliselt võime muidugi kõik teada, et Jeesus on Päästja. Kui ta ilmus, päästis ta meid "ei mitte õiguse tegude tõttu, vaid oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu, keda tema on rikkalikult välja valanud meie peale Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija läbi, et meie, tema armu läbi õigeks tehtud, saaksime igavese elu pärijaiks lootuse järgi." (Vt. Tt 3:4-7). Sõna "meie" selles lõigus tähentab sedasama kui meieisapalves, s.t. neid, kes annavad andeks. Järelikult ei tähenda see automaatselt kõigi eestlasi ega kõigi inimesi.

Teisiti öeldes on Jeesus Jumala vastus vajadusele, mis tekib hea ja kurja teadmisest. Temas leiame nii andeksandmise kui ka tarkuse valida see, mis on hea. Ka vajalik jõud on Jeesuses. Seega on Jeesuses elamine just nii kerge, kui me eespool soovisime. Aga teadmine, jõud ja tarkus saadakse Vaimus, mitte väljaõppe abil.

Heebreakeelsetes Vana Testamendi kirjutistes kasutatakse Jumala kohta peamiselt kaht nimetust – Elohim ja Jehoova (Jahve). Elohim on mitmus sõnast El, mis tähendab võimast. Samast tüvest tuleb ka araabiakeelne sõna Allah. Sõna Jehoova (Jahve) tuleb tegusõnast "olla" ja tähentab olemasolevat või stiililt teistsugust sõna kasutades – tõelisust. Sõna muutmisel Jehova esimese silbi täishäälik teiseneb Jo/Ja/Je, näiteks Jeshua (Jumal päästab), Josafat (Jumal mõistab hukka).

Kui Jumal rääkis Moosesega põleva põõsa seest, küsis Mooses temalt: "Vaata, kui ma lähen iisraellaste juurde ja ütlen neile: "Teie vanemate Jumal on mind läkitanud teie juurde," aga nemad küsivad minult: "Mis ta nimi on?" mis ma siis pean neile vastama?" Ja Jumal ütles Moosesele: "Ma olen see, kes ma olen!" Ja ta jatkas: "Ütle Iisraeli lastele nõnda: "Mina olen on mind läkitanud teie juurde!" (2 Mo 3:14-14)

Moosese järel saatis "Mina olen" iisraellaste juurde veel mitu meest, aga siis saatis Isa ema nimel (Jh 6:43) oma poja Jeesuse, kes ütles: "Kui te ei usu, et mina see olen, siis, siis te surete oma pattusesse!" Kui tema seekordsed vestluskaaslased variserid kuulsid Jeesust ütlevat "mina olen" kikitasid nad kõrvu ja küsisid: "Kes sa siis oled?" Jeesus vastas: "Kõigepealt see, mida ma teil ütlesingi," ja lisas veel: "Mina olen see, kes ma olen." (Jh 8:28). Kõneluse jatkudes muutusid variserid üha tulisemaks ja kui Jeesus lõpuks ütles: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile; et enne kui Aabraham sündis, olin mina," haarasid nad kivid pihku, et nendega Jeesust visata. (Jh 8:58).

Meie päevini on see keskustelu (Jh 8:18-30) säilinud kreekakeelseis kirjapanekuis, millest see siis on tõlkitud eri keeltesse. Kreeka keeles kõlab "mina olen" "ego ime". Kesisemates tõlgetes on neid sõnu edasi antud kord kujul "mina olen", kord "mina olen olnud". Voib-olla on tõlkijad arvanud; et algtekstide kirjutajad pole tundnud kreeka grammatikat. Neid sõnu võib aga ära tunda nende poolt esilekutsutud mõju põhjal. Kui niisiis Jeesust tuldi öösi Ketsemani aiast kinni võtma, küsis ta: "Keda te otsite?" Vangistajad, kelle hulka kuulus Juudas, sõdureid ning variseride ja ülempreestrite teenijaid, vastasid: "Jeesust, naatsarestlast." Jeesus vastas: "Mina ju ütlesin teile, et mina olen". Kui te nüüd mind otsite, sis laske need ära minna." Jeesus osutas seega, et ta on seesama mis Vana Testamendi Jehoova: seesama sõltumatu olemasolev, kes oli, on ja jääb igavesti.

Pärisnime "Jeesus" heebreakeelne häälikuline kuju on "Jeshua", mis eesti keelde tõlgituna tähendab "Jumal päästab", ent pärisnimesid ei tõlgita. Jeesus ei saanud oma nime Joosepilt ega Maarjalt, vaid ta sai oma nime Jumala sõnatooja vahendusel, kes ütles Maarjale: "… ja paned temale nimeks Jeesus." (Lk 1:31).

Nimi "Jeesus" esineb juba Vanas Testamendis. Näiteks 2 Mo 15:2 on heebreakeelses algtekstis sõna "päästmine": "Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova (heebrea "Ja"), tema on mulle päästeks (heebr. "li-Jeshuah"), (vt. ka 1 Mo 49:18).

Heebrea sõna "päästmine" on võimalik tõlkida kreeka keelde. Vastav kreeka sõna on "soter" ja seda kasutatakse tähenduses ‘päästja’, ‘vabastaja’. Vastav tegusõna on "sozo", ‘armu anda, päästa, vabastada, parandada, ravida’. Oma tegevusega naitas Jeesus, mida tema nimi tähendab. Sellega erines ta selgesti neist antiikaja kuningaist, kes ka kasutasid tiitlit soter, ning neist tänapäeva võimutaotlejaist, keda rahvad ülistavad vabastajaina.

Ingel teatas nime "Jeesus" ka Joosepile, kui see mõtles, mida teha Maarjaga, keda oli märgatud rase olevat, ilma et seda oleks põhjustanud Joosep. Ingel ütles: "Joosep, Taaveti poeg, ärä karda Maarjat, oma naist, enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud, on Püha Vaimust. Ta toob ilmale poja ja sa pead talle nimeks panema Jeesus, sest tema päästab oma rahva tema pattusest!" (Ap 2:35 ja L 110:1).

Nimetuse "kürios" kasutamine Jeesuse kohta on täiesti loogiline, sest Jeesuse järgijad teatasid, et nende keiser on Jeesus.

Rooma riigi ametnikel oli kohustus tervitamisel öelda: "NN on keiser," mille vastati: "NN on keiser." Nõnda oli võimalik mässumeelsed keisrile NN ustavate kodanike hulgast ära tunda. Sellesama vormi kohaselt teatasid Jeesuse järgijad, et Jeesus on kürios.

Kreekakeelne sõna "kristos" on aunimi. Se tähentab "voitud". Heebreakeelne vaste sellele sõnale on "messias" (Ha-Mashiah). Iisraelis toimus kuninga ametisse seadmisel tema pea võidmine õliga. Hiljem, kui kreeka sõna "kristos" oli levinud kreeka keelt mitte tundvate rahvaste hulgas, on seda hakatud mõistma kui mingit pärisnime, mida see üldse ei ole. Seega võiks selle kirjutada väikese algustähega, kui just ei taheta eriti rõhutada, et küsimus on ainsast tõelisest kuningast.

Kui sõnumit Jeesuse kuningriigist hakati levitama kreeklaste keskel, ei kõlvanud kreeka mütoloogia jumalanimed Uue Testamendi kirjutajaile ega tõlgijaile. Jumala mõiste üldnimeks sai Uues Testamendis kreeka filosoofide poolt kasutatud - minu teada Sokratese poolt tarvitusele võetud - sõna "theos". Ei hakatud heebreakeelsete oskussõnadega peenutsema, liiatigi kui nimel Jeesus oli sõnumi seisukohalt juba ise keskne tähendus. Temast kirjutati: "Sest igaüks, kes hüüab appi Isanda nime (to onoma kürion), päästetakse." (Ro 10:13). Temast kuulutas Peetrus oma nelipühijutluses (Ap 2:36): "Kindlasti teadku nüüd kogu Israeli kodakond, et Jumal (Theos) on teinud tema Issandaks (Kürios) ning Kristukseks (Christos), selle Jeesuse, kelle te risti lõite!"

Enne Jeesuse maist rännakut oli Jumal inimestele õigegi abstraktne mõiste. Jeesuses tuli jumalikkuse kogu olemus konkreetselt inimeste silme ette. Temas oli jumalikkuse kogu täius. Ristija Johannes ütles: "Keegi pole kunagi näinud Jumalat, aga Tema ainus poeg, kes on Isa põlvel, on Teda kuulutanud."

"Mina olen" kasutamine riivas Iisraeli usujuhte. Nad ei tahtnud tunnistada Jeesuse tõelisust. Nad tahtsid säilitada oma kauge ja kindla arusaama Jumalast ja tõrjuda tagasi nende ees seisva Tõelisuse.

Juutide usundis üritati Jumala lähedust tõrjuda Aabrahamist, kes elas kauges minevikus. Seesama püüe on märgatav tänäpäeva variseride juures. Rääkitakse Jeesusest, kes elas ligi 2000 aastat tagasi, kuigi ta elab ja tema rahvas on olemas konkreetselt maailma rahvaste hulgas tänagi. Olukord on ja püsib konkreetne: "Mida te olete teinud ühele nende väiksematest vendatest, seda olete teinud minule."

Japani keisriga ei saada tuttavaks kuulujuttude ega ajaleheartiklitide alusel. Keisri perekonnavideote vaatamine ei anna sulle üldsegi õigust pääseda keisri asumisalale. Videod ja raamatud võivad sulle anda väära kujutluse sellest, et tunned keisrid. Puudub oluline - keiser ei tunne sind ja seepärast väravad sulle ei avanegi. Sissepääsemiseks peab sul olema keegi, kes esitleb sind keisrile. Kui tunned keisri poega, siis on isa juurde pääsemine juba märgatavalt kergem.

Jumala ja inimese vahemehi on vaid üks, Jeesus, Jumala poeg. Vaid tema võib sind esitleda isale. Temale kuuluvad järgmised sõnad: "Igaüht, kes tunnistab mind inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas." (Mt 10:32).

Inimest ei lahuta Jumalast teadmise vähesus, aju võimete puudumine või muu seesugune, vaid patt. Kindluseõue ümbritsevast müürist kindlamini takistab see inimese kõige ägedamaidki püüdeid Jumalale lähenemiseks. Patu tõttu vajatakse vahemeest, kes oma tegevusega on patu lunastanud. Vaid Jeesus on see preester, vahendaja Jumala ja inimese vahel.

Jeesuse preestriamet tuleneb tema surmast ristil meie pattude eest. Tema surm on see juriidiline alus, millega on võitetud Jumalat ja inimest lahutav patumüür. Jeesuse surmaga inimeste eest on Jumala õigus - seaduslikkus - rahuldatud. Selles uues olukorras oleks sinu surm sinu pattude eest ja täiesti tarbetu, sest Jeesus võib kõik täielikult päästa, kes tema ülimuslikkust tunnistavad. Jumalale lähenemine on seejärel kerge. Et Jeesust tunnistada ülimaks autoriteediks, võtab vastu ristimise. Ristimise järel võid võtta osa Jeesuse mälestussöömajast, armulauast. Ristimise järel on kõik jumalariigi õigused sinu õigused.

Jumala tundmise lähtekoht on siis selles, et sa tunnistad Jeesuse ülimuslikkust ja kuuletud talle. Kui patt on lunastatud, ei eralda Jumala viha sind enam Jumalast (vt. Jh 3:36), vaid sa saad jumaliku loome osaks - saad Püha Vaimu - tunned vabadust nimetada Jumalat Isaks. Olles saanud jumaliku loome osaks, tärkab sinus võimas soov viia kogu oma elu vastavusse Jumala tahtega, mida õpid tundma Püha Vaimu vahendusel. See annab sulle arusaamise Piibli mõistmiseks, teiste usklike kogemustest õppimiseks ja asjade oma silmadega nägemiseks. Püha Vaim räägib sulle Jumala sõnu - sa õpid kuulma Jumala häält. (Vt. Lk 11:28, Jh 5:25 ja 8:47). Tegutsedes vastavalt jumalasõnale, saad kogemuslikku teavet Jumalast. (Vt. Jh 7:17).

Usko on liikkeellepaneva voima 18

Kõik inimese teod põhinevad usul. Kui ta läheb hommikul tehasesse tööle, usub ta, et saab selle eest palka. Kui ta õpid ametit, teeb ta seda uskudes, et tal on hiljem õpitust kasu. Ja kui Aadam läheb raudteejaamas teatud remgile, on ta selle valinud seepärast, et usub sellega saavat lähemale enda ette seatud eesmärgile. Usu tõttu on peetud ka kõik sõjad ja tehtud revolutsiooni, haritud põldu ning ehitatud teid ja kaevatud magistraalkraave.

Vahel on usk nõrgem, vahel tugevam. Kui kalur läheb võrke vette laskma, pole ta saagi suhtes kindel, aga tema minek on tõend usu piisavusest sel hetkel. Töö tulemuste põhjal hindab kalur, kuivord tal oli õigus. Saak kas vähendab voi suurendab tema usku.

Tugev usk ei ole tagatiseks, et see usk on õige, samuti mitte selle usu toetajate hulk. Usk, mis sünnib paraadimürinas ja tunnetest, viib vaevalt et millegi heani. Põhiküsimuseks ongi, mida uskuda ja mida mitte. Seletajaid ja seisukohti on mitmeid, seepärast on usundeidki mitmesuguseid. Ka ristiusku tunnistavatel inimestel on mitmesuguseid vaateid.

Usku võib ikka näha tegudest. Kui Eesti vabariiki president on andnud mingi määruse ja sa usud, et ta on võimaline selle täitmist kontrollima, sa tõenöoliselt oled talle kuulekas, kuivõrd see sul võimalikust osutub. Usk ja teod näitavad ilma pikemata üht. Kui usud, et sinu linnale langeb tunni aja pärast aatomipomm, siis sa kindlasti ei loo neid minuteid kodus …

Sõnad ja teod seevastu ei lange sageli kokku. Seetõttu ütleb Jeesus: "Mitte igaüks , kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb minu isa tahtmist, kes on taevas." (Mt 7:21).

Inimeste ees lausuti varakristliku tervidusena: "Jeesus on Issand," vastavalt Rooma riigi ametnike tervitustavale: "Traianus (või mõne muu parajasti valitseva keisri nimi) on issand." Riigid võtsid teineteisest mõõtu lausa käesurumises. Palju hiljem tulid usutunnistused ja deklaratsioonid, aga see on juba teine jutt. On hea meeles pidada, et "taeva väravas" ei küsita sinult usutunnistust. Seal teatakse sinu tegusid, mida sa oled teinud Jeesuse väiksematele vendadele". (Vt. Mt 25:31-46). Sellest ilmneb, kas sa armastad vendi või ei. Muu on pelk seletamine.

Inimene pidi paratiisist lahkuma ida poole - harima maad, millest ta oli võetud. (Vt. 1 Mo 3:23). Patusena ei saanud inimene paradiisis olla. Maa peal tegi ta endale vähem kahju, püsides vaikselt oma põlluriba ääres või onni lähedal.

Läks siiski kohe nõnda, et inimene hakkas looma sidemeid ilma Jumalata. Baabeli torni ehitajade eesmärgid olid selgelt tsentralistikud ja seega vastuolus Jumala päästmisplaanidega. (Vt. 1 Mo 11:4):

Jumal ei lubanud üritusel teostuda. Jumal segas keeled ja lammutas nende esimeste kosmosevallutajate ettevõtmised. Esimese ürituse järel oli muidugi oodata uusi, aga edaspidigi on kõik niisugused ilma Tõe, ilma Armastuse ja ilma Eluta alustavatud üritused lubamatud.

Babüloonia tehnoloogiakeskusest eemaldus mees nimega Aabram, kelle Jumal nimetas Aabrahamiks. Aabrahamist räägitakse, et ta oli Jumala sõber. (2 Aj 20:7). Jumal hindas seda sõprust nõnda, et sõlmis temaga liidu ja lubas maa (kreeka keeles "kosmos") tema järglastele. (Vt. Ro 4:13 ja 1 Mo 12:1-21:12).

Sel ajal, kui Aabraham elas telgis ja rändas ühelt maalt teisele, ei olnud Jumala asjad maa peal just kõige paremad. Jumal ei saanud rõõmu tunda inimesest, kelle ta oli loonud. Inimene oli võõrdunud Tõest ja Armastusest. Armastav Isa Jumal näis kodutu kerjusena. Kord kõnetas ta Aabrahami ja tema järglasi põlevast põõsast, kord unes ja vahel leegitsevade ohvritulede keskelt.

Jumal hoolitses Aabrahami eest vastavalt oma liidulubadustele. Aabraham sai palju järglasi. Mõnesaja aasta pärast oli Aabrahamist põlvnev iisraeli rahvas kasvanud kuuesaja tuhandeni ja oli minemas Egiptusest maale, mis neile oli tõotatud. Teel ilmnes, et rahvas ei tundnud Jumalat, ning nõnda anti iisraellastele kirjalikud tegutsemisjuhised tähtsamateks juhtudeks, nn. seadus, samuti juhtnöörid kogudusetelgi ehitamiseks.

Kogudusetelk ehitavati Jumala juhtnööride järgi, ent kuna rahvas oli teinud kuldvasika ja osutanud sellele usulist austust, tõmbus Jumal kohe eemale. Kogudusetelk püstitati iisraellaste leerist väljapoole. See oli Jumala eluase.

Iisraeli rahva soovil andis Jumal neile kuninga. Järgekorras teine kuningas Taavet (sai kuningaks umbes 972 a. e.Kr.) tahtis Jumalale ehitada püsivad templid, aga Jumal luba seda teha alles Taaveti pojal, sest Taavet, too maailma loetavaim luuletaja, oli pidanud palju veriseid sõdu.

Saalomoni ehitatud tempel õnnistati sisse. Issanda hiilgus täitis hoone ja Saalomon ütles: "Jeehova on öelnud, et ta tahab elada pimedas! Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga!" (1 Ku 8:11-13). Templi pühitsemine ja Saalomoni muude ehitustööde valmimise järel ilmutas Jumal ennast Saalomonile, vastades Saalomoni pühitsemiskõnes esitatud palvetele ja seadis tingimused, mille täitmisel ta nõustub igavesti elama Saalomoni poolt talle ehitatud templis. (1 Ku 9:1-9).

Iisrael sai õiguse ühte koonduda ning seaduse määramise järgi pidi iga meessoost iisraellane tulema kolm korda aastas seda kõkkukuuluvust harjutama, igal korral nädal aega.

Mõne sajandi pärast tempel hävitati, sest mainitud tingimusi oli rikutud. Tempel ehitati paar korda uuesti üles. Jeesuse sündmise ajal oli Jeruusalemma tempel iisraellaste palverännakute keskuseks.

Templi hävitamine oli iga kord nende tingimuste täitmata jätmise tagajärg, mis esitati ühenduses Saalomoni templi kasutamiselevõtmisega. Vastuses Saalomonile ütles Jumal:

Iisraellased ei pidanud kinni Jumala käskudest. Lõpuks põõrdusid nad ära käskude andjast ja lõid ta risti koos rooma okkupantidega. Tempel lammutati ning iisraeli rahvas saadeti maalt välja niisuguste rahvaste hulka, kel Tõest ja Armastusest ei olnud vähimatki aimu. Täna, umbes 1900 aastat pärast templi lammutamist, räägitakse, et sellest templist on järel vaid üks müür, mida kusutakse Nutumüüriks. Kui asi on nõnda, lammutakse veel seegi, sest kirjutatud on, et Jerusaalemma templist ei jää kivi kivi peale.

Kivist templi aeg on siiski möödas, see oli siis, kui Jeesus rändas Jeruusalemma tänavail. Sel ajal asus kõik, mis Jumala ilmutustes, kogudusetelgis, templihoones, seaduses ja ennustamistes oli märkimisväärset, täiuslikult Jeesususes. Jumal oli Jeesuses ja sellest peale oli inimese ihu elava Jumala asupaigaks, kogudusetelgiks ja templiks. Pärast Kristuse siirdumist tagasi Isa, Jumala päremale käele on tema keha, tema rahvas, endiselt maa peal ja moodustab Jumala templi, millest alatasa tõuseb palveid üles taevasse: "Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Tulgu meile sinu riik! Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja päästa meid kurjast!

Jumal võitleb oma templi puhtuse eest. Jeesus ajad kaubitsejad Jeruusalemma pühakojast õue. Sama tegevus algab inimeses, kes pääseb Jeesuse südamesse.

Meieisapalves tõdetakse, et Jumal asub taevas, aga Jeesuse rahva põhjal on tulnud ilmsiks, et ta asub ka palju lähemal, nagu on kirjutatud: "Sest nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: ma elan korges ja pühas paikas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et elustada alandlike vaimu ja elavaks teha rõhutute südameid." (Js 57:15).

Pärast seda kui Jeesus oli võetud üles taevasse, templeid enam ei ehitatud. Jumal asus kahes kohas: taevas ja inimsüdameis, kes tema vastu võtsid. Kogunemisluba on nüüd ükskõik millal ja kus, kui kogunemine toimub Issand Jeesuse nimel. Eri hooneid pole vaja, "sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." (Mt 18:20).

Ka see inimihusse ehitatud tempel kaob, ega meil on Jumalalt igavene eluase taevas, eluase, mis pole tehtud käega. (Vt. 2 Ko 5:1). Siis pole templeid enam vaja, sest Jumal on kõik kõigis. Siis pole enam olemas sõda ja keegi pole kodutu. (Vt. 1 Ko 15:22-28).

Liitto 24

Jeesus sõlmis uue lepingu Jumala ja inimeste vahe. Lepingu nimi on Uus Leping Jeesuse veres. Lepingu kodukoht ja nimekirjad on Jumala juures taevas, kõrgustes, millele ükski roojane ega patune ei saa läheneda. (Vt. 2 Mo 32:32, Fi 3:20, Ilm 21:27)

Uus leping on Jumala poolt Aabrahamiga tehtud tõotuslepingu täitumine ning korvab Siinail Moosese vahendusel iisraeli rahva ja Jumala vahel tehtud lepingu, mille Jeesus täitis viimse kriipsuni. Niisugustel asjaoludel on ka Siinai seadute leping vananenud.

Uue lepingu osalised on Jumal ja lepingu sätted heaks kiitnud inimene. Lepinguosalised hülgavad kõik selle, mis on Jumala standardide järgi halb.

Uue lepingu vahendaja on meie Issand Jeesus. Jumal on temas ja ta on Isa poolt tunnustatud. (Vt. Mt 17:5). Ta on sündinud inimestest ja esindab Jumala ees oma rahvast. Ta on ainult preester, keda Leping tunneb ja tunnustab. Osadust Lepingus osutatakse ühissöömaajaga koos Lepingu teiste osalistega. Jeesuse kannatuste mälestuseks jagatakse leiba ja märgina Lepingu verest maitstakse veini. Osadus Jeesuses on osadus tema kannatustes ja teenimistegevuses, s.t. et iga tema rahva liige on kohustatud pidama Jeesuse preestriametit Lepingu kaasosaliste keskel.

Uue liidu rahvas on rahvas, kes tunnistab Jeesuse kuningavõimu ja jääb sellele kindlaks. Lepingu rahvale on Jumal rajanud riigi, mis on vankumatu.

Uue liidu liikmeks saadakse sündimisega Jumala vaimust jumalasõna kaudu. Inimese õigused hakkavad jumalariigis kehtima, kui inimene tunnistab Jeesuse ülemvalitsust ja võtab vastu ristimise. Ristimine on jumalariigi piirijaam.

Uus leping ei nõua lepinguosalistelt maksu, sest Jeesus on tasunud oma verega oma rahva pattude eest. Vastupidi - tema, kes ei säästnud oma poegagi, kingib koos temaga lepingurahvale kõik vajaliku ja sellele lisaks annab veel sedagi, mida lepingu sõlminud rahvas temalt Jeesuse nimel palub.

Uus leping Jeesuse veres on ainus leping, mis seab õiged eesmärgid ja on võimeline neid teostama. Lepingu juhile on antud kogu võim taevas ja esemelises maailmas. Oma armulikkuses ei ole ta veel oma vastaseid hukka mõistnud, et anda teadamatuse tõttu pimeduses ekslevale inimkonnale võimalus hukkamõistust pääsemiseks. Selleks jutlustab ta oma rahvale kogu maailmas evangeeliumi Jumala andeksandmisest Jeesuse vere kaudu.

Uus leping on oma iseloomult kõigehaarav, nõnda et lepingust kinnipidavad kodanikud ei ühine teiste lepingutega ega loovuta muul moel oma suveräänsust ükskõik missugustele liitudele, ühingutele, riiklikele ega sõjalistele blokkidele, kirikutele, usuliikumistele, usulahkudele, poliitilistele parteidele ega muudele seesugustele ühendustele. (Vt 2 Ko 6:14 ja Mk 12:17).

Lepingu sätted on kirjutatud lepinguosaliste südameisse vaimses taassünnis, millega inimene saab Elu Vaimu, Elu Püha Vaimu. Lepingu igal osalisel on otsene ja vahetu ühendus Isaga, kellelt pärinevad nii seadused kui ka soov, arusaamine ja jõud nende täitmiseks. Nende seaduste põhimõtted on esitatud Piiblis.

Lepingu juht on Päästja, sest ta on päästnud Lepingus osaleva rahva selles maailmas valitsevast gangsterite meelelaadist ja sellest karistusest, mille oleme ära teenitud nende pattude pärast, mida tegime enne usklikuks saamist. Ta on andnud meile jumalariigi kodakondsuse. (Vt. Ga 3:13).

Lepingu juht on Vabastaja, sest ta on täielikult täitnud seaduse nõudmise ja viinud meid usu kaudu ühendusse Jumalaga. (Ga 3:19 ja Ef 2:12-22). Usu kaudu vabanema seaduse hirmust ja usu kaudu teostakse Püha Vaimu seadust vabadusest, ilma hirmuta, armastuses ja armastuse pärast.

Leping ühendab Jumalat inimisega, aga see liidab ka inimese inimesega. Mida lähemal oleme Jumalale, seda lähemal oleme üksteisele. Lepingu rahvas on tervik.

Lepingu juht Jeesus on ka Riigi juht, Issand, kes viib lepingus osaleva rahva jumalalaste vapaduse kaudu Jumala auhiilgusse pärale.

Lepingu lipp on Lepingu osapoolte omavaheline armastus.

Pääasia ihmisille 26

Peamine, mis Jeesuse rahval on öelda maailmale, on teade, et meie Issand Jeesus, ehkki ta löödi inimeste pattude pärast risti, elab ja on oma riigi kuningas, kohtunik ja ülempreester, kes kasutab oma võimu nõnda, et tema riigis teostub Jumala hea tahe inimese suhtes. Seda teadet inimkonna lunastamisest ja jumalariigist nimetatakse evangeeliumiks ehk heaks sõnumiks. Põhimõtteliselt on evangeelium ajaliselt piiratud rahuettepanek mässulistele eriti soodsatel tingimustel.

Evangeeliumi lühikest ja selget esitust nimetakse jutluseks. Piiblis on mitmeid näiteid jutlustest, näiteks Peetruse jutlus Korneeliuse kojas (Ap 10:34-43), Pauluse jutlus Pisiidia Aniookias (Ap 13:16-14:43) jt. Tihti jutlustati avalikus paigas, väljakul või muus sellises kohas sinna kogunenud inimestesele. Tõenäoliselt on Piiblis kirja pandud jutlused vaid kõkkuvõtted; muidu oleks näiteks Pauluse jutlus Ateenas areopaagil olnud vaid paari minuti pikkune.

Evangeelium, sõna lepitusest ja taevariigist, on Jumala vastus maailma hädadele. Vaenulikkus Jumala (Tõe ja Armastuse) vastu on kõikide maailmas valitsevate kannatuste ja hädade põhjus. Inimeste oma vahenditega teostatud kaasinimeste abistamine suudab võib-olla nihutada häda kogemist pisut kaugemale tulevikku, aga soome vanasõna ütleb: "Ei tootud vesi kaevus püsi." Alles Jumala hääle kuulmine teeb inimesse "elava vee allikaks".

Jutlus on ühesuunaline kõne. Seepärast ei leidu Piibli tekstides ainustki juhtumit, milles jutlus oleks peetud usklikule kuulajaskonnale. Usklikud räägivad omavahel, neil on vähemalt dupleksside.

Jutlust võib pidada ükskõik milline jumalariigi kodanik. Jeesuse riiga iga kodanik - olgu mees või naine - on pühitsematude suhtes vaimulik. Oma kirjas praeguse Türgi riigi alal elanud usklikele kirjutab Peetrus: "… pühisege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega…" (1 Pe 3:15).

Esimese jutluse pidas Peetrus Jeesuse ülestõusmisele järgenud lõikuspüha ehk nelipühade ajal Jeruusalemmas. Umbes 3000 kuulajat võttis vastu usu ja laskis ennast ristida. (Vt. Ap 2:14-41).

Jumalariigi esindajail on pühitsematuile esitada vaid üks käsk: tunnista Jeesuse ülemvoimu ja muutu talle kuulekaks. Meie ülesandeks ei ole koostada seadusi ja määrusi teistele riikidele, vaid kuulutada jumalariiki. Kuid iga usklik taotlegu seda, et ta võiks piisavalt selgesti ja lihtsalt esile tuua põhilised asjaolud, nõnda et usuga sidumata inimene võiks aru saada, millest on küsimus, ja teha vajalikud järeldused selle kohta, mis talle sobib. Sellised põhilised asjad on:

Patu pärast saadeti inimene paradiisist maa peale välja. Kohe, kui patt on ära pühitud, algab tegasipöördumine taevalikku paradiisi, eksood väljasaatmistkohast.

Kui oma patt on ärä pühitud, hakkab inimese mõistus toimima normaalselt. Ta saab tagasi oma näo. Pärast seda kui patt ei pimesta enam tema ajusid, hakkab ta asju nägema sellistena, kui nad on. Talle muutub vastikuks see askeldamine, millega on ametis tema endised kaaslased. Ta hakkab uurima võimalusi, kuidas vabaneda patu orjusest.

Ajalugu tunneb mitmesuguseid pattudest vabanemise katseid, mis pole toonud olukorda mingit paranemist. Kasutuid revolutsioone ja programme on palju. Seepärast on kasulik teada neid juhtumeid, mis on õnnestunud. Noa sai armu ja Lott toodi ära Soodomast, enne kui Soodom hävitati. Jeesus kutsus tölner Sakkeuse puu otsast alla. Sakkeusest arvatakse tavaliselt, et kuna ta oli tõlner, siis ta oli ahne ja ebaaus ametik, kes pistis rahvalt võetud raha oma taskusse. Nad on kõik sellised, mõeldi ühistavalt. Mingil põhjusel Jeesus siiski märkas teda sadade muude hulgast ja teatas, et tuleb Sakkeusele külla. Jeesus näeb ja teab, seepärast ei vii teda kaasa üldine arvamus. Ta läheb sinna, kus teda igatsetakse. Ja Sakkeus oli alandlik, ta ütles: "Kui ma siiski olen midagi ülekohtuselt võtnud, siis annan selle neljakordselt tagasi.

Sakkeus-taolised inimesed on näinud sedavõrd palju selle maailma asjade käiku, et on ettevaatlikud ka oma parandamistaotlustes. Nad teavad, et isegi ausalt elades ei pääse ilma üleloomiku abita kaugele. Aga kui Jeesus tuleb külla, on aeg pidu alustada.

Omal ajal rändasin haiglaelektroonikat parandades mööda Soomet. Mäletan, kui valus tunne oli, kui õelad inimesed ütlesid, et need kaubareisijad on teadagi kõik sellised. Ilma Jeesuseta olnuks olukord lootusetu, aga, tänui Jumalale, on võimalik sellest maailmast vabaneda.

Inimese sotsiaalne asend määratakse tema suhete põhjal teiste inimestega. Kugukonna osana muutub ta kaassüüdlaseks kõikides kogukonna poolt sallitud pattudes. Talle jääb ainsaks voimaluseks lahkuda kogukonnast. Aga pelk kogukonnast eemaldumine ei vii kuhugi. On vaja teada, kuhu minna ja kuidas minna. Selle tarvis on Jeesus rajanud oma riigi ja ta kutsub inimest sõnadega: "Tule ja järgne mulle." Nende ivadega rajas Jeesus alternatiivivse ühiskonna, koguduse, Jumala internatsionaale rahva.

Jumala koguduse nimi on kreeka keeles "ekleesia". Sõna tuleb verbist, mis tähendab "välja kusuma". Kogudus on väljakutsutud rahvas. Meenutagem siin selle kutse sõnastust, mille mõjul Aabram lahkus Kaldea Urist:

Aabrami lahkumist ei pidanud tema kaasaegsed tähtsaks. Aabram sai pilkenime "ivri", teisel poole (jõge) läinu.

Inimühiskond määrab kindlaks oma liikmete liikumispiirid. Kui piirid on avarad, nimetakse ühiskonna sallivaks. Sallivus ise-enesest ei tähenda midagi, tähtis on, mida sallitakse ja mida ei. Kui Aabrahami järglased olid Egiptusest ärä minemas, ei olnud Egiptuse juhtkonnal mõtetki iisraeli rahvast minema lasta. Alles siis, kui vaarao selleks sunnitud oli, laskus ta keskustelusse iisraeli esindaja Moosesega. Ta tegi iisraellastele ettepaneku: "Minge ja teenike Issandat, ainult teie lambad ja kari jäägu siia. Ka teie naised ja lapsed mingu teiega." Vaarao ei taibanud, et Mooses ei tulnud asja üle nõu pidama, vaid oma kavatsusest teatama, et vaarao ei seisaks mõistmatuna jäigalt selle vastu. Mooses esitas asja selgesti:

… sõrgagi ei tohi maha jääda … (2 Mo 10:26).

Iisraeli rahval tuli purustada kogu sõltuvus Egiptuse võimustruktuuridest. Kui oleks jäänud lahendamata küsimusi, oleks vaarao võinud hiljem heile viidata ja öelda iisraellaste kohta, et nad ei olnud paremad kui egiptlased, miks siis neile on lubatud teistsugune Jumala teenimine kui egiptlastele.

Jumal otsustas süüküsimused ohvri põhjal. Kes ohverdas talle, sai armu ja see, kes ei ohverdanud, sai karistada.

Kui iisraellased olid jõudnud Kõrkjamere teisele kaldale, peeti äreminekut kordaläinuks. Iisraeli rahvas oli taas Jumala juhtida.

Jeesuselt küsiti: "Õpetaja, missugune käsk on käsuõpetuses suur?" Ja Jeesus ütles: "Armasta Issand, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. Iga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja kõik prohvetid koos!" (Mt 22:34-40)

Kui sa nn. kristlikul maal küsid, mis on mu ristiusu suurim käsk, saad tavaliselt vastuteks ülaltootud Vana lepingu seaduse sõnad, sama seaduse, mille Jeesus täitis, lastes end risti lüüa, millega andis asemele uue, ohverdava armastuse käsu.

Vana lepingu seadus, mis on taetavaks tehtud Moosese ja prohvetite kaudu, seadis iisraeli rahva tegevusele alaraja, armastada ligimest nagu iseennast. Kui asusid õhtust sõõma, pidid sa oma ligimese kõhtu hellitama vähemalt niisama hästi kui endagi oma. Põhimõte on üldiselt seesama kui Moosesel - fifty - fifty, s.t. kook võrdselt pooleks. Kuid seadus, toora (viie Moosese raamatu nimetus juutidel), ei määra ülaraja: naabrile võis pakkuda ka paremat õhtusööki, kui mida ise sõid.

Vana lepingu kivitahvlitele, naha- voi pärgamendirullidele kirjutatud seadus unuses igapäevases tuhinas kergesti, aga Uue lepingu seadus on kirjutatud lepinguosaliste südameisse ja see saab oma rakendusliku jõu Jumala armastusest. Ja seaduski pole enam seesama: kui Issand kehtestas Uue lepingu oma verega (vt. Johannese evangeeliumi 13. pt. algust), siis esines tema kõnes ka Uue lepingu esimene käsk (Jh 13:34), mis kõlab nii:

Sellessamas kõnes, nn. hüvästijätukõnes, kordab Jeesus seda uuesti:

Uue lepingu esimeses käsus ei lõidu enam kübetki sellest "seaduse" koogijagamusvaimust, vaid Jeesus asetab mõõdupuuks iseennast, s.o. täieliku armastuse: "Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu sõprade eest." (Jh 15:13).

Astate eest tuli minu juurde keegi noormees, kes väitis, et ta armastab inimsugu ja soovib kõigile head. Ise ta tahtis veeta oma aega Havail soojal liival, klaas karastusjooki käes, ja teistelegi soovis ta sedasama. Jeesus armastab samuti inimkonda, aga tal ei läinud selle noormehe soovide kohaselt. Ta löödi risti. Head soovid ja armastamine on kaks iseasja.

Uus lepingu käsusõnas ühinevad Vana lepingu kaks osa nõnda, et Uues lepingus armastatakse venda samal kombel kui Vanas lepingus Jumalat - "üle kõige". See on seletavad sellega, et Uues lepingus asub Jumal oma lapse sees vaimu kaudu. Jumal on meiega, Immanuel. Uue lepingu inimene on uus inimene, mille asub Jumal.

Jeesus samastas ennast oma rahvaga. Kui ta istus juba taevas Kõigekõrgema paremal käel, ütles ta jüngrite tagakiusamisretkel olnud Saulusele Tarsosest: "Saul, Saul miks sa mind taga kiusad?" Arvan, et kui Jeesus teataks taevast, et tuleb Helsingisse kolmapäeva hommikul kell üheksa, oleks vastvõtjaiks kindlasti hulk kõrgeis ameteis olevaid kodanikke ja muude rahvaste saadikuid. Issand teab seda ja seepärast vaeb ta inimeste erikaalu selle põhjal, kuidas nad suhtuvad tema "väematesse vendadesse". (Vt. Mt 10:40-42, Mt 25:31-46). Kui sul on kasulik endalt küsida, keda sina näed, kui vaatad oma venda Jeesuses. Kui näed oma vennas Jeesust, on sul märgatavalt kergem oma venda armastada.

Järgnev väljavõte on Peetruse, kuningas Jeesuse täievolilise saadiku kirjast "valitud muulastele", kes elasid hajutatult Väike-Aasias praeguse Türgi aladel:

Jeesuse armastusest antav näide on kaugel tundearmastusest. Õigupoolest räägib Piibel õige vähe tundeist. Tõeline armastus on Jumala tahte praktiline rakendamine olukorrast tingitud viisil. Paul annab selle kohta üldise juhise: "Pidage pühade inimeste vajadusi omadeks vajadusteks." (Ro 12:13). Kui te seda teete, saavutate olukorra, milles aina ja vennad peate ühesugust hoolt üksteise eest. (Vt. 1 Ko 12:25). Teostub kristlik võrdsus, egalité. (Vt. 2 Ko 8:8-15).

Armastuse siirus tuleb kõige selgemini ilmsiks sinu majapidamises. Praktiliselt viib heategevus enamiku soome kristlasi elatustaseme tugevale langusele. Pakistanis tänavapühkijana töötava venna rõõmud, mured ja vajadused on ka meie omad. Siberi ja Kesk-Aasia kristlaste vajadus emakeelse Piibli järele on meie asi. Meie kodulinna õppivate vendade ja õdede õppekulude eest hoolitsemine on meie kohutus. Meie suvila, meie paat ja meie mänguasjad kuuluvad meie vendadele ja me ise kuulume Issandale. Ilma selle nii majandusliku kui vaimse omavahelise hoolitsemiseta on kristlus pelk religioon. Aga nagu on teada, on religioon rahvale oopiumiks.

Usu ja Armastuse erinevus ilmneb lõplikult siin, kui rahvad mõistetakse kas õndsate riiki,

sest mul oli janu ja te andsite mulle juua;

ma olin võõras ja te panite mind oma majja;

ma olin alasti ja te panite mind riidesse;

ma jäin haigeks ja te käisite mind vastamas;

ma olin vangis ja te tulite minu juurde…

voi siis igavesse tulle ekslike otsuste tõttu analoogilistes olukordas. (Vt. Mt 25:41-46).

Ristikoguduses, mis on jagunenud erilisteks lahkudes, hõimudeks ja parteideks, valitseb arusaamade uskumatu segadus selles küsimuses, kes õieti on kristlane. Isegi selle küsimuse tõstatamises on erinevaid võimalusi:

Kes on minu ligimene?

Kes on usklik?

Kes on minu vend?

Kes on kristlane?

Vana Testamendi ühiskonnas, Iisraelis, põlvnesid kõik Aabrahamist. Kõik naabrid olid sama rahvas, ligimesed, oma sugulased ja kõigil oli sama usk.

Uue Testamendi ühiskond, Jumala internatsionaal, elab maailmas teiste rahvaste seas ning sellises olukorras ei saa iga naabri kohta väita, et ta on jumalariigi kodanik.

Lihtne, aga vale vastus sellele küsimusele on väide, et kõik inimesed on vennad. Seda inimlikku väided põhjendatakse tavaliselt näitega "halastajast" samaarlasest (Lk 10:30-37), aga sellisel juhul unustatakse, et too samaarlane abistas vaid röövimise ja vägivalla ohvriks langenud inimest. Riisumises osalevaid inimesi kutsutakse röövleiks, ilma et neid sotsiaalses ja majanduslikus hädas aidataks, moraalsest ahistusest rääkimata. Samaarlane osutus ligimeseks, kelmid ei.

Kristlase nimetus tuli omal ajal käibele Süüria Antiookias. Profaanid hakkasid kristlasteks nimetama neid, keda nii või teisiti ühendati nimega Kristus. Nõnda seostus sõna "kristlane" kogu ristikogudusega, nii nende rühmadega, kes pidasid endid õigeusklikeks, kui ka nendega, keda need "õigeusklikud" pidasid väärõpetuse pooldajaiks, ketsereiks. Erinevate nimedega "õigeusklike" hulgad on kogu ristikoguduse ajaloo vältel taga kiusanud keseriteks nimetatud usklikke. Et kirjade järgi ei asu Jumala Vaim üheski tapjas püsivalt (Vt. Jh 3:13-17), ei tasu meil küsida, kes on kristlane.

Jumala olemasolusse uskujaid on palju. Muide saatangi usub, kuid väriseb, sest ta teed tegusid, mida Jumal vihkab. Seega ei ütle ka uskliku nimetus midagi.

Tõde on lihtne. Piibel ei jäta seda mõistatamiseks, kes on minu vend:

Ei tohiks olla raske küsida inimeselt, kes on tema isand. Soomlased teavad, kes on nende president, rootslased teavad, kes on nende kuningas, ja jumalalapsed teavad oma Issanda nime.

Töötasin üle kümne aasta ühes dokis ja küsisin ükskord kõigilt ühe osakonna 43 töötajalt, kes neist tunnistab Jeesust oma Issandana. Ainult üks ütles, et Jeesus on tema Issand, ja seegi selliste reservatsioonidega, mis nullisid tema tunnistuse. Valdav osa küsitletuist kuulus siiski luterlikku kirikusse. Samasugune olukord sündis ühel õhtusöögil, kui dokki tuli kuulus Nõukogude Liidu polaaruurija admiral Ivan Papanin. Võõrad soovisid teada, kes kohaolijaist usub Jumala olemasolusse. Ükski võõrustajaist ega võõraist ei tunnistanud, et usub Jumala olemasolusse. Ometi kuulusid võõrustajad Soome Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse. Kui kiriku liige häbeneb Jeesuse ülemvõimu tunnistamast, siis vaevalt ta on Jumala koguduse liige. Kiriku liige ta võib olla, aga see on hoopis teine asi.

Vennad on kõik, kellel on ühine isa. Nõnda on iga Jumalast sündinu minu vend:

Kui oled kodukandist otsinud neid, kes tunnistavad Jeesuse oma Issandaks, oled leidnud oma vennad ja ligimesed.

Ehkki teoorias on võimalik, et keegi nimetab valetades Jeesuse oma Issandaks, olen siiski pidanud oma asjaks lugeda oma vennaks igaüht, kes tunnistab Jeesuse kõrgeimaks autoriteediks. Kuivõrd ta siiski Issand ei usu, on minu vennalik ülesanne aidata tal püsida Tões ja Armastuses seni, kui on lootust. Kõik jaapanlased ei kuuletu keisrile ja ka vendade hulgas kohtad sõnakuulmatust Issanda suhtes, aga sõnakuulmatus ei vii vältimatult kodakondsuse kaotamisele, vaid karistusele. Minu vend võib olla äkkvihaga, ebajärjekindel, enesearmastaja ja muudki, aga kui sa teda aitad, siis õpid nägema tema rännaku suunda. Inimesed võivad talle naidata sõrmega ja õelda, et seesugune ei saa olla tõsi usklik, aga sina saad tema suhtes osutada kannatlikkust, nagu seda teeb Jumalgi kõigide suhtes. Mõnigi usklik on läbinud pika võitlustee igasuguses saastas ja rämpsus elanud tegevdirektori toolilt või prügimäe elaniku pappmaja nukrusest igavese Jeruusalemma väravani. Suund ja lõpptulemus otsustavad.

Piibli kirjutistes nimetatakse vendi tihti pühadeks. Soomekeelne sõna "pyhä" tuleb samast juurest kui sõna "piha", mis tähendab "õu", s.t. teatavaks otstarbesks (aiaga) eraldatud ala. Jumala pühad on Jumala teenimiseks eraldatud rahvas. Kõige väiksemgi vend on püha, sest temas asub Jumala vaim.

Kreeka keeles on sõnadel "vend" (adelfos) ja "õde" (adelfi) vaid soolinen erinevus. Seepärast on siingi vendadest rääkides mõeldud nii vendi kui õdesid.

Usklikuks saades omandasime Jumalalt hea südametunnistuse. Tunnistasime, et oleme patused, nõnda et oleme pattused, nõnda et vajadus pattude salgamiseks ja liigseks rõhutamiseks jäi ära. Võtsime vastu ristimise.

Hea südametunnistus võimaldab avameelset, rakendavat ja hoolitsevat suhtlemist usklike vahel ning usklike ja Jumala vahel. Kui räägime inimisega, kel pole head südametunnistust, ei saa ta olla avameelne, sest tal on saladusi. Meis elav Jumala Vaim paljastab tema saladuse, nõnda et halva südametunnistuse omanik jääb ilma jumalalaste valguse armust. (Vt. Jh 3:18-20).

Avameelset sidet ei sünni kõigide vahel, nõnda et inimkonnast jääb järele osahulk "kogudus". See inimkonna jagunemine toimub siis, kui kuulutatakse evangeeliumi: mõned võtavad selle vastu, mõned ei. (Vt. Jh 3:18-20).

Jumalarahvast on ilmekalt esitatud muuhulgas viinapuuna, templina mõrsjana, Jumala pererahvana, Jumala kojana jne. Keel ja keelelised väljendid on vaid kahvatu vari sellest tõelisusest, mida kogudus esindab. Uue Testamendi kreekakeelses algtekstis kasutatakse koguduse kohta sõna "eklesia", väljakutsutud. Teisiti võrraldakse seda Jeesuse ja usklike ühiskonda ka mehe ja naise vahelise liiduga. (Vt. Ef 5:24-33).

Uut Testamenti lugedes võid märgata, et üheski linnas ei olnud mitut kogudust. Korintoses sündis küll mingi ajutine lõhenemine, kuid kogudusevanem Paulus võitles lahknemise vastu. Ka ei toimunud koguduste asutamisi, sest Issand on alati seal juures, kus kaks või kolm tulevad tema nimel kokku. (Vt. Mt 18:20). Mingisugust organiseerumistaktikat polnud vaja luua. Samuti ei ehitanud usklikud kirikuhooneid, sest elati kodudes, kus iga vend oli teretulnud. Harrastati ühiselu Issandas.

Kus ühes kohas ei olnud ülearu palju inimesi, võidi hoolitseda selle eest, et keegi ei jääks kõrvale või unustusse. Kõik võidsid anda oma panuse vaimse templi ehitamiseks. Kõikide asjad saadi hoida korras.

Kohalik kogudus kujunes vendadest, kes elasid niid lähendal, et nendega võis päeva jooksul ühendusse astuda. Muud võimalust vendi valida ei olnud. Valik (kreeka keeles "heresis", soome keeles "lahkolaisuus", vrd. "ketserlus") on patt. Vendadel võib olla erinevaid arvamusi ja vennad võivad teha eri töid, aga Isa on neil ühine. Vendluse tingimuseks ei tohi seada ühesuguse meelsuse nõuet. Ketserlus on ka vendade valitsemine nahavärvuse, sotsiaalse päritolu, rikkuse või muu säärase põhjal. Vendase valimine on vähemalt niisama hukkamõistetav kui abielurikkumine, vargus, tapmine ja muud seesugused teod. (Vt. Ga 5:19-21 ja Mt 25:31-46).

Jumala kogudus on nii usklike omavaheline kui ka Jumala ja uskliku ühendus, koinonia, ning seda reaalses ajas, siin ja praegu. Selles ühenduses sünnivad need funktsioonid, mille kaudu ilmneb Jumala tarkus maailmas ja vaimuvallas. Selles ühenduses ei jaotata asju vaimsetek ja maisteks, seal valitsevad Armastus ja Tõde kõike.

Piiblis kasutatakse koguduse kohta väga sageli sõna "meie". Meie-Isa-palves leidub määritlus selle kohta, kes need "meid" on: "… ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele." Kui sa mõnegi päeva liigud kellegati nii lähedases suhtlemises, kui jumalasõna jumalalastelt ootab, küllap siis saab selgeks, kas sa oled sellest kambast, kes annab andeks. Seal seda siis vaetakse, kas olete vennad või ei.

Apostlite tegude teisi peatüki salmides 41-47 räägitakse, millist elu elasid need umbes 3000 inimest, kes said Peetruse kõne mõjul usklikeks:

• ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele neid, kes päästeti.

Selleni on ka sinu kogudus, kui see on Jumala kogudus.

Kogudus pole sama kui kirik. Kirik on Rooma keisri Constantinuse juhtimisel 325. a. loodud organisatsioon, mille ainus ülesanne on tegutseda saatana varjamise organisatsioonina ja seista vastu Jumala tundmisele.

Kreekakeelses Uues Testamendis esineb sõna "allilous", teine teist, umbes sada korda. Lugenud läbi nõnda laused, millest võib leida selle sana, saad kiiresti üldise pildi sellest, millest on usklike omavahelised suhted jumalariigis. Neist suhteist kirjutab Luukas Teofilusele adresseeritud ülevaates nõnda:

Jeruusalemmas elas kogudus tihedas omavahelises kontaktis. Jeruusalemma kogudus oli suur, kuid väiksemates kogudustes võimaldas olukord üheskoos elamist. Oma kirjas roomlastele räägib Paulus kellestki Gaiusest, kes võttis korterisse kogu koguduse: "Teid tervitab Gaajus, kes on olnud külalislahke minule ja tervele kogudesele." (Ro 16:23). See linn oli arvatavasti Korintos või selle sadamalinn Kenkrea umbes 10 km kaugusel Korintosest. Sellist kollektiivina elamist nimetati kenobiidiks. Sõna tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "koinos", üheline, ja "bios", elu. Kenobiidis elamist on ristikogudus oma võimaluste järgi rakendanud kõigidel aegadel kuni tänapäevani.

Inimene, kes liitub Jumala ühendusega, liitub Jumalaga. Temast saab üks ihu Kristuses. Kristuses saab ta osaliseks meie Issanda elust, kannatamistest ja ülestõusmisest. Ta saab uueks ja muutub Jumala töökaaslaseks. (Vt. Mt 16:20).

Koinonia on Jeesuse hüvastijätukõne ja Ketsemani palvetamise peateemasid. Paar salmi võiks neist kas või pähe õppida:

Ühendust Jumalaga on hõlpus säilitada, olles talle kuulekas. Ühenduse võib siiski kaotada, kui oled pisiasjades kas või vaiklaselt kuulased, aga eksid suurtes asjades. Nõnda on juhtunud usulahkudeks jagunenud ristikogudustes ning usklikul pole muud võimalust, kui elada koos nende üksikute usklikega, kelle Issand tema teele juhatab.

Ühtsuse nähtavaks kujus on Jeesuse määramise järgi ühine sõõmaaeg. Inimene peab endale valima kaaslased. Esimese psalmi kirjutaja tõeb kohe esimeses salmis: "Onnis on inimene, kes ei istu pilkajate killas."

Tänapäeval võid nn. kristlikult maalt leida samast linnast võib-olla ehk kümneid organisatsioone, kes on võtnud oma nimesse sõna "kogudus" ning väidavad, et nad kuulutavad õiget piibellikku jumalasõna. Esineb mitmesuguseid usutunnistusi, deklaratsioone ja arusaamu, on patukahetsuskirju ja Piiblile lisaks veel kirikuseaduski. On mõistlik küsida, mis on õige õpetus, kui niisugune on olemas. Tsiteerin Johannese teise kirja teksti tervikuna:

Jumala õige õpetus on nii lihtne, et selle ees on ka kõige lihtsam kirjaoskamatu lihtinimene võrdne viimase kui ühe maailma targima, rikkaima ja võimsaima liigikaaslasega. "Kõige suurepärasem on inimeses tema armulikkus," ütles Piibel. Suurepärane on too jumalik väärtluste maaim, ütlen mina.

Jakoobus kirjutas kaheteistkümnele hajali asuvale sugukonnale:

Ei ole vahet, kas ma nimetame seda kuninglikuks käsuks, õpetuseks, seaduseks, dogmaatikaks või kuldseks esskujuks. Kõik need sisaldavad ühtemoodi kõike. Kui sa armastad oma venda, on sul aega temaga vestlemiseks. Kui armastad oma venda, tunned tema rõõmust rõõmu. Kui sa armastad oma venda, ei eemaldu sa temast, kui ta satub raskustesse. Kui sa armastad oma venda, otsid sa rohkem tema kui oma lisase venna seltsi ja sa ei löö kaljapudelit vastu kalju purusks, et selle killud ei lõikaks sinu venna või sinu vihamehe jalgu katki, sest sa oled kutsutud vendi ja vihamehi armastama.

Õige opetus on armastus. Armastus on meie põhiseadus, ideoloogia, maailmavaade, võitluseskiri ja kunst. Õige opetus on armastus. See, kuidas me edeneme selle õpetuse teostamisel, sõltub sellest, kui lähedal me Jumalale oleme. Jumal on armastus, tõde ja elu. Armastust ilma tõeta pole olemas.

Sõna "armastus" leiab kasutamist paljudes erinevates tähendustes. Tüdruk, kes soovib koera, ütleb, et ta armastab koera, ent kui ta selle saab, peab ta looma mitmekorruselises majas enda juures koera arvamust küsimata. Ja kui poiss tahab tüdrukut, räägib ta armastusest, aga see võib tähendada hoopiski muud ja tei ei mõista alati isegi, mida ta rääkib. Väljapääsu arusaamade segadikust juhatab kätte Jeesuse sõna: "kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile." (Mt 7:12). Õpi eristama oma soove ja teiste vajadusi ja õpi teenima. Väga sageli tuleb armastus teenimisest. Õpi teenima Jumala tahtmise järgi. Siis võid leida ka teeniva Jumala, kes peab sinu vajaduste eest hoolt. (Vt. Mt 7:7-11).

Meie tuleb armastada:

Jumalat,

Oma vendi ja õdesid,

Iseennast,

Oma vaenlasi.

Inimese õnnetus seisneb selles, et ta ei oska armastada isegi iseennast. Inimene teeb ühelugu tegusid, mis on kahjulikud talle enesele. Seepärast on Jumal andnud käsu ja nõu oma rahvale, et õnnetustest hoidutaks. Sellegi poolest ei lõpetanud inimese rumaluste tegemist. Kui seadus ja käsud ei aidanud, läks Jumal oma armastuses veelgi kaugemale: Jumal uuendas inimese oma armu kaudu. Uus inimene on võimeline muukski kui toimetulemiseks iseennast hävitamata: ta on võimeline armastama mitte ainult iseennast, vaid ka ligimesi.

Piibel otseselt ei kutsu üles armastama tütarlapsi, sead need on kas õed või vaenlased ja seeda pole armastamiseks eraldi käsku vaja. Aga Piibel kutsub selgesti üles, et mee armastaks oma naist: "Nõnda peavad mehedki oma naisi armastama nagu oma ihu. Kes oma naist armastab, armastab isseennast. " (Ef 5:25-28).

"Kes armastab mind?" on ohtlik küsimus, sest valesid vastuseid on palju. Jumala armastus on mitmepalgeline. Kui püsime temas, ümbritseb ja kaitseb Jumala armastus meid igalt poolt. Meil on võimalik tunda Jumala armastust nii sõprade keskel kui vaenlaste raevutsedes. Jumala armastuses on jõud.

Õige opetus ei sisaldu üheski usutunnistuses. Õigeks usutunnistuseks on armastus. Pole vaja muret tunda, kas sul on piisavalt tugev usk.

Esimesel lugemisel tundub sedamoodi, et Jeesus ei vastanud küsimusele. Aga usk Jumalasse armastuse kaudu on muljet avaldav. (Vt. Ga 5:6). Ilma armastuseta pole mingisugust usku Jumalasse. (Vt. Jh 5:42-44). Isegi Jeesuse kõned võivad tunduda ebaloogilistena, kui me ei pea silmas, et armastus on usu eeldus.

Jeesus ühendab kõned armastusest andestamisega. (Vt. Mk 11:22-25). Andestav, armastuse kaudu mõjuv usk paneb haige käima, mäed tantsima ja kaotab näolt pinge.

Armastus on võimu kasutamine. Jeesuse imetood sundisid juutide võimumehi temalt küsima: "Millise võimuga sa neid teed? Või kes on sulle andnud võimu neid teha?" Jeesus ei vastanud neile. (Vt. ….11:22-33).

Kirjas heebrealastele on loetletud Kristuse õpetuse alged:

Ülalloetletud põhilised asjaolud peab noor usklik endale selgeks tegema. Sellega võib hakkama saada mõne hetkega. Läbivaadatavad asjad on järgmised:

Pääsemine on Jeesus Kristus. Messias, jumalasõna, logos (lihaks saanud sõna) on kõige alus, sealhulgas ka meie usuelu alus. (Vt. Ko 3:13). Kuigi me ei tunne maailmakõiksuse saladusi, teame meie tema nime, võime teda abbi hüüda ja saame vajaliku abi.

Inimeste hulgas räägitakse tihti, nagu oleks inimesi kaht liiki - haid ja halbu. Piiblis sellele mõttele kinnidust ei leidu. Südametunnistus - kui kellegi niisugune on - osutab ikka sedasama kui inimkonna ajalugugi: inimene on halb. Inimese südamest tulevad kurjad mõtted, kolvatused, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, õelus, kavalus, liiderlikkus, pahasoovlikkus, jumalapilkamine, ülbus. (Vt. Mk 7:14-23). Kui inimene tajub end olevad samasugune nagu muudki tema liigikaaslased, s.t. halb, parandaks ta ennast meelsasti, muutuks pisut paremaks (kui teised). Ta hakkabki ennast maskeerima "heade tegudega". Headeks tegudeks nimetatud kosmeetika ei muuda inimese põhiolemust: sellest saavad endiselt alguse "kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised …" Vana inimese pühitsemine on asjatu ja lootusetu ülesanne. Aadam peab surema.

Seda, mida inimeste hulgas nimetatakse headeks tegudeks, nimetatakse Piiblis surnud tegudeks. Nimetus "surnud teod" viitab Ida (Eedeni) aias olevale "hea ve kurja tundmise puule", mille kohta ütles Jumal: "… päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" Seda surmale viivalt vaidlust hea ja kurja üle võime maailmas kõikjal näha. Aga paradiisis on ka elubuu. Jeesuse vere kaudu on meil õigus sellest süüa ja elada.

Usk põhineb alati teabel, kas õigel või vääral. Eedeni aias sai inimene kahesugust teavet hea ja kurja tundmise kohta. Üks teadeteandja ütles, et sel päeval, mil inimene selle otsast sööb, tabab teda surm. Teine teadeteandja aga väitis, et hea ja kurja tundmise puust süües inimene ei sure, vaid et ta saab nagu Jumal teadlikuks heast ja kurjast. Inimene uskus väärteadete andjat ning nõnda sai tema esimene teaveõpetuslik probleem väära lahemduse.

Terve kahtlemine ei ole usu vastand, eriti siis, kui sinu poolt saadud andmed on vastuolulised. Maailmas ei ole palju teabeallikaid, millest saadavad andmed oleksid samased. Õigupoolest on kahtlane just selline teave, mida keegi ei pea kahtlaseks.

Paradiisi juhtum oli veel suhteliselt lihtne, sest kahest teadustajast rääkis teine tõtt. Tihti on olukord selline, et on õige mitu andmeteandjat, kellest ükski ei räägi tõtt.

Ainus usaldusväärne teave maailmas on jumalasõna. Kui ta ütleb, et saad täna uue auto, siis võid selle eest jub tänada, ehkki sa seda oma maja ees veel ei näe. See võib ju garaazis olla.

Esimesed asjad, mis me Jumalalt usu kaudu võtame, on pattude andeksandmine. See annab meile julgust lähenda Jumalale muudegi küsimustega. Usu kaudu on võimalik teostada asju, mis meie eelmiste kogemustega võrraldes on uued ja imelised.

Ma ei mäleta, millal kuulsin esimest korda Jeesuse nime, aga teatav mõju sellel muidugi oli. Siiski alles Helsingis Kerttu Vainikaineni loenguid kuulastes hakkasin jõudma tuumani, millest õieti evangeeliumis on küsimus. See viis selleni, et 1968. a. tunnistasin Jeesuse oma Issandaks.

Parimal juhul võib evangeeliumi jumalariigist ära kuulata ühe päeva jooksul. Pärast seda, kui oled teinud otsuse järgida Jeesust, on paramatu, et lased ennast ristida, ja pigem otsekohe, et sa ei harjuks sõnakuulmatusega. Ristimine on piirijaam, mille kaudu sisenetakse jumalariiki. Ristimine kuulub misjonikäsu juurde. (Vt. Mt 28:18-20). Need Matteuse evangeeliumi viimased sõnad kõlavad nii:

Kui inimene saab usklikuks, võtab ta vastu ristimise. Ka tema lapsed ristitakse - ta ju ei jäta oma lapsi võõrasse riiki, kui ise siirdub alaliseks teisele maale. Näide selle kohta on Makedooniast Filipi linnast:

Laps, kes on sündinud pärast kas või ühe vanema usklikuks saamist, ei vaja ristimist. Tal on taevariigi kodakondsus juba sündides, samuti temagi lastel, kui nad usus püsivad.

See, et lapsed saavad vanemate kodakondsuse, peaks olema kõigile iseenesest selge. Aga laste ja täiskasvanute ristimisest on pahareti teatris tõusnud suur kära: ühed (katoliiklased, õigeusklikud, luterlased jt.) on laste ristimise seisukohal, ega teised (baptistid, nelipühilased) ristivad vaid täiskasvanuid. Mõlemad asjaosalised eksivad.

Teine ristimisel arvestatav asjaolu on kiirus. Need, kes ei taha inimesi lubada taevariiki, soovivad enne ristimist korralda ristitavaile ristimisõppusi. Tahan, et palverändur mõistaks, et algul sünnitakse ja alles siis õpitakse.

Lepitus toimus ristil umbes 1970 aasta eest. Jumala tingimusteta õigluse nõue sai täidetud meie Issanda Jeesuse surmaga ristil meie pattude eest. Ristimisel me samastume selle surmaga. Seepärast räägitaksegi ristimise hauda minemisest. Ristimise sümboolika kujuvad seda, et enne ristimist juhtisid kõnealuse isiku omad kehalised vajudesed ja soovid tema käitumist, aga nagu Jeesus tõusis hauast, et elada koos Jumalaga, samuti tõuseb ka usklik ristimiselt elamask Issandaga.

Kasteessa liitytään seurakuntaan 53

Jumalarahvast on nimetatud rahvaks. Umbes 2000 a. enne Kristuse sündi kutsus Jumal Aabramit, Kaldea Uri meest sõnadega: "Mine oma maalt ja isakojast maale, mille ma sulle näitan …" (1 Mo 12:1-3). Teel tuli tal ületada Eufrati jõgi ning teda koos tema kaaslastega hakati hüüdma "ivri", teisele poole läinu (aramea keele verbist "aver", ületama, teisele poole minema). Soome keelde on see sõna tulnud kujul "hebrealainen". Jumalalt Aabram sai uue nime Aabraham, "paljude isa", aga tal polnud poega, isegi mitte esimest. Paljad lubadused vaid. Ja kui Aabraham sai viimaks poja oma naiselt Saaralt, käskis Issand, et Aabraham tooks oma poja Jumalale põletusohvriks. Kui Aabraham oli minemas oma poega tapma, takistas Jumal teda seda tegemast. Samas nägi Aabraham sarvi pidi oksarägastikku takerdunud jäära. Aabraham läks võttis jäära ja ohverdas selle oma poja asemel. (1 Mo 22:1-19).

Kutse, ohver ja ristimine korduvad Vanas Testamendis ka ühenduses iisraeli rahva lahkumisega Egiptusest. Ohverdati paasatall ja ristimine saadi Kõrkjameres. Järgmine sugupõlv sai oma sümboolse ristimise Jordanis, sest Egiptusest teeleasunud sugupõlv oli olnud sõnakuulmatu ja kõrbes surnud. Siis kadus ristimise kasutamine - oldi ju tõotatud maal (vt. 1 Mo 12:7) - ja seda kuni Ristija Johanneseni. Johannese ajal elas iisraeli rahvas küll tõotatud maal, ent oli Jumalast taganenud. Iisraeli rahvas tuli uuesti ristida. (Vt. Mk 1:3-10).

Jumala kogudusega liitumine toimub usklikuks saamise ja ristimise kaudu. Muid registreerimistoiminguid ei ole. Nimekirja peab Jumal taevas. Kui vaid ükski sinu vanemaist on usklik ning sa oled oma lapseusu ja sellega kaasneva kuulekuse säilitanud, siis kuulud Jumala kogudusse ristimatagi. Igasugune lisatseremoonia või rituaal on tarbetu. Ristimise kohta on palju õpedusi, mis on õige täpsed oma üksikasjades ja sisaldavad erilisi tingimusi "kogudustesse" pääsemiseks. Nende täitmisega ei tohi nõustuda, sest need on leiutatud usklike usulahkudesse jagamise tarvis.

Jumalariigi kodanikuks sündimine on Jeesuse ja tema saadikute koostöö. Issanda töökaaslane ristib veega ja Issand ise vaimuga. Esimestena ristitati vaimuga Jeeuse Jeruusalemma kogunenud õpilased. Pealtnägijad nägid "otsekui tuliseid keeli, mis jagunesid ja asetusid neist igaühe peale. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima võõraid keeli vastavalt sellele, mida Püha Vaim laskis kellelgi rääkida". Samal kombel said Elu Vaimu ka Korneliuse kotta kogunenud inimesed, kes oma sünnilt polnud juudid.

Pärast seda kui Issand oli täitnud taevase vaimuga esimesed Jeesusesse uskuvad juudid (vt. Ap 2:1-13), on Issand täitnud Püha Vaimuga neid, kelle peale tema poolt saadetud esindaja paneb oma käe. Nõnda said Püha Vaimu samaaria segarahva usklikud. (Vt. Ap 8:14-17). Ka Saul, Pauluseks kutsutu, sai Püha Vaimu käte pealepanemisega. Issand andis nägemuses Damaskuses elavale Ananiase-nimelisele vennale Sauli kohta andmeid nõnda, et see sai täita oma ülesande. (Vt. Ap 9:1-22).

Issand ristib Vaimuga neid, kes kuuletuvad talle usu kaudu. Sul ei tarvitse tormata otsima Püha Vaimu ristimist, sest Issand teab omi ja saadab ateele selle oma teenijaist, keda tahab. Mõnikord võib juhtuda, et usklik ei tea end olevat ristitud Püha Vaimuga (vt. 1 Ko 3:16) või kahtleb selles, kuivõrd ta ei oska rääkida võõraid keeli. Sel juhul on ta aldis eitama temas elavat Jumala Vaimu ja läheb otsima seda, mis tal juba on. Tasub meeles pidada, et Apostlite tegude teises peatükis ei mainita nende nelipühade ajal usklikuk saanud 3000 noore uskliku elu kirjeldades, et apostlid oleksid neile oma käed peale pannud või et nad oleksid võõraid keeli rääkinud. Nad lihtsalt püsisid apostlite õpetuses ja tulemused tõendavad, milline see õpetus oli. (Vt. Ap 2:41-47 ja 4:32-37).

Ristimine Püha Vaimuga ei taga veel, et inimene edaspidi ei tee kurja. Võitlus selle eest, kes on kuningas, käib inimeses edasi ja inimene peab igas uues olukorras otsustama, kumba teenida, Jumalat või tema vastast. Aga vaimuristsed on hea algus, Jumala tunnustus inimesele.

Laiemalt kutsutakse ristimiseks kõiki otsustavaid muutusi vaimuelus. Näitena selle kohta võib mainida Jeesuse ennustust oma surmast, mida ta võrdleb ristimisega.

Käte pealepanemist kasutatakse ka muudel juhtudel kui ühenduses Püha Vaimu saamisega. Üldiselt on küsimus õnnistamisest, näiteks siis, kui vend valitakse välja iseseisva ülesande täitmiseks, nagu juhtumil, mil Süüria Antiookia kogudus valis Barnaba ja Sauluse tegema misjonitööd.

Jeesus tuli maailma, et teha olematuks saatana teod, millest üks esimesi oli surm, mis pattulangemusega sai inimkonnale osaks. Inimene loobus elamast Jumala koguduses, kaotas seose Eluga, suri. Sellises olukorras olevatest inimestest räägib Koguja, "et nad näevad, et nad on vaid lojused". (Vt. Kg 3:17-18). Jeesus räägib inimesest inimesele: "Lase surnutel matta oma surnuid, aga sina tule ja järgi mind." Inimene, kes võtab vastu selle kutse, elab läbi vaimu uuenduse ja saatana töö tema suhtes välistatakse. (Vt 1 Ko 15:1-58). Selle kohta tõi Jeesus näite, algul surres, siis surnuist üles tõustes ja seejärel tõustes sinna, kus kunagi ei surda.

Ülestõusmisi on mitmeid. Jeesus võtab koigepealt omad enda juurde ilma kohtuta. Need rahvad, kes Jeesuse ülemvalitsust ei tunnista, äratatakse üles kohtumõistmiseks ja neile määratakse see saatus, mida pakutakse Jeesuse veres. Neilgi pole midagi karta, kui nad pole kurja teinud. Aga need, kes kurjuses püsivad, mõistetakse igavesti hukka, "põrgusse". (Vt. Mt 25:31-46). Jumala pakkumuseks on seega kas arm või õiglus ja valik tuleb sinul teha.

Rahvaliku arusaama järgi satuvad kõik inimesed kunagi Jumala kohtusse nn. viimasel kohtupäeval. Teise rahvaliku arusaama põhjal laseb Püha Peetrus paradiisi väravast sisse head inimesed ja tõrjub tagasi halvad. Need käsitused on üsna omakootud, kiriklikud. Põguski tutvumine Piibliga annab asjast teistsuguse pildi. Kohtuotsuseid nagu ülestõusmisigi on mitmeid.

Ensiteks neile, kes on saanud armu Jeesuses, muud kohtuotsust kui Jeesuse ristilöömine ei tule enam kunagi. Vastupidi - nad on juba saanud oma koha Jumala armuistme juures. (Vt. Ef 2:6).

Teiseks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et jumalariigiga on liitunud isikud, kes pärast armu saamist ei ole nõustunud armulikud olema teiste vastu. Nemad pääsevas koos muude usklikega pärale, aga heidetakse pidustuse algamise järel välja.

Kolmandes räägib Piibel isikuist, kes jäib teele. Otsi ja loe tähendamissõna kümnest neitsist.

Vast neljandana tuleb mulle meelde Matteuse evangeeliumi 25. Peatüki lubu rahvaste hukkamõistmisest. Nn. viimasel kohtupäeval mõistetakse rahvaste üle kohut selle järgi, kuidas nad on kohelnud nende hulgas elanud Jeesuse vendi. Rahvaste üle ei mõisteta kohut üksikisikute kaupa, sest viimased on oma süsteemis minetanud isikupära ja nende pattudeks arvatakse kõik neid patud, mida nende ühiskond on teinud, sõltumata sellest, kas see või teine ühiskonnaliige on vastavate pattude tegemises osalenud või ei. Ka nende inimeste lapsed langevad karistuse alla, mille vanemad saavad.

Viiendena on mainitav, et Matteuse evangeeliumi 25. peatükis on koht, mis teatab, et see, kes annab Jeesuse vennale kas või klaasitäie vett sellepärast, et viimane kuulub jumalarahva hulka, ei jää ilma tasuta.

Palve on inimese jutt Jumalale. Jumal kuuleb oma rahva palveid, nende palveid, kes tunnistavad Jeesuse ülemvalitsust.

Tavaliselt inimene palub Jumalalt midagi. Jumal ei nõua palve esitamist mingi kindla vormi ega käsiraamatu põhjal. Jumal ei ole bürokraat, ta on tõeline valitseja. Esitad vaid palve selgesti ja lihtsalt. Neid palveid võib siin nimetada olustikupalveiks. Me võime uskuda, et saame seda, mida palume, sest "Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas selle meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama?" (Ro 8:38).

Issand ootab, et me esitaksime oma palve tõsiselt. Palusin kord Riihimäel odavat ja head särki hinnaga 19 marka ja läksin esimesse poodi. See oli mingi odava väljamüügi saal ja seal nägin särki, mis maksis 19,50 marka. "Ei saa olla see, sest hind on vale," mõtlesin ma ja läksin kõrvalkauplusse. See osutus rõivaäriks ja seal oli hiina särke hinnaga 19 marka. Kandsin särki mitu aastat ja olin sellega rahul.

Ükski asi pole palumiseks liiga väike ega liiga suur. Kui siirdusime Turust Raumale, imestasin, kui halb ilmastik on seal Turuga võrrelduna, eriti talvel, kui ei ole lund nagu mujal Soomes. Sain aru, et kui meri ei jäätu, tulevad sademed talvel vihmana ja nõnda ma palusin, et meri jäätuks rannast vähemalt 50 miili ulatuses. Sel aastal tuligi sügitalvest alates kõva pakane ja meri jäätus. Talvel olime merel Rauma lähedal proovisõidul ühe Nõukogude Liidule ehitatud laevaga. Proovisõit tehti avamerel. Kui jõudsime jää servani, küsisin, kui palju on maani. "Viiskümmend miili," vastas kapten Erkki Staff.

Mõnikord on hea meenutada, mida palusid need vennad, kelle palved on kirja pandud Piiblis. Kui sinu palved meenutavad nende kõrval jõuluvanale esitatud soovide nimekirja, on sul muidugi vähe meelde tuletada, mida oled palunud. Jumala peab omade eest hoolt. Oma pisiasjade palumises ei ole seepärast midagi häbeneda. Issand tahab osutada armulikkust neid täites. Oma soovid on kõige parem esitada inimeste eest salajas hoitult, et palve varjus ei harrastataks maskeeritud kerjamist ja et sa näeksid, et Jumal on seda kuulnud, mis sa talle salaja rääkisid.

Ära esita vastuolulisi palveid. Kui oled mõnd asja palunud, siis tegutse nii, et saad palve vastuse võtta. Kui oled palunud, et sõbrad tuleksid sind laupäeva õhtul vaatama, aga Pekka kutsub sind oma saunamajakesse aega veetma, siis ära mine. Sa pead olema valmis oma võõraid vastu võtma. Jumal hindab ustavaid liitlasi.

Jumal on hea ja ta on valmis andma oma rahvale kõike head. Kuid iga asi, mida palume, pole hea ja siis tekib küsimus, kas Issand täidab ka meie niisuguse palve. Mul on asjast selliseid kogemusi. Olime hommikul asunud teele Bonnist oma sõprade juurest ja sõitsime Simcaga piki laia ja sirget automagistraali nii kiiresti, kui meie auto võttis, umbes 130 km tunnis. Äkki kihutas meist mööda paar musta mootorratast. Naise silmad läksid vaimustusest pungi, aga mina olin tige ja ütlesin endamisi Issandale: "Näita nüüd talle, et too on ohtlik. Tuleks ju sellest aru saada, et tagaistmel istub neli last". Siis taipasin, et olin palunud õnnetust, ja hakkasin oma palvet seletama: "Nii loomikult, aga tee seda siiski nõnda, et neil ei läheks mitte ükskõik kuidas, et nad ei sureks, aga mingi õppetunni peaks minu naine saama." Kui olime sõitnud veel ligi pool tundi, oli kaugel ees näha midagi ebatavalist. Kui jõudsime lähemale, nägime teel pikka pidurdusjalge, selle lõpus käsipuudesse kiilunud ja posti vastas seisma jäänud mootorratast ning kollasesse ja musta riietunud poissi ja tüdrukut tee serva mööda astuvat. Sõitsime veel pool tundi. Lapsed hakkasid rahutuks muutuma. Peatusime tee kõrval puhkepaigas. Läksin ostma kohvi ja jäätist, naine jäi lapsi valvama. Kui tulin kandikuga tagasi, nägin naist vestelemas noorukiga, kes oli oma mootorrattaga parkimisplatsil. Naine küsis kohe minult, kas piki teeserva sammunud poisi ja tütrukul olid kollast-musta värvi dressid. Kui ma seda möönsin, hakkas ta tõsisena rääkima mootorrattasõidu ohtudest. Ta ütles, et noormees, kellega ta rääkis oli nende kahe kaaslane. Arutlesime veel, mitu kilomeetrit on avariikohale, ja noormees suundus oma kaaslaste juurde. Nainen jutustas veel, et noored oli Hollandist, ja mina imetasin endamisi, kui täiuslikud on Jumala teod.

Jumalarahvale kuuluvad Jumala suured lubadused, aga kui palvetame oma vihameeste eest, on meie tähtsaim palve, et Issand igati toetaks oma Riigi evangeeliumi edenemist ja et selle kaudu saaks kõigile vaenlastele võimalikuks olla osaline samadest lubadustes, milles meiegi oleme osalised.

Olmepalvetega saab parandada üksikuid asju, aga kui sa paluksid üksikasjalikke lahendusi kõikidele asjadele, mis maailmas on ripakil, jääks suurem osa üles lugemata. Tuleb püüda väheste sõnadega saavutad võimalikult palju. Selleks otstarbeks õpetas Jeesus nn. meieisapalve.

Inimesed on selles mõttes iseäralik kamp, et ühe koha pealt tahavad nad teada oma juuri, aga teise koha pealt ei taha. Ühelt poolt on uhke oll suure ülla päritoluga, aga teiselt poolt esitab oma korge päritolu tunnistamine nõudmise elada ka ise sellist elu. Patust ahvatletuna ongi siis inimene valinud endale koeraelu, uskudes, et see on toredam. Sellest küljest on inimesel vaesekesel jäänud märkamata, et kärnane krantski tunneb oma isandat, aga inimene ei tunne oma loojat. Ent mitte kõik pole sellised. Paljud on armu vastu võtnud ning saanud andeksandmise ja Elu Vaimu.

Looja on Looja, Isa. Isa on Armastus, Isa on Tode, Isa on Elu. Tõde on meie algus ja tema armastusest me elame. Ta on see ainus olev, kelle olemasolu on iseseisev, sõltumatu. Ta on see, keda pole loodud. Temast on lähtunud kogu loodu.

Mee oleme loodud tema sõnaga ja temast me oleme sündinud. Ta tuli oma loodute juurde. Neile, kes võtsid ta vastu, andis ta Vaimu ja nõnda me saime jumalalasteks oma Issandas Jeesuses.

Meie Issandas Jeesuses on meid kutsuatud jumalalaste ausära vabadusse Vaimus ja Tões. Temas me oleme asetatud taevasse, tingimuste mõjust kõrgemale, sellisesse ausärasse, kuhu siinse maailma võim ei küüni.

Inimkond kasutab Jumala nime kuidas kunagi. Sama nime kasutamine paljude täiesti erinevate asjade kohta põhjustab segadust. Seepärast me palvetame, et Jumala nime ei kasutataks millegi muu kui Tema kohta, kellele see kuulub. Asi on jõudnud selleni, et paganate jumalad lähevad ajalukku kõikjal seal, kus nad kohtavad sõna "Jeesus".

Jumal pühitses Jeesuse nime sellega, et äratas ta üles surnuist, ja pühitseb edaspidi alati seal, kus otsitakse kaitset Jeesuse nimest. Kurb küll, aga Jeesusegi nime kasutatakse ebapühalt, aga tasapisi ollakse pöördumas tagasi algkiriku olukorda, milles teesklejad ei söanda liituda Jeesuse nimele pühendatud rahvaga, nõnda et palve on täitumas ka selles osas.

Need kaks asja üheskoos viivad selleni, et olukord muutub üha must-valgemaks, teravned ja selgineb. Armastuse ja Tõe vastased kogunevad üha selgepiirilisemalt oma leeriks ja jumalarahvas koguneb Jeesuse nime ümber. Jumal pühitseb oma nime nende tegude kaudu, mis kumbagi leeri tabavad.

Bioloogiline inimene ei mõista, miks Jumala nime tuleb pühaks pidada. Kes pilkega suhtub kõigesse muusse, miks see ei võiks pilgata ka Jumalat? Püüaksin selgitada asja, võrraldes seda telefonikapiga. Kui juhtub õnnestus, saab telefoniga abi kutsuda. Jumala nimi on selline hädast teatamise telefon. Kui sa seda puruks ei löö, võid sellega abi kutsuda, numbriks Jumala nimi.

Maailmas on umbes 200 vägivallal põhinevat organisatsiooni, mida bioloogiliste inimeste hulgas kutsutakse riikideks. Piibli keelepruugi järgi on need kiskjad, mitte riigid. Igaüks neist kiskjaist on hõivanud enda omask peetava piirkonna, maa-ala. Maailm on okupeeritud. Selle maailma kohta ütleb Johannes Piiblis: "Kogu maailm on tigeda (saatana) võimuses." (1 Jh 5:19). Seega pole siis halbu riike ja häid riike. Kõigil, kes on maailmast, on isandaks Maailma vürst ja kõigil, kes on Jumalast, on isandaks Jeesus. Kui maailm ei oleks halva võimuses või kui me võiksime sõdides ise vabaks saada, poleks vaja seda Vabastajat, kes meil on.

Jumalariik pole sellest maailmast. Jumalariik ei püüa laieneda itta eta läände, see on pärit ülalt ja võidab selle, mis on pärit alt. Meie Issandal ja Päästjal on kogu võim taevas ja maa peal. Aga kuigi tal on võim hukka mõista (Jh 5:27), pakub Ta armu, mille ta on oma verega muretsenud. Kohtuotsus ootab seni, kuni kõikjal on armu pakutud.

Püha Vaimu jõud teeb meid Tõest ja Armastusest kinnipidamisel võidukaks ka kurja võimuses olevas maailmas. Jumala tahte järgi tegutsedes kuulutame päästmise sõna kogu maailmas ja toome inimestele jumalariigi kättesaadavasse kaugusse, ilma et selle maailma vürst suudaks meid takistada.

Jumalale lootva inimesse vahendid maailma arengu mõjustamiseks on jumalariigi juhtnöörides kindlaks määratud. Usklik teostab Jumala tahtmist oma elus, aga ta ei sekku teiste inimeste valikuvõimalustesse muud moodi kui pakkudes õiget ja head alternatiivi - jumalariigi evangeeliumi.

Jumalariigi saabumine on kahejärguline sündmus, mida Jeesus võrdleb noodaga. Algul heidetakse noot - taevariigi evangeelium - merre, kuhu siis satub mitmesuguseid kalu. Praegu ongi see ajajärk. Meid, usklikke, on praegu mitmesuguseid. Selle ajajärgu lõpus meid sorditakse, kurjad eraldatakse õiklastest. Usklikud liigitatakse igaüks eraldi. Aga kõik inimesed pole kunagi võtnud individuaaltselt seisukohta jumalariigi suhtes. Kohtuotsus on neile seepärast ühine, vastavalt sellele, kuidas nende inimeste rahvas on jumalarahva suhtes kollektiivselt toiminud. (Vt. Mt 13:47 ja 25. peatük).

Olen seda mõistnud nõnda, et Jumala tahtmine sünnib alati, aga see võib sündida erinevalt. Taevas nõustutakse sellega rõõmsal meelel, aga maa peal võib inimene toimida vastu Jumala tahtmist, mida siis karistatakse. Karistus on Jumala tahtel põhinev õiglane otsus vastava teo kohta. Jumala tahe sünnib seega igal juhul. Jumal, tõsi küll, on otsuste täideviimisel pikameelne - ta ootab, et patune palub armu - aga jälgides maailma arengut piisavalt pika aja jooksul, leiame selle asjakäigu iva, eriti siis, kui meie oma tegude tagajärjed hakkavad vilja kandma. Parim on ikka see taevane tava - tegutseda kohe alguses Jumala tahtele vastavalt.

Esimesel pilgul näitab sedamoodi, et inimesel on valida kaks võimalust - kas oma tahe või võõras tahe, vabadus või orjus. Mõtet edasi arendades leidub aga veel kolmaski, millega võimalused oleksid järgmised:

1. oma tahe,

2. võõras tahe,

3. Jumala tahe.

Võibolla ei olegi tähtis see, kelle tahtmine sünnib, vaid see, mis sünnib. Siis on jällegi kaks võimalust:

1. hea,

2. paha.

Kui soovid teha head, on sul vaid üks võimalus:

1. Jumala tahe.

Õige valik on Jumala tahe. See on hea. Sellest hoolimata, et Jumala tahtmise tegemine on ainus mõistlik viis asju ajada, on seda tehes vaja paluda Jumalalt jõudu, tarkust ja meeleteravust. Ketsemani aias tuli ka Jeesusel võidelda õige valiku eest: temagi ihus oli tunge, mis meeleldi oleksid teinud midagi muud, kui et läinud ristile. Paljudele inimestele on selline olukord täiesti võõras, sest nad pole iial üritanud midagi head teha. Kui aga keegi üritab head teha, märkab ta oma puudusi. On hea, kui inimene õpib siis loobuma suurustamisest, sest kui inimene tõeb, et ta omal jõul ei suuda püsida Jumala heade tegude teel, on tal hõlpus otsida abi Jumala armult.

Üldiselt saadakse leiba sellelt, kelle teenistuses ollakse. Valik tehakse üsna varakult. Maailma tavaks on juba õpingute ajal valida amet ja siis õppida, meeles mõlkumas ameti eest saadav palk. Sel teel läheb kergesti nii, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad.

Kui teenid Jumalat, võid temalt leiba oodata. Laps võib paluda leiba pelgalt ema ea tõttu. Leiva palumine isalt on loomulik, aga leiva palumine teistelt on kerjamine.

Kui saame leiba isalt, peame jälgima, et jagame seda vendade vahel. "Oma" leiba võid paluda vaid siis, kui kõik teised on juba saanud, aga sina oled veel ikka ilma igapäevase toiduta. Sel juhul saadab Issand sulle toidu nagu Eeliale kõrbesse.

Jumalariigi kodanike turvameetmed on lünkadeta. Nende hulka kuulub muide kõik see, mis on loetletud 103. psalmis:

Me oleme oma patud andeks saanud usku vastu võttes, kui muutusime õiglaseks Jeesuse vere kaudu. Praegu ei äga me enam selle kurjuse all, mida harrastasime enne usu vastuvõtmist. Kui me nüüd eksime teiste inimeste vastu, kas me siis peame selgitama nendega oma vahekordi ja tunnistama teineteisele oma pattu? Ja kas Piibel ei ütle, "et keegi Jumalast sündinu ei tee pattu, vaid Jumalast sündinu hoolitseb enda eest, et tige ei puutuks temasse?" (Vt. 1 Jh 5:17-18). Mis on siis järele jäänud?

Jumalariigi kodanik on kutsutud teenima, s.t. tegelema Armastusega Püha Vaimu juhtimisel. Pelk ülekohtust loobumine on enese petmine. Ülekohtust loobumine toimub alles Armustuse nulltasemele jõudmisel. Nulltasemelt tuleb reipalt siirduda positiivsele poolele, ülespoole.

Sõnakuulmatus Püha Vaimu suhtes on ka patt, kuigi seda väljastpoolt keegi ei märkagi. Kes näeb, kui jääme siis vait, kui vendi rünnatakse? Kes paneb tähele, kui me vaikime, kui peaksime jutlustama jumalariigi evangeeliumi? Kes teab, et selle raha, mille eest ehitati tore palvela, tahtis Issand Keenia misjonijaama sotsiaalse abistamistöö tarvis? Kes pani pahaks, et me pastoriks õppides olime aastaid nõus kuulama loba, et vaid pääseda ülespoole inimlikul ametiredelil?

Issand näeb ja teab kõike. Kui Püha Vaim hoiatab meid pattude eest, võimse pöörduda ja parandada meelt, loobudes isekusest, hoolimatusest, sektantlusest jne., ent on väga ohtlik lasta Püha Vaimul rääkida samast asjast mitu korda, sest Igavese Rahu linna ei jõua ükski, kes ei nõustu käima Püha Vaimu juhtimisel.

Me saame jumalariigi kodanikuõigused pattude andeksandmise kaudu. See andeksandmine aga ei pea meis kustuma. Peame osutuma oma Isa lasteks selles, et anname edaspidigi andeks need ülekohtuteod ja eksimused, mis meie vastu sooritatakse. Andekspalumist ja andeksandmist ei tule pidada mingisuguseks tutvuspiirkonna mänguks. Andeksandmine on eluhoiak, eelnevalt omaks võetud valmisolek võtta matsud vastu ilma vihata ja tarbetu adrenaliinierituseta.

Tänapäeval testitakse peaaegu kõike. Jumala ei testi meid, aga mõnikord seavad teatud tingimused ja olukorrad meid raskena tunduva valiku ette. Kui ühiskond korraldab normid nõnda, et ausa inimese olukord muutub tohutult raskeks, samas aga õitseb ülekohus riigivõimu erilise toetustegevuse kaitse all, siis on ahvatlus ebaõigeteks tegudeks olemas. Kui aus müüjanna saab kuus palka 90 rupla, samal ajal kui riigis valitseb komme varastada kaupa palgalisaks, siis tuleb täpselt tähele panna, kelle mängureeglite järgi hakkatakse mängima.

Jeesuse ülemvõimu austamine tähendab esmajoones tema normide silmaspidamist. Jeesus juhib meid ja selles palves me soovime, et tema juhis meid nõnda, eti meid testitaks võimalikult kergemini. Seega me palume Issandat piirata vaenlase tegevust vähemalt meie vastupidavuse tasemele.

Meie taotluseks pole mingisuguse sangariaupaiste saavutamine, vaid vaikne ja rahulik elu. Ka Jeesus palus, et Isa laseks võimaluse korral "selle karika" temast mööda minna, aga Isa vastas sellele kannatuste ja kiusatuste talumiseks vajaliku jõu andmisega. Kannatused tulid koos kiusatustega. Veel ristilgi tuli tal kuulata kiusaaja hüüdu: "Muid ta on aidanud, iseennast ta ei saa aidata! Kristus, Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt maha, et me näeksime ja usuksime." (Mk 15:31-32).

Kui Jeesus rippus ristil, oli tal kogu võim. (Vt. Jh 13:3). Ta oleks võinud näidata kiusajale ja pealtvaatajaile, kes on kes, aga ta tegi seda, mida Isa tahtis. Abiga on kiire, kohtuotsusega mitte. Kaannatus kui niisugune ei ole kiusatus. Kiusatus on kannatuse vältmine.

Vastavat kreekakeelset teksti võib tõlkida ka järgmiselt: "… vaid päästa meid pahareti käest." Olen näinud mitmeid vendi, kes võidukalt on kannatanud Jeesuse nime pärast ja tõenud, et siin läheb nii, nagu Piibel ütleb: "Kes lihas on kannatanud, on lakanud pattu tegemast."

Selle Vaimu üle, mille saime Vaimu uuendamisel, ei ole saatanal mingit võimu. Meid hoiab tagasi vaid meie keha. Ei ole ime, et vennad on aeg-ajalt enda peale pahaseks saanud nende piirangute pärast, mis on pärit ihimloomustest. Issand ise ütles, et keegi, kes ei vihka "isegi oma ihu", ei kõlba talle.

Inimloomusel on omad taotlused, aga Vaimul teised. Noorel Aadamal on sageli meeles kaunis naine ja viksid lapsed, kõrged eesmärgid ametis ja hea majanduslik seis, aga Issand seab oma asjad selle igisheikspiirliku küsimuse "olla või mitte olla" ette. Alles siis, kui oled kõik jätnud Issanda hooleks, oled vaba. Siis võid Shakespeare'i küsimusele vastata: "Ma elan, aga mitte enam kui mina, vaid Kristus minus."

Paastu ajal hakkab organism energiaallikana kasutama keha toiduvarusid. Alguses kuluvad rasvad, umbes 80-kilosel täiskasvanul ligi kilo päevas, siis lihaskoed ligi 300 grammi päevas ja kui needki on lõpukorral, algab nälg. Selles järgus tuleb asuda sööma, muidu kasutab organism energiaks selliseid kudesid, mille hävimine põhjustab kehale asendamatuid kahjusid. Terve inimene võib kahju kannatamata paastuda isegi kuni 40 ööpäeva, sõltuvalt rasvkoe paksusest ja energiakulust.

Paastu kahel esimesel päeval võib tervelgi inimesel esineda uimasust ja peavalu. Ka pulsi sagedus võib pisut tõusta. Tõõ tõhusus langeb algul ajutiselt, aga siis toimub kirgastumine, mille kestel on inimese vaimne tegevus kõige vilkam, mida saab kujutleda. Rasket füüsilist tööd ei tohi paastu ajal teha. Haigel inimesel on põhjust oma paastukavatsuse üle eriteadlasega nõu pidada. Enamikul juhtudest ei peaks haige paastuma, aga on haigusi, millele on paastul soodne mõju.

Paastu põhjused ja eesmärgid on sinu ja Jumala vahelised. Paast ei ole omaette eesmärk, liialtigi näljastreik, millega näitame Jumalale ja tihti ka iseendale, et meil on oma eesmärgiga tõsi taga. Paastu võib kasutada üksnes ka oma keha sisundi parandamiseks. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et juba see vabanemise tunne, mis tekib paastumisel toidulaua orjusest pääsemisel on ineenesest piisavaks paastumise põhjuseks.

Piibel räägib, et Jeesus oli 40 päeva ja ööd söömata, aga Piibel ei väida, et Jeesus ei joonud vett. Olen kuulnud jutlusi, milles on väidetud, et Jeesus loobus 40 ööpäeva jooksul ka veest. Väide on aluseta. Tahan siis hoiatada Piibli võltsimise ja veest loobumise eest. Enne paastu on hea teada, et inimese keha lõhn ei ole paastu ajal eriti meeldiv. Kõnnumaa paast on seepärast sobivaks valikuks, kui sul pole mõnusat suvemajakest järve kaldal, kus võiksid rahus paastuda.

Paast on organismile loomulik seisund. See, et me majandusliku heaolu jätkudes ei ole harjunud paastuma, on meilt riisunud palju suurepäraseid äratundmisi. Pidev söömine on inimesele põhjustanud veel ka asjatut vaimset sõltuvust ja tarbetut kartust, mis siis juhtub, kui kõhu täitmine ei toimu harjumuspärasel söögiajal. Paast puhastab organismi. Kui püüame jälgida terveid eluviise, siis paastume.

Lapsesta aikuiseksi 71

Ristiusu põhiseigad on väga lihtsad:

Oletame, et oleme saanud mingisuguse ettekujutuse Jumalast ja siirdunud ristimisega jumalariiki ning oleme uute sisserändajatena tutvumas oma uue kodumaaga.

Meie ees on samad ülesanded kui igal muulgi inimesel, kes on tulnud selle maailma printsi riigist jumalariiki. Iga uustulnuk satub otsekui ümberõppele. Ta märkab, et maailmast palgana saadud pärand pole jumalariigis midagi väärt. Endised lahendusmudelid on kasutuskõlbmatud. Jumal loob uut.

Korraldus ümberõppe kohta on olemas misjonikäsus: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani." (Mt 28:18-20).

Õpetus on tehnika liik. Halbade võtetega õppimine edeneb halvasti või mitte üldsegi. Inimene on loomult matkija. Eeskuju jäljendamisel õpib ta hästi. Seepärast peavad õpetaja ja õpilane liikuma koos. Sel põhjusel on misjonikäsu oluline osa lubadus "mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani". Õpetus ilma Püha Vaimu juuresolekuta sünnitab kaksikmoraali ja teeb inimestest robotid.

Meie edenemine sõltub meie seisukohtadest. Paulus, meie paganast ristitud apostel kirjutab roomlastele nii:

Kreekakeelsed meelemuutust märkivad sõnad "metanoia" ja "metanoeo" on soomekeelses Piiblis tõlkitud 1938 a. sõnastuses "parannus" ja "tehdä parannus" - meeleparandus ja meelt parandada. Tõeline meeleparandus saabub alles muutunud seisukohtade tagajärgel. Meelemuutus on alles algus. Seepärast alustab Ristija Johannes sellest:

Johannesel olnuks asjata nõuda rohkemat. Johannes ristis neid, kes tunnistasid oma patte, suunas nad edasi, andes nõu meeleparanduseks ja lubas Püha Vaimu ristimist. Alles muutunud seisukoht - soov täiuslikkuse järele (vt. He 6:1) ja Püha Vaimu jõud üheskoos tagavad õnnestumise.

Seisukohtade erinevus tuleb hõlpsalt ilmsiks raskusteks, nn. katsumustes. Mõned kaotavad lootuse, hakkavad kiruma oma juhte, ühiskonna, halba õnne ja mida veel ning langevad jõhkrasse hoolimatusse või kuhu keegi, aga jumalalapsed vaatavad üksteisele otsa, palvetavad ja ütlevad: kitsas käes. Taas nähakse midagi erilist, kui Issand tuleb ja aitab. See tuleb eriti selgesti esile siis, kui kindlasti teatakse, et kõik inimlikud võimalused on lõpuni ammendatud. Siis lõpeb teesklus. (Vt. 2 Mo 15:22-25).

Meeleparandus, vaimne ümberkorraldus sõltub paljuski sinu pingutustest. See ei tohi peatuda usklikuks saamisega seotud vaimse kogemuse juures. Seepärast on kirjutatud:

Iga kullakaevaja leiab rohkesti kruusa ja viskab selle ära, aga kui ta leiab kas või terakese kulda, paneb ta selle tallele.

Täiskasvanuks saamise ühes märkikg peetakse, et inimene hakkab tootma rohkem, kui ta tarvitab. Lapsed on tarvitajad, aga õpivad juhtnööre saades vähehaaval tegema üha kasulikumaid asju, vastavalt sellele, kuivõrd nad kuuletavad isa tahet.

Täiskasvanud uskliku tehtud töö ja Issanda tööde vahel ei ole erinevusi. Mõlemad tahavad üht ja sedasama ka teevad üht ja sedasama. Oma Vaimu kaudu mõjustab Jumal meis nii tahtmist kui tegemist ning oma hea tahte teostamist. (Vt. Fi 2:13). Jumalal on kõik võimalik (Mk 10:27), aga kõik on võimalik ka sellel, kes usub, (vt. Mk 9:13). Ainult au kuulub üksnes Jumalale.

---

Usklikuks saamisest ülestõusmiseni kulgevat tegevust kutsutakse tihti kristlase ränakuks ja siin peetakse eeskujuks Aabrami - hilisema nimega Aabrahami - lahkumist Haaranist Issanda sõna kohaselt "maale, mida mina sulle näitan". (1 Mo 11:26 - 25:11). Kui Aabram oli 99 aastat vana, ilmutas Issand talle ja ütles: "Mina olen kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole täiuslik (heebrea keeles "tamim", eesti Piibli uues tõlkes "vaga"). Ma teen lepingu meie vahel ja sind üpris väga suureks." (1 Mo 17:1-2). Jumala kõne sisaldas näieliselt kaht võimatut asja: kuidas võis inimene olla täiuslik ja kuidas võis ta sellises eas saada lapsi.

Aabrahamile antud soo jätkamise lubadus puudutab tänapäeval iga maakeral elavat inimest. Aabrahami kahest pojast Iisakust ja Ismaelist põlvneb kaks väikest rahvast - iisraellased ja ismellased. Iisraeli rahva hulgast alguse saanud ristiusk on levinud kõikjal maailmas. Ismaellased segunesid teiste araabia hõimudega ja nende hulgas juudi kristlase mõjudest alguse saanud islamlus on levinud kaugele väljapoole araabia rahvuslikke piire. Juutlik-kristlikku probleemiasetuse põhjal ja põhiselt juudi filosoofide tegevuse mõjul on sündinud ka kaasaja suurim usund - sotsialism oma erinevate lahkudega. Jumalasõna on pannud käärima kogu maailma. Aabraham on saanud väga palju järglasi nii ihus kui vaimus.

Usklike isale Aabrahamile antud käsu uuendas Jeesus mäejutluses:

Jumal ei nõua võimatut. Ta on hea ülemus, kes ülesande andmisel annab ka võimalused ja tööriistad, mille abil saab ülesandega toime tulla. Inimesele täiuslikkuse kohta antud käsku on võimalik täita ja seepärast on inimese juures oluline, kas ta usub Jumala poolt antud võimalustesse. Aabraham uskus ja Jumal on täidnud oma lubadusse lepingu kohta, mille kaudu Jumala õiglus on meile osaks saanud.

Moni aasta tagasi olin teel Kreekasse, kui sain ühelt noorelt usklikult kirja, milles ta rääkis, et ta ei saa suvepuhkuse ajal kuhugi reisida, sest tal pole raha. Ta uskus rahapuudusse ja nii ei palunud ma teda endaga kaasa, ehkki ta oleks võinud tulla ja sõita koos minuga selle eest midagi maksmata. Et sa väldiksid samasugust viga, kaalu oma mõtteis, kas sul on projekt Issanda suhtes. Kui märkad, et Püha Vaimu on asjas ligi, ole ettevaatlik, et su huulilt ei vallanduks sõnad "see on võimatu", sest Issandal on kõik võimalik. Aga kui sa oled öelnud, et see on võimatu, laseb ta sulle sündida vastavalt sinu usule.

Uskliku täiuslikkus ei ole seisukohtade või õppekorralduse täiuslikkus, vaid kuulekus Jumala tahtele igal hetkel vastava hetke küsimustes. Issand ütles Pjotr Võgovskile, kui ta oli teel koju, et Pjotr peab minema Lvovi kaudu. Pjotr jäi Tshernovtsõ jaama maha, kuna tema reisikaaslased jätkasid sõitu kõike otsemat teed. Kui Pjotr seisis perroonil, tuli tema juurde mees, kes küsis: "Kuhu sa sõidad?" - "Lvovi," vastas Pjotr. "Kas sa pileti oled juba ostnud? küsis mees. "Ei", vastas Pjotr. Siis mees rääkis, et temagi pidi minema Lvovi, aga ei saa minna ja andis oma pileti Pjotrile. Ja nii me kohtusime rongis, sest Pjotr oli olnud kuulekas Jumala sõnale. Kuulekuse abil sai Pjotr kogemuslikku kinnitust oma usule, kui ta nägi, miks Issand oli teda suunanud sellele rongile. Ja mina sain koos oma poja Akkuga taas korra kogeda Issanda imelist hoolitsust.

Kirjas heebrealastele käsitleb autor peatükkides 6 - 12 täiuslikkust, mille Issand on meile muretsenud meie eest ristil suremisega. Ärgem loobugem sellest mingi hinna eest.

Usklik on langedes ohus, et püüab oma pattu vähendada sõnadega; "Kõik me ju oleme puudustega." Lause pole siiski Piiblist, vaid põhineb eksitusel. Isegi Piibli tõlkijad võivad teha kõnealuse vea vastavalt oma teoloogilistile oletustele, nagu on juhtunud soomekeelse Piibli Jaakobuse kirja 5:17 puhul, milles võib lugeda: "Eelija oli niisama puudustega kui meiegi ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma, ega sadanudki kolm aastat ja kuus kuud vihma maa peale." Uuemas tõlkes "Uus Testament tänapäeva soome keeles" on see viga kõrvaldatud: "Eelija oli päris samasugune inimene kui meiegi. Ta palus vankumatult, et ei sajaks, ja nii ei sadanud kolm ja pool aastat."

Eesmärkidest ei tule kohe loobuda, kui neid kohe ei saavutata. Püha Vaim, kes on meie õpetaja, laseb katseis ebaõnnetunuil uuesti üritada. 1969 a. olin kolm nädalat Valgevene pealinnas Minskis. Mul oli pilet järgmisel hommikul vara startivale lennukile, kui õhtul tuli hüvasti jätma üks Minski arvutitehase insener. Ta tõi mälestukseks raamatu ja mina andsin talle oma Piibli, ehkki mõtlesin andes, et vaevalt ta ise seda üldse loeb. Jätsime hotelli aulas hüvasti ja ma sõitsin liftiga kuuendale korrusele, kus oli minu tuba. Korruse teenija kutsus mind enda juurde ja käskis istuda. Tema juures oli tütarlaps Riiast, kes rääkis, et tal on selline Vana Testament, milles on nii heebreakeelne (või jidishkeelne - ei mäleta täpselt) kui ka venekeelne tekst ja nüüd ta tahtis lugeda ka Uut Testamenti. Saatsin talle Soomest postiga Piibli, aga ma ei tea, kas ta selle kunagi kätte sai. Mulle jäi meelde küsimus: "Kuidas sina jagad ära minu raamatud?" kuni selle ajani, mil Issand laskis olukorral korduda. Ta ütles: "Ära nüüd siis anna seda Piiblit Nõukogude Liidus ära." Sõitsin Soomest Nõukogude Liidu kaudu Türgimaale. Rumeenia piiril uuris noor tolliametnik minu asju ja leidis venekeelse Piibli. "Kas siin on selline Koguja raamat?" küsis ta. Otsisin selle välja ja tolliametnik hakkas Kogujat lugema. Kaks ülejäänud meest seisis auto kõrval ja suitsetas. Autorivi ootas, võib olla kilomeetripikkune, ja hakkas pimenema. "Kas sa teed nüüd õigesti," küsis tolliametnik, "et viid Piibli minema, kuige tead hästi, et meil on neist suur puudus?" Peast vilksatas läbi mõte, et annan selle temale, aga tõrjusin mõtte tagasi. See oli hea, sest hiljem tuli eel aeg, mil Issand näitas, milleks see Piibel oli mõeldud, ja on raske öelda, kumb oli siis rõõmsam, saaja või andja.

Kui saime usklikeks, tunnistasime, et oleme patused, isiklikult, üritamata süüdistada oma patus teisi isikuid, olustikku või ühiskonda, milles elasime. Teadsime, et meie patt tulenes vaenust Jumala vastu. Olles saanud kuulda sõnumid Jeesuse verest ja jumalariigist, tahtsime sel kombel meie pakutud võimaluse abil niisugusele vaenule lõppu teha.

Et tajusime endid täielikult pattude küüsis olevat, ei hakanud me oma patte liigitama, sest pattude hulga ja mitmepalgelisuse tõttu oleks see töö meil üle jõu käinud ja selle kasugi olnuks küsitav. Meie teod olid surnud nagu me isegi. Kui me arvasimegi endid head tegevat, on vähe usutav, et tehtu oli hea. Me ei täitnud Jumala tahet mitte mingis suhtes, sest ilma Jumala tarkuse tundmiseta polnud me selleks lihtsalt võimelised.

Seega ei rända me ühest kohast teise jutustades, mida me kuskil halba tegime, või siis oma halbu tegusid andeks paludes: meie patt on saanud oma palga Jeesuse asendussurma läbi. Surnud ei palu andeks. Aga kuna Jeesuse asendussurm on vabastanud meid juriidilisest vastusest Jumala ees, tuleb meil vastavalt oma võimalustele püüda hüvitada meie poolt tehtud kahju: varastatud auto ja päramootor on teatavasti tagastatavad.

Usklikuks saamise ajal võib meil olla sidemetekujulisi patte, näiteks võlg või me oleme liitunud jumalatu maailmaga eriliste ühingute kaudu või oleme loovutanud isikliku otsustamisvoli valimiste kaudu või muul moel. Kõigist neist peame lahti saama head kodanikutava silmas pidades: maksame tagasi laenud, heastame süü, püüame vabaneda asjust, mis ei kuulu meile, nagu on kirjutatud:

Olgem valmis teele asuma igal hetkel, sest me ei tea, millisel hetkel Issand tuleb.

Need patud, mida inimene teeb usklikuks saamise järel, peab ta üles tunnistama. Sellest on kirjutatud Jakoobuse kirja 5. peatüki 16. salmis: "Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks." Seejuures on põhjust kohe tähele panna, et patte ei tunnistata siin Jumalale - Ta teab neid niikuinii - ega erilisele "hingehoidjale", vaid teineteisele ja seda kas või kohvikuvestluses.

Kui patt tuuakse avalikkuse ette, pääsetakse patu häbistavast varjamisest, mis pühade keskel kunagi ei õnnestukski. Kui öeldakse, et "kõigepealt olgu teie armastus südamlik üksteise vastu, sest armastus katab pattude hulga" (1 Pe 4:8), ei pea seda mõistma soovitusena patu kallal kohmitseda, vaid soovitusena oma naabris leiduva venna eksimusi armastusega taluda.

Usus elamine eeldab sellist avameelset kokkukuuluvust usklike vahel, mis õnnestub vaid juhul, kui säilitame südametunnistuse puhtuse. Kui südametunnistus on puhas, on inimene vaba ja otsekohene, tai ei näitle uskliku osa, vaid on seda tõeliselt, kui juba kuulutab korra Jeesuse oma Issandaks. Siis on vendade ühiselu iseloom hoolitsev ning pattudegi tunnistamine mõistlik ja kasulik: nii õpitakse neist hoiduma.

Pattude tunnistamine ei lõpe siis, kui oled saavutanud teatud kujutletava standardkristlase taseme, teisiti öeldes, kui sa enam ei varasta, suiteta ega purjuta ning käid korrapäraselt kirikus ja pistad münte korjanduskarpi. Usuelu ei saa standardiseerida, see on hoogne liikumine Jumala seltsis alati muutuvates tingimustes. Neis olukordades näitab Püha Vaim sinu südametunnistusele sinu kõrvalekaldumisi Jumala tahtest, enne kui ükski inimene on näinud sind mingit pattu tegevat. Nii on võimalik mõista Jumala tahet ja veel sedagi, et sellest kinnipidamine on parim viis antud küsimuse lahendamiseks, ent ometi oleme aeglased Jumala tahet täitma. Vangume inimlike võimaluste ja Jumala võimaluste poolt dikteeritud toimimisviisi vahel. Küsimus on usust. Mäletan, et ühes psalmis öeldakse midagi sellist kui: "Issand, tee minu ohjad juhtimise tarvis tundlikuks." Igal juhul on kõnealune mõte mulle jäänud meelde sel kujul: "Issand, tee minu poolt reguleeritav piirkond vastuvõtlikuks, et ma ei perutaks."

Sellises usklikus, kes ei räägi oma ebaõnnestumistest, tekib varsti stress ja vennad aimavad vaistlikult, et midagi on viga, mis veelgi enam süvendab ja sünnitab pinget. Küllap ka ebaõnnestumisi varjav inimene tahaks vabaneda oma koormast, aga ta kardab. Selle hirmu peab meist igaüks võitma - vastasel juhul satume variserina variseride hulka.

Kui eespool tõdeti, et usklikuks saamise protsessis algav meelemuutus ei ole seesama mis kahetsus, mineviku all ägamine, siis nüüd, juba usklikuna tehtud pattude tunnistamisega seoses on sõna "kahetsus" täiesti omal kohal, isegi selle väljaütlemine sõnana on vältimatu. Mateuse evangeeliumi 18. peatükis opetab Jeesus, et andekspalumisel on kolm osa:

Kui raske on andeks paluda, ilmneb sellest, et kahetsemisteate asemel või koos sellega esitatakse erilisi seletusi ja isegi süüdistusi. Sellise andekspalumisega ei ole põhjust nõustuda. Halenaljakad esitused on siin tavalised. Isik, kes peaks oma karistusest vabanema andekspalumisega, pakub sageli mingit kompromissi sõnadega: "Vaikime selle maha, ega sinagi ilma patuta ole" jne. Niisugusel juhul on kindel, et Jumalale selline andekspalumine ei kõlba.

Saksa juudisoost kelm Sigmund Freud tegi inimese sellisest soovimatusest oma pahudega silmitsi minna väärteaduse, mida nimetatakse freudistlikuks psühholoogiaks. Freudi psühholoogia võeti hästi vastu kõikjal seal, kus tõe poolt toodud meeleparandus tagasi tõrjuti, seega üldiselt kogu maailmas, ainult osas ameerika vaimuhaiglais on kasutusel tõeraviks kutsutud inimese oma vastutusel, vale ülestunnistamisel ja Jumala armul põhinevad ravivõtted. Euroopas on aususe kasutamine põetusvõttena eriliste seadustega üldiselt keelatud.

Kui andekspalumisel on omad pidurid, siis esinevad need ka andeksandmisel. Jumal on mitu korda armulisem kui n.ö. õnnestunud usklik. Neist küsimusist pääsed kergemini üle, kui loed veel kord läbi tähendamissõna kadunud pojast:

Kadunud poja tähendamissõnas esitab Jeesus Jumala armulikkuse piirid. Kui vend tagasi tuleb, võtab Isa ta vastu. See teguviis võiks kõlvata ka vanemale vennale.

Kohe pärast neid päevi, mil oled Jeesuse tunnistanud oma Issandaks, küsid ehk, mis sul nüüd tuleb teha, ehkki sa tead, mida sa pead tegema, sest Püha Vaim on sulle seda ilmutanud. Sa kuulad vaid Püha Vaimu sõna.

Enamik soomlasi teab õpetuse põhjal teatud asju, mida ei tohi teha. Need on muu hulgas ka Moosese seaduse kümme käsku. (2 Mo 20:1-18 ja 5 Mo 5:1-22). Tähelepanelikud õpilased juba märkasid, et mäejutluses tõstis Jeesus järsult nende nõuete taset. (Vt. Mt 5:17-48). Opetust on võinud saada ka Piiblit lugedes või usuõpetajailt ja raamatuist, mille puhul on võimalik, et sa ise või sinu õpetaja mõistate Jumala tahet ebatäielikult, nõnda et ka sel juhul pead tähele panema, mida Püha Vaim ütleb, et viga parandada.

Sellistel asjaoludel pead endale esmalt möönma, et kuulad Püha Vaimu sõna. Seda ei tarvitse õpetada. Jeesus ütleb: "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind." (Jh 10:27). Ainus võimalik takistus on patt. Kui sa Jumalat ei kuule, eemalda patt oma käitumisest.

Jumala kuulminen on nimelt just kuulmine, selge ja arusaadava jutu kuulmine. Jumalariigis on ühendused korras. Kui sa palud, siis Jumal kuuleb ja kui Issand rääkib, siin sina kuuled. Samal viisil tuleb toimida ka vendade keskel, see kuulub armastusse.

Kuulmine eeldab sõnakuulmist. Kui näed, et sinu vend vajab abi, aga sa sulged südame, siis sa ei kuule, mida Issand on sulle öelnud. Südametunnistus tunnistab siis sinu vastu, sest sa ju tead, et sa pead oma venda armastama. Aga Jumal ei muutu naakujaks. Ta saadab ühe asja kohta sõna, korra või kaks, seejärel ta sulle sellest enam ei räägi ning miks rääkidagi, kui sa ikkagi ei kuule, kuigi tead, et sinu olukord pole sõnakuulmatuse tõttu rõõmustav. Püha Vaim jääb ootama sinu tegutsemist. Kui tahad vaimses elus edasi jõuda, peab tagasi tulema selle juurde, mis jäi tegemata.

Kui Püha Vaim jutt on meie arust ebaselge, võime paluda Issandalt märki. Suvel 1978 olin oma autoga teel Soomest Nõukogude Liidu kaudu Türgimaale. Pisut Novgorodist edasi võtsin sõidule ühe nooruki, kes oli purjus. Ta oli hiljuti teeninud armees ja kahtlemata kartis sõda sedavõrd, et rääkis peaaegu segaselt. Mul oli sõrmikuteorvas kortsunud venekeelne vihik, minu mälestuse järgi Luuka evangeelium, mille Issand käskis anda sellele noormehele. Mul polnud mingit tahtmist seda raamatud noormehele loovutada ja ma hakkasin Issandale seletama, kui väärtuslik võib olla väikegi Piibli osa Nõukogude Liidus, nii et on otse patt seda torgata pihku esimesele vastutulijale, kes kõigele lisaks on veel purjus. Siis märkasin, keda olen õpetamas, ja ma palvetasin mõttes, et jah, küll ma selle annan, kui esitad mulle kinnituse oma tahtest märguandega, et kui jõuame kohta, kus ta lahkub autost, siis palugu ta mind enda poole tassi teed jooma. Kui siis saabusime Jazelbitzõ-nimelisse paika, kus Tshingis-khaani väed noormehe jutu järgi omal ajal tagasi pöördusid ja Novgorodi hävitamata jätsid, näitas ta mäel kerkivaid mitmekorruselisi maju ja ütles: "Seal ma elan". Ja siis ta paluski mind endaga tassi teed jooma. Andsin raamatukese, jõime teed ja ta andis oma poja ühe mänguasja, väikese suurte kõrvadega ahvi mulle mälestuseks. Sellest ahvist sai omal ajal minu kõige väiksematele lemmiklelu.

Tarbetust märguannete palumisest tuleb siiski hoiduda. Istusin ühel sügishommikul 1981. a. töölaua ääres ja valmistusin kohvi jooma. Kell oli paar minutit üle üheksa, kui Issand ütles: "Osmo, sa lähed pärast jõule Tshernovtsõsse külla." Mulle tuli pähe mõte, et see on võib-olla minu oma tuju sünnitatud soov, ja ma palusin: "Issand, kui ma nüüd pistan oma sõrme Piibli vahele, lase see sattuda kohale, mis kinnitab seda asja sinu soovi kohaselt." Sõrm sattus kohale, kus oli lugeda: "Ma olen Gabriel, kes seisab Jumala ees ja ma olen läkitatud rääkima sinuga ja kuulutama sulle …" (Lk 1:19). Seda lugenud, panin raamatu kiiresti kinni, sest mäletasin, mida järgmises salmis öeldakse: ei tahtnud tummaks jääda. Omamoodi tummaks jäin siiski ajani, mil retk teoks sai, sest ma ei saanud viisat Nõukogude Liitu enne kõne all olevat retke ja nõnda jäi vahepeal üks tööreis tegemata.

Püha Vaim juhib usklikud Jeesuse kogu täiuslikkusse, aga sõnu pruugib ta säästlikult. Mõte on selles, et kasvaksime selliseks, et meie südames asuv Kristuse armastus paneb meid tegutsema ilma käskudeta ja soovitusteta, et me usu kaudu suudaksime täita Jumala tahet. Püha Vaim teeb meid suutlikuks järgima Jumala koostatud plaani.

Kui hakkasin taipama, olin algul imestunud, milliste peensusteni ulatub Issanda seltsimehelik hoolitsus. Kord, kui olin töölt koju minemas, ärgitas Issand mind pliiatsiteri ostma. Mõtlesin, et neid pole vaja, sest kodus neid veel oli. Aga kodus ilmnes, et lapsed olid peenikesed terad põrandale puistanud ja need olid purunenud tarvitamiskõlbmatuteks tükikesteks.

Issanda Vaim ei räägi tarbetult. Paljud asjad korraldab ta sõnagi lausumata. Sa näed vaid tulemusi ja õpid tundma Issanda kaasaelamist sinule. 1982. a. kevadel oli minuga Turgis kaasas Andrew-nimeline vend Rootsist. Teel selgitasin talle oma tähelepanekuid selle kohta, kuidas Issand korraldab praktilisi asju. Nende tähelepanekute põhjal väitsin, et jõuame Canakkalesse minevale praamile just siis, kui see on väljumas, ja nii juhtuski. Kui olime peale sõitnud, märkasime, et praam oli täpselt täis, vaevalt sinna enam mõni sõiduk oleks mahtunud. Tagasiteel tulime teist marsruuti mööda Kreeka kaudu. Andrew pidi algul sõitma praamiga ühele Kreeka saarele, kus tal tuli sõiduplaani järgi oodata öö läbi, et pääseda Ateenasse (Pireusesse) minevale laevale. Andrew läks seal siiski küsima laeva väljumisaega ja talle õeldi, et laev läheb kohe. Saabuvate ülestõusmispühade tõttu oli soiduplaani muudetud. Kui ta oleks jäänud ootama, tulnuks talle oodata mitu päeva, sest pühade ajal praamid ei käinud ja ta oleks hilinenud kokkulepitud kohtumisele.

Püha Vaim ei juhata sind tegema või uskuma midagi, mis põikaks kõrvale Piiblis esitatud põhimõtteist. Seepärast on loomulik, et uurid üksikasjalikult pühi kirjutisi ja kuulad, mida teised usklikud on Issandalt saanud. Issand on meid andnud üksteisele toek ja nõuandjaks, usaldates meile erilisi ülesandeid, aga Püha Vaimu kaudu võib Ta parandada ka vigu, ravida, hoiatada ja nuhelda. Õpi tundma Püha Vaimu hoiatusmärke. Tihti on selleks vaid ebamugav tunne, et kõik ei ole korras. Küsi siis Issandalt, millest see tunne tuleb.

Püha Vaimu hoiatust kuuldes jäta oma sõna ütlemata, tegu tegemata ja kiri kirjutamata sel kombel, kui kavatsesid. Püha Vaimu mõte on sind hoida sajaprotsendiliselt tões. Aga juba siis, kui laps räägib ettevaatamatult rumalusi, teeb Issand teoks oma sõna, et tema teener ei satuks hätta ja jumalalaste suus ei täheldataks valet.

Inimesel on kõige kergem petta iseennast. Oma himu poolt ahvatletuna võib ta oma tahtmisi ja kartusi pidada Püha Vaimu jutuks, rääkimata sellest, et need, kes liiguvad väljaspool jumalariiki, on täielikult valitsevate kurjade jõudude tirida. Ka Issand sattus kohe pärast ristimist niisugusse olukorda, aga ta tõrjus Vastase Piibli sõnaga. (Vt. Mt 3:13-4:11). Selliste kogemuste mõjul õpib usklik märkama, et kõik tema mõtted (isegi pärast usklikuks saamist) ei ole Jumalast. Vaim on Jumalast, aga hing ja keha tuleb muuta Jumala Vaimule alluvaks. Usklik satub pidevalt valikute ette ja õnnelik on see, kes valdab Jumala tahet.

Ei tule mõelda, et kõik vaimud on Jumalast. Kui elasime Turus, sai usklikuks üks meie lähedal elanud noor mees, kes nägi ufosid. Ma ei tea, mis neid olid, aga ma nägin, et hirm, mida ta tundis nende ees, oli tõeline. Ta rääkis, et ufod nõudnud temalt midagi, millest ta aru ei saanud, mis see oli. Andsin noormehele nõu, et ta käsib neid Jeesust oma Issandaks tunnistada, ja kui need ei nõustu, siis tulnukad Jeesuse nimel minema kihutama. Mõne päeva pärast istus noormees taas hirmununa meil ja ütles, et Jeesus on üks nende hulgast. Nii polnud ta seda teinud, mida talle soovitasin. Järgimisel korral kohtudes nägin ma, et ta oli terveks saanud. Kurjad vaimud olid ta kohe rahule jätnud, kui ta oli nõudnud, et need tunnistaksid Jeesuse ülemvõimu.

Soomeks:

Püha Vaimu hääl kostab uskliku südamest. Mõned aastad tagasi käisin uusaastapäeval kuulsa Niilo Ylivainio koosolekul Seinäjoel. Sellel koosolekul eemaldas Issand minu südame kaksiglöögid. Lisaks kutsuti koosoleku lõpujärgus kõnelava ette neid, kes soovisid puudutust Issandalt. Minagi läksin sinna. Mul oli mõttes minna teatavale Vaimu ülevaatusele, et kuulda saada, mida Issanda vaim räägib minust, ja võrrelda seda sellega, mida olin kuulnud inimesi ütlevat. Kui teised langesid koosolekul tagurpidi, ei tundnud ma midagi. Ma väga ei langenud. Pärast koosolekut vestlesin Ylivainio Niiloga, aga Issand rääkis alles siis, kui olin Peräseinäjoe kaudu Virroile sõites temaga kahekesi. "Osmo", ütles ta, "miks läksid sinna ette? Kas sa ei kuulnud, et sinna kutsuti neid, kes tahtsid minult puudutust? Aga mina elan siin." Issanda sõnad tulid rinnast vasakult poolt.

Püha Vaimu täius on mõnele usklikule seletamatu usuteaduslik küsimus. Kui oletame, et inimene on anum, milles leidub erinevaid taotlusi ja mõtteid, siis Pühast Vaimust täidetud inimene on selline anum, mille Püha Vaim täidab kogu õõnsuse, nii et ei jää ruumi rikastumisele, ehitamisele, abiellumisele, ärile ja muudele inimlikele plaanidele, liialti veel roojastele vaimudele. Püha Vaimu inimene on ühe eesmärgi inimene, see, kes tahab iga asja endas allutada Kristuse Vaimule. Püha Vaim täidab kogu astja, seepärast räägitakse Püha Vaimuga ristimisest. Anum uputatakse Vaimu voolu ja Vaim täidab kogu anuma.

Püha Vaim juhib usklikud täieliku Tõe juurde. Ta kasvatab sind Kristusesse, vastavalt sellele, mida sa suudad ühe korraga vastu võtta. Vajalikul hetkel toob ta noorele usklikule meelde Moosese käsu "ära varasta" ja täiendab seda evangeeliumiga nagu Paulus kirjas efeslastele: "Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigem tööd ning soetagu oma käte tööga seda, mis hea on, et tal oleks jagada neile, kellel on puudus." (Ef 4:28). Püha Vaim sekkub negatiivsesse tegevusmudelisse ja asendab selle vastava positiivse tegevusmudeliga. Pane samuti tähele, et usklik ei või asuda ükskõik millisele tööle - ta soetagu oma käte tööga seda, "mis hea on". Asjade sellist käiku nimetatakse pühitsemiseks. Püha Vaim on pedagoog, kasvataja, aga ta ei ole pealetükkiv kasvataja. Sa pead pöörama oma näo Kristuse poole, et teda kuulda. Kui sa vaatad televiisorist Kaleva mänge, laseb ta sul vaadata, aga kui sa pöörad oma mõtted Kristusele, rääkib ta sinuga.

Tihti õpivad inimesed asju tundma kannast alates. Et nii ei juhtuks, on põhjust uurida iga asja enne otsuse tegemist Issanda ees.

Inimene teeb pidevalt otsuseid, sageli seda ise märkamata, üksnes vastavalt sellele, millega on harjunud. Paljud neist harjumustest on vastikust äratavad. Kui tahad muutuda, kuula Kristust.

Meie ei pea uhked olema sellepärast, et Issand rääkis meiega eile. Me elame tänapäevas ja meil on tähtis, et me kuuleme tema juttu täna. Selleks olgem alandlikud, sest uhked ei saa kuulda Issanda häält. Ja kui ta räägikski meile iga päev ja igal hetkel, pole see hooplemise põhjuseks, sest minu kogemuste põhjal räägib ta kõige rohkem siis, kui ma põle mõistnud seda ise, mida oleksin pidanud mõistma ilma pikemata.

Issand võib ilmutada oma tahet mitmel viisil, ka ilma sõnadeta, kuis usklik on täis ütlematut rõõmu. Vajaduse korral võib Issand kõnetada inimest õigegi karmide võtetega. Taavet hoiatab selle eest psalmis 32: "Ärge olge nagu hobueeslid ilma aruta; neid tuleb suuliste ja valjaste abil taltsaks teha, midu nad ei tule sinu ligi!" Ent ka karmikäelist õpetust tuleb pidada Jumala armuks: loe tähendamissõna kadunud pojast.

Püha Vaim saadakse vaid korra. See, kes on asunud Issanda järel käima, ei jõua võitjana pärale, kui ta vahepeal eemaldub võitlusrajalt. Võitlusrajal võib komistada ja tõusta ning teed jätkata, aga see, kes teadlikult teeb pattu pärast Jumala loodu osaduse saamist, on muutunud jumalapilkajaks. Kirjas heebrealastele ütleb autor: "sest on võimatu neid, kes korra olid valgustatud ning maitsesid andi ja said osa Pühast Vaimust ja maitsesid Jumala head sõna ja tulevase maailmaajastu väge ja siis ära taganesid, uuesti tuua meeleparandamisele, sellepärast et nad iseeneste kahjuks Jumala Poja risti löövad ja naeruks panevad." (He 6:4-6). Jumala ei ole kloun, kuigi piiskopid ja kirikuõpetajad ehk ongi.

Mitu aastat tagasi kohtasin noort naist, kes tahtis usklikuks saada, aga ütles, et tahab algul maailmast rõõmu tunda. Saatsin teda rongile ning kui jaamast koju läksin, ütles Issand, millal Ta annab talle uue võimaluse usklikuks saada. Nägin teda uuesti palju aastaid hiljem ja maailm oli temalt tõepoolest võtnud ilu. Minu meelest oli tema olukorras lohutav vaid see, et ta ei olnud jõudnud tunda Jumala headust: oma tegu mõistamata lükkas ta tagasi hinnalise aarde.

Elu Jumala osaduses on imeline, liiga imeline, et suudaksime seda seletada, aga ma ei kutsugi sind seda vaatama vaateakna tagant, vaid ise läbi elama.

Laki 85

Igal kuningal on oma seadused, mille täitmata jätmist nimetatakse kuriteoks. Jumala seaduse täitmata jätmist nimetatakse patuks.

Jumala andis oma seaduse, nn. Vana seaduse Moosese kaudu iisraeli rahvale umbes viissada aastat pärast Aabrahami surma. Iisreellased olid just lahkunud Egiptusest ja olid teel tõotatud maale. Nad olid äsja võtnud kasutusele kirja, mis foiniiklaste vahendusel jõudis hiljem kreeklasteni ja roomlasteni ning andis neile rahvastele eelisasendi muude paganarahvastega võrraldes. Nüüd on neist sündmustest möödunud umbes 3500 aastat, aga mingit muud Moosese seadusega võrreldavat seadust pole ükski paganarahvas (mitte-juudi rahvas) suutnud selle aja jooksul esitada. Jumala seadus on ainus õiglane ja täiuslik seadus. Muud seadused on vähem või rohkem sobimatud.

Tavaliselt eraldatakse Jumalalt saadud Moosese seadusesest kümne käsku omatte tervikuks. Neist esimene "Mina olen sinu Jumal" on tähtsaim eeldus inimese elule. See teatab kuningliku mõtte, et minu põhiseaduseks ja juhiks on Armastus, Tõde ja Elu. See esineb mujal seaduses kujul:

Sellele vastav inimsuhteid puudutav käsk kõlab:

"Kuningliku käsu" abstraktsioonitase on kõrge. See ei sisalda üksikasjalikke juhiseid selle kohta, kuidas tuleb toimida elu erinevates olukordades. Seda armastuse käsku tuleb rakendada vastavalt olukorrale. Kui nii ei tehta, muutub se usundiks, mis on küll ülev, aga kasutu. Ühel õhtul palus Poris üks hulkur minu käest mõnd marka. Ma ei andnud: mispärast ta oleks pidanud minu raha eest ostma denaturaati ja kaotama oma inimnäo? Tegin ettepaneku juua kohvi saiakestega, aga see kõlbas alles siis, kui olime juba mõne tunni mööda linna käinud.

Piibel ei anna määrangut selle kohta, kas hulkurile tuleb anda raha või ei, kuid Issanda Vaim õpetab usklikku rakendama armastuse käsku igas olukorras õigesti.

Abstraktioonitasemelt madalamad ja üksikasjalikumad, aga siiski Kuningliku käsuga üht moodi kehtivad on nn. kümne käsku. Kui me neid järgenevald vaatleme, tuleb ometi meeles pidada, et Vana seaduse kivitahvlitele kirjutatud käsud ei ole Uue seaduse käsud, neid tuleb pigem pidada viimaseks hoiatuseks enne jumalariigi piirile jõudmist, mingiteks kivist piiripostideks. Kümne käsku käsitlevad inimese elu põhiküsimusi. Kui saaksime aru, kui palju muret on nendest üleastumine inimesele valmistanud, saaksime hinnata seda abi, mis Jeesuses inimesele pakutakse. Seega poleks palju, kui mõistaksime neid küsimusi millegi enamana kui pelkade keeldudena.

Lain paikka ihmisen uudistamisessa 86

Jumalan toimenkuva 88

Jhvh nissi 96

Isä, Poika ja Pyhä Henki 103

Jumal on. Kogu võim kuulub Jumalale. Inimene kuulub Jumalale. Meie, kes tunnistame seda võimu, oleme jumalarahvas. Inimene, kes seda võimu ei tunnista, katsub üles seada oma autoriteete, ilma et see tal kunagi õnnestuks. Tõele, Armastusele ja Elule ei ole alternatiive.

Jumal on ainus tõelisus. Vaid tema võib öelda õigustatult: "Mina olen." Armastus, Tõde ja Elu on meie kõrgeimaks aotoriteediks, tegutsemisjuhiseks ja eesmärgiks kõigis meie püüdlustes. See on meie poliitiline joon, majandusprogramm ja võitlusstrateegia. Au Jumalale.

Dekaloogi esimene käsk räägib, kuidas saime Tema kodanikeks: Ta toi meid ära Egiptusest, orjuse pesast. (Vt. 2 Mo 14:30). Issand päästis meid. Käsud pole seega mingi riugas, mille abil me saavutasime Iisraeli kodanikusõigused või saime osalisteks Jumala poolt Aabrahamile antud lubadustes. Me saime osalisteks Uues seaduses siis, kui kuulsime Issand Jeesuse kutset "tule ja järgne mulle" ja toimisime sel puhul nagu eeldatud. Dekaloogi käskude mõte on hoiatada selle eest, mis viiks meid tagasi sellesse pimedusse, millest väljusime. Seepärast algavad käsud soome Piiblis "älä", ära, eesti Piibli varasema tõlkes sõnadega "sa ei pea" ja uues tõlkes sõnadega "sa ei tohi".

Isa pole ainuke, kes jumalalaste nõu annab. Kamandama kipuvad ka inimesed ja keedavadki supi kokku. Inimestel pole ühist, liiatigi veel tunnustusväärset väärtustemaailma, vaid igaüks püüab teisi sundida just tema hinnanguist kinni pidama.

Enamasti püütakse inimeste väärtustemaailma kaoses mingit korda hoida sunnivahenditega. Teatavate sõjalispoliitiliste piiride sees antakse välja seadusi, millega püütakse tõkestada kõige tooremaid kuritegusid ja reguleeritakse suhtlemise mängureegleid. Tihti on need mängureeglid vastuolus Jumala seadustega. See on arusaadav, sest kui vägivalla esindajad teevad endale seadusi, siis oleks ju kummaline, kui neis vägivalda keelataks.

Sõjalise võimukasutuse üht varianti tuntakse demokraatiana. Seal loetakse kokku eri osapoolte võitlejate arv ja võimukandjad määratakse arvude põhjal, et poleks vaja verevalamist. Kui lihvituna see ka ei tundu, ei saa jumalarahvas siin kaasa minna, sest iga hääletaja muutub vastutavaks valimistel võitjaks tulnute tegude eest ja seega osaliseks kõiges selles, mida valimistega üleantud pädevuse abil korda saadetakse.

Inimlikust korrast tuleb seni kinni pidada, kuni see ei ole Armastuse ja Tõe vastu. Niisama selge on ka see, et Jumalale tuleb sõnakuulelik olla ka siis, kui nimesed tahavad teisiti. Nende kahe asja vahele jääb siiski selline sunnivõim, mis ei saa usklikku veel kuriteo vahendiks teha. Nende juhtumite tarvis on Jeesuse nõuanne järgmine:

Piiramatuid volitusi paganate sunnivõimul üldse ei ole. Libekeelsed usujuhid tulid Jeesuse juurde küsima, kas on vaja anda maksu keisrile või ei. Jeesus palus, et talle näidataks maksuraha. Rahal oli keisri kujutis ja Jeesus vastas: "Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale." (Vt. Mt 22:15-22).

Kui juutide usulised juhid kuulsid vastust, läksid nad ära. Nad mõistsid, ei keisril pole inimese üle mingit omandiõigust. Hiljem nad süüdistasid Jeesust mässamises. Nendest kibedamad on aga tänapäeva variserid, kes seletavad Jeesuse vastust nõnda, et inimene peab keisrile pimedalt sõnakuulelik olema.

Millised õigused olid Rooma keisril Iisraelis? Korjaku ära oma raha, mille oli tema pilt. Korjagu ära, kui tahtis, aga maa kuulus Jumalale. Inimene kuulus Jumalale.

Uskmatu inimene on ahistatud inimene, sest inimesed püüavad alistada üksteist ka muul moel kui sunniviisil. Mäng läheb kohe lahti, kui kaks inimest kohtub. Relvadeks on raha, teadmised, välimus, seks, mood, koolitus, materiaalne elatustase, poliitilised ja usuliseid parteid, meelitamine, lipitsemine, vale, meeleavaldused, kunst, kirjandus jne. Inimkond on orjuse pesa.

Inimkonna võimupildid on keerukad, aga Jeesus vabastab meid lihtsaks eluks. Õnnelikud on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik. Jeesus on Vabastaja, Soter, Liberator. Ta annab Piiblis mitu head juhtnööri selle tarvis, kuidas võimalikud võimuanastajad tõrjuda piisavalt varases järgus. Tema teenrid kirjutasid koloslastele:

Kui iisraellased olid Egiptusest lahkunud, juhtis Issand neid päeval pilvesambast ja öösi tulesambast. Lahkumise järel oli neil vaid üks teeviit, üks Jumal, kes käis nende ees. Paar tuhat aastat hiljem selgitas ta Geneetsareti järve kaldal oma rahvale taevariigi väärtustemaailma: "Onsad on kurvad, sest neid lohutatakse." (Mt 5:4). Kui ta oleks olnud vähem võimu, oleks ta pidanud ütlema nagu inimesed: "Õnnelikud on õnnelikud."

Meie, kes me tänapäeval rändame tõotatud maa poole, ei jõua teel edasi, kui jälgime valesid teeviitasid. Mingi asi ei pea meie meeles saama nii valdavat tähendust, et me selle pärast loobuksime kas või pisutki Tõest ja Armastusest. Loe Piiblist:

Armastusest, Tõest ja Elust ei saa teha ausambaid ega maale. Need on nähtavad vaid tegevuse iseloomus, millega ka sina oled kutsutud tegema. Sul endal on kohustus olla Jumala kuju taoline, vastavalt sellele mudelile ja eeskujule, mille Isa on meile andnud oma Poja näol.

Kuju loomine kuulus Jumala algupärastesse plaanidesse. Esimese Moosese raamatu 1. Peatükis räägitakse, et Ta ütles: "Tehkem inimene (adam) (NB ainsuses) oma näo järgi, meile sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad. (1 Mo 1:26).

Kui inimene oli loodud, pandi ta Jumala aeda, "itta", aga aeti sealt pattulangemise tõttu välja tagasi maa peale, millest ta oli võetud. Nüüd siis inimene on pagulane, eemal oma kodust paradiisist. Nüüd ta on kaugel kodust, kuni õpib elama, nagu paradiisis peab. Jumal ei soovi, et paradiisi rüvetaksid neid, kes isegi maa peal ei nõustu korralikult elama.

Pattulangemine ei muutnud Jumala kavatsusi. Võib-olla märkasid, et eespool Moosese raamatu loos rääkis Jumal iseendega. Kui Ta - siis eelmise jutu kõneldaja - tuli paradiisist väljaaetud inimese juurde, sai temast Jumala ainusündinud Poeg. (Joh 3:16). Ja kui Ta tõusis üles surnuist, sai temast Jumala esikpoeg. (Kl 1:18). Ja kui ta asetati oma troonile, sai Temast elustav vaim (1 Ko 15:45-49).

Jumala kavatsustesse kuulub palju poegi. "Sest keda ta on ette ära tundnud, need on ta ka ette ära määranud olema oma Poja näo sarnased, et tema (Issand) oleks esmasündinu paljude vendade seas. (Ra 8:29).

Jumal tahab saata palju lapsi auhiilgusse (vt. He 2:10), kogu rahva, kes teeb agaralt häid tegusid ja kellele isa võib usaldada rohkesti võimu, isegi rohkem kui Aadamale anti paradiisi kaitsjana. (Vt. 1 Mo 2:15). Jumalarahvas on kutsutud valitsema, mitte kujusid kummardama.

Millised peaksid valitsejad olema? Isa tahab, et neil oleks nälg ja janu õigluse järele, et nad oleksid armulikud ja südamelt puhtad. Sellised peavad valitsejad olema. Selline peab olema Jumala kuju ja sellist kuju on võimeline tegema vaid ta ise.

Jumala kogu täiuslikkus avaldus Jeesuses. Ta oli täis armu ja tõde. Seepärast võinuks oodata, et ta oleks saanud elada rahus, aga või veel. Ta tapeti kohe, kui selleks leidus võimalus. Asjameesteks oli poliitilised ja usulised juhid.

Poliitilised ja usulised juhid näivad olevat eriti sallivad nende suhtes, keda nad põlgavad, aga kohe, kui nad avastavad midagi, mille kõrval nad tunnevad ennast alamõõrulistena, võib sallivus lõppeda üllatavalt kiiresti. Türgis tuntud vanasõna räägib sellest nii: "Tõerääkija aetakse minema kümnest linnast." Aga tõe nimel tegutsejaile on kaitseks ammuste aegade Tõde: "Onsad on need, keda taga kiusatakse õiguse pärast, sest nende päralt on taevariik." (Mt 5:10).

Dekaalogi teine käsk keelab peale ebajumala valmistamise ka muude tehtud kujude kummardamise. Asi on ikka veel päevakorral, ehkki ebajumalate valmistamise tehnoloogia on muutunud. Tänapäeval küsitakse arvamust ja ei ole kaugel aeg, mil saab tõeks Ilmutusraamatu jutt kõnelevast metsalisekujust, mille abil Metsaline püüab tappa neid, kes tema kuju ei kummarda. (Vt. Ilm 13:15-18). Minu arvates teeb televisioonitehnika selle juba nüüd võimalikuks. Ka tehnika areng on kujude tegemisest sõltuv. Ilma kujude tegemiseta poleks praegust tehnikaajastust olemas.

Kujude tegemise keelamise järel taandatud väljendusvahendeist jäävad järele luule ja muusika. Luules ja laulus on olnud kergem esitada õilsaid eesmärke ka siis, kui nende kasutamine on olnud kõige muud kui ülev. Taaveti laulu tunnevad ka tema vihamehed:

Uue Testamendi esimesed raamatud, nn. evangeeliumid, räägivad üpris vähe Jeesuse lapsepõlveaastaist, kuid räägitakse piisavalt selgesti seda, et ta valmistus oma ülesandeks, õppis ja rääkis vanade asjatundjetega ja harrastas sellist eluviisi, millega ükskõik milline last armastav isa olnuks rahul. Jeesuse kannatlikkus pidas vastu kooliaastaile ja 40 päeva väldanud erikatseile. Ja kui siis Kaana pulmades lõppus viin, andis Jeesuse ema Maarja peoperemeestele nõu pöörduda Jeesuse poole. Jeesus käskis täita pesimesvee anumad veega. Vesi muutus viinaks. Siis see algas. Kui Jeesus ütlus surnule, et tõuse üles, siis surnu tõusiski. Kui Jeesus ütles merele, et see jääks vaikseks ja oleks tasa, jäi meri tüüneks. Jeesus näitas, et ta ei rääkinud tühje sõnu.

Et kuulata selle Jumala sõna, kes ütles, et sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, soovitan sul enne uurida, kas kass on tõesti puu otsas, enne kui sa ütled, et kass on puu otsas. Kui sa täidad käsku sellega, et valvad oma sõnu, nõnda et need on kooskõlas Jumala Vaimuga, siis tagab Jumal sinu sõnade tõepärasuse ja sa võid rahulikult öelda: "Kass on puu otsas." Kui vaatajad lähevad kontrollima, siis kass ongi puu otsas. Jumal vastutab oma sõna eest. Selleni jõutakse vaid nõnda, et sa õled Jumalas.

Maailmas on üle miljardi inimese, kes räägivad Jumalast nii, nagu ei karistaks Jumal kunagi Issanda nime asjatu pruukimise pärast. Neid viivad selleni miljonid kirikuõpetajad, kes pole kungagi tajunud, mis on Issanda nime asjatu lausumine. Nende ametiks on juba korra Jumalast rääkimine.

Vaevalt on Jumala silmis midagi nii vastikut kui kasutu manipuleerimine usuga ja Tema nime väär kasutamine ühenduses kõige hämarate asjadega. Inimesed on teinud kurja mäletamatusest aegadest alates, aga kui kurja tehakse Jumala nimel, on see jõledus.

Juudid hoidusid kolmande käsu vormilisest rikkumisest nii hoolikalt, et loobusid täiesti heebreakeelse sõna "Jehoova" (Jahve) mainimisest, asendades selle sõnaga "ha-shem", see nimi, või "adonai", isand. Nad ei ütle ka "Jeesus" vaid "see mees". See on õige tõimimisviisi alati siis, kui ei teata, mida sõnaga mõeldakse. Vaid hullud ja narrid rääkivad asjadest, mida nad ei tunne. Seepärast "olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima …" (Jk 1:19). Meil tuleb nagu Paulusel aru saada, millal meil on sõna Issandalt ja millal räägime oma arvamusi. (Vt 1 Ko 7:10-12 ja 7:40). Kui meil on sõna Issandalt, tuleb see edasi anda ustavalt ja kui räägime oma arusaamise põhjal, on väär seda nimetada Issanda sõnaks, täpselt samal viisil, kui tavaline plätserdaja kirjutaks oma soperdise alumisele servale Pablo Picasso. Muidugi peavad mõistmatud ka jumalasõna võltsinguid ehtsaks, aga Jumal ei jäta võltsijaid karistamata.

Ehtne Jumalasõna saadakse otse Issandalt. Issand läheb nendele prohvetitele kallale, kes kasutavad üksteise sõnu ja ütlevad: "See on Issanda sõna." Issanda sõnal on värskuse tagatis: see tekitab elu, aga valeprohvetite sõna on rahvale oopiumiks, mis uimastab neid usuliste tunnetega, nõnda et nad ei taju meeleparanduse vajadust.

Igal sõnal on oma tähenduslik sisu. Kui Issand tõi Eedeni aias inimese ette metsloomad ja taeva linnud, tahtis ta näha, mis nimed inimene neile annab:

Jumal alustas kõneõpetust lihtsatest, konkreetsetest asjadest. See Eedeni aias alanud nimede panek jätkub veel tänapäevalgi. Kui inimene õpib tundma uut füüsikalist suurust või muud, abstraktsiooniastmelt kõrgemat asja, annab ta sellele nime. Nime andmine on võimukasutamine. Jumal ise kuulub kõrgemana väljapoole seda võimukasutamist. Tema nimi on see, mis on. Ta ise teatab oma nime.

Sõna "jumal" lakkamatu lausumine ei lisa põrmugi Jumala tundmist. Jumalat tuntakse tema juhtimisele alistumisega ning vaenulikkuse lõpetamisega Tõe, Armastuse ja Elu vastu. Nii saadakse andeks.

Paganamaailm, mis Tõde, Armastust ja Elu ei paista märkavat, näeb neid, kes räägivad nimest "jumal". Kui see maailm näeb neid rääkijaid oma tegevuses Tõest ja Armastusest kinni pidavat, saab Jumala nimi nende silmis õige tähenduse.

See, kes peab kinni vennaarmastusest, ei tarvitse mures olla misjonitöö ja usupropaganda õnnestumise pärast, ehkki ta täiest kõrist ei hüüagi. Armastus on haruldane nähtus ja seepärast kõikide poolt igatsetud, nõnda et seda märgatakse kindlasti. Ja siis asutakse seisukohale:

Juutide hingamispäeva, sabatit, peetakse laupäeval. Neljandas käsus antakse ühtlasi põhendus sabati pidamisele: seda veedetakse loomistöö auks. Esimese Moosese raamatu alguses (1 Mo 1:1-2:3) eisitatakse kokkuvõte 7-päevasest loomistööst.

Piibli esimene lause kõlab heebrea keeles nõnda:

Esimest sõna "be-reshit" võib soome keelde tõlkida sõnadega "alussa", algudes, või "esikoisessaan", esimesena ##tekkidus. Seega algab Piibel nõnda: "Esimesena ##tekkinus lõid Jumalad kaks taevast ja maa." "Elohim", Jumalad, on mitmuslik vorm, aga "bara", lõi, on ainsuses. Taevad, "ha-shamajim", on duaal sõnast taevas.

Esimese Moosese raamatu salmist 2:4 alates keskendutakse 6. Loomispäeva üksikasjadele. Elame läbi kuuendat loomispäeva. Inimese loomine kestab. Sina ja mina oleme valmistamisel. Taevaisa teeb veel tööd. (Jh 5:17). Aga sabati puhkus on tulemas (heebrea pühakiri 3:1-4:9) ja sinna pääsevad ka Issanda omad.

Bioloogiatunnis seletatakse lastele, et inimene on arenenud ahvist sadu tuhandeid aastaid tagasi. Oletatakse, et tol ajal toimus ahvis inimese ja ahvi eraldumiseks selline muutus, milles muutunud ahv muutumatuga paaritades andis järglasi.

Mina ei õpeta nii. Inimeseks saamine algab sinus siis, kui küsid endalt, kas see on hea või halb. Kui inimene hakkab oma tegudega endale moraalset kapitale koguma, on ta jõudnud loomise algusse. Millal ja kus oli see Eedeniks nimetatud koht, on mulle teadmata, aga väga ammu pole see olnud, sest näen iga päev Moskva tänavail mustade Mersude roolis inimesi, kelle teadvusse pole küsimus hea ja kurja problemaatikast veel kerginud. Kui sulle on selle kohta vaja tõestusmaterjali, tule vaatama kohalikku liikluskultuuri.

Kosmose (kreekaleelne sõna, tähendab 'maad') loomissundmuste järjestus on järgmine:

1. Alguses lõi Jumal taevad ja maa.

Valguse loomiskäsk,

2. päev: Kosmiliste vete eraldumiskäsk,

3. päev: Maa vete kogunemiskäsk ja seentaimede käsk,

4. päev: Maa valguse ja tähtede paigaldamissõnad,

5. päev: Veeloomade ja lindude loomiskäsk,

6. päev: Maaloomade loomiskäsk, kaasa arvatud inimene.

Jumala ajamääritlused liituvad kõik loomissündmustega. Jumalas endas ei ole muutust. Temas pole aega, ta on igavene. See, mis ta oli enne, seda on ta ka täna ja see on ta alati. Seepärast on ta tulevasedki teod juba valmis. Aeg seevastu on suhteline mõiste ja see lõpeb loomisnädala lõppemisega. (Vt. Ilm 10:6-7).

Arvatakse, et töö ja puhkus vaheldusid Lähis-Ida maades 7-päevaste järkudena juba enne seadusega määratud sabati paikapanemist. Sellele viitab muuhulgas asjaolu, et heebrea sõna "shavua", nädala, ja "shabat", laupäev, on tuletatud sõnast "sheva", seitse. Mõlemad sõnad kirjutatakse samade tähtedega (juure osa).

Käsus antud vihje sabati veetmisega kaasas käivale õnnistamisele ja pühitsemisele on esitatud esimese Moosese raamatu teise peatüki kolmandas salmis. On tõenäoline, et loomisseadustest kinnipidamise kasulikkuse oli keegi avastanud juba enne Aabrahami. Kohe pärast iisraeli rahva Egiptusest lahkumist näeme, et Issand korraldas iisraellastele võimaluse sabati veetmiseks sel moel, et nädala kuuendal päeval said nad kahekordse toiduhulga. (2 Mo 16:29).

Seaduse kehtestamise järel sai sabat iisraeli rahvale kohustuslikuks. See oli märgiks iisraeli rahvaga Siinail tehtud lepingust. (Vt. 2 Mo 31:13-17). Kõnes, mille Mooses pidas iisraellastele tõotatud maa piiril umbes 40 aastat pärast Egiptusest lahkumist, (vt. 5 Mo 1:1-33:29), põhjendas ta sabatit ka orjusevastase märgina.

Vana Testament sisaldab võrdlemisi täieliku tööseadusandluse. Aastasse kuulus muide kolm nädalapikkust pidusteaega, iga seitsmes aasta oli sabatiaasta ja iga viiekümnes aasta rõõmuaasta. Sabatiaastal maad ei haritud - seegi pidi saama puhata - ja kustutati kõik võlad. Sellele lisaks oli eraldi määratud, et kui keegi oli müüd orjaks, tuli ta pärast seitsmeaastast teenistust vabaks lasta. (2 Mo 21:2).

Rõõmuaastal läksid vabastamine ja ennistamine veelgi kaugemale. Müüdud maaomand läks tagasi algsetele omanikele või nende järglastele. Jesaja näebki rõõmuaastat tulevikusündmuste eeskujuna:

Need ennustused täitusid Jeesuses Luukas räägib:

Vana seaduse iisraeli rahvas lahkus Egiptuse orjusest, aga Jeesus saadab lunastatud rahva oma nimel maailma sekka jutlustama Issanda soodsat aastat. Sisemise rahu ja hingamise juba saanuna on Uue lepingu rahval viia võidusõnuma, mis vastavalt ülelesitatule sisaldab järgmisi punkte:

• vaestele häid uudiseid,
• vangidele vabadust,
• rõhutuile vabanemist,
• pimedatele nägijaks saamist,
• maa tagastamine algsetele omanikele.

Jumala armu jätkub inimesele igasugustest ebaõnnestumiste ja pettumuste valmistatud raskustest ülesaamiseks ja uut moodi eluks Jumala armumajanduses.

Sabati pidamisele kutsuvat käsku Uues Testamendis enam ei ole. Pühapäeva pühitsemisele käsku ei ole samuti. Pühapäeval, "nädala esimesel päeval", peetud kogunemisest on üksainus teade Efesosest, (vt. Ap 20:7). Jeruusalemma noor kogudus tuli kokku igal päeval.

Uue lepingu korra suhut Vana lepingu tseremoniaalse jumalateenistusega selgitatakse kirjas koloslastele, (vt. Kl 2:16). Selles ei hinnata kuigi palju usulisi tseremooniaid. Sellest hoolimata on vanatestamentlik tseremoniaalne jumalateenistus kristlikus prakstikas kanda kinnitanud.

Ehkki seadlust nädala puhkepäeva pidamise kohta ei anta, on puhkus ise siiski vajalik. Aga Vana lepingu käsk kutsub üles enamaks kui pelgaks puhkuseks, see käsib seda pühitseda, teisiti öeldes - eraldada aega Issandale. Meil igal on oma töö Jumala teenijana, aga see töö viib meid keset maailma. Seepärast on meile eriti tähtsad sellist hetked, milles võime oma tööst tagasi tõmbuda üksinda Issand seltsi. Markus räägib ühest sellisest juhtumist: Nõnda ütles ta (Jeesus) neile: "Tulge üksindusse, mahajäetud paika ja tõmmake pisut hinge." (Mt 6:31). Tundud jutustus Martast ja Maarjast osutab, et Maarja mõistis seda. Selle mudeli järgi on üles ehitatud kristlaskonna ühised kokkutulekud. "Sest kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel." (Mt 18:20).

Jumalarahva kogunemistel on tähtis osa ühisel söömaajal, mille puhul ühiselt maitstakse leiba ja viina, (vt. 1 Ko 10 ja 11. pt.). Eeskujuks on Jeesuse ja jüngrite peetud püha ühtusöömaaeg:

Püha õhtusöömaaja järel annab Jeesus Uue lepingu ülestõusmise:

Uue lepingu õhtusöömaaega võib pidada iga päev. Juhendtekst teatab: "Nii tihti, kui te seda teete, tehke seda minu mälestuseks." Vanatestamentliku eeskuju järgi peetakse õhtusöömaaeg kodus. Uue lepingu praktika on selleski asjas paindlik ning kodune söömaaeg pole tingimata nõutav. Apostlite tegudes võetakse seda nagu iseenesestmõisteavana, et see on nõnda:

Pühaks õhtusöömaajaks vajalik leib on Vanast Testamendist pärineva tava kohaselt hapendamata. Hapendamatus on vanatestamentlik ideaal Uue lepingu puhtatele mõjudesele. Hapnemata leiva valmistamise juhised on kolmansa Moosese raamatu teisis peatükis.

Tõeline leib, see leib, millele osutasid ideaalid, on Jeesus. Seda leiba me sööme ja sellest elab kogudus - Kristuse keha. Niisama vähe kui Vana lepingu roaohvris (3 Mo 2:1-16) võis olla haput, niisama puhas tuleb olla koos Issanda pühast õhtusöömaajast osavõtva Uue lepingu rahvaga. (Vt 1 Ko 5:1-6:20).

Viina kohta, mida Jeesus pakkus joomiseks seoses korraldatud õhtusöögika, ütles ta: "Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma koos teiega joon uut oma Isa riigis." (Mt 26:27-29).

Kohe kui inimene (Adam) tajus oma süüd, hakkas ta otsima lunastust. Jumal ei kiitnud heaks Aadama tehtud viigilehtedest riietust, vaid tappis looma ja tegi selle nahast niudepõlle. Aadama pojad ja Kain ja Aabel lahendasid ohverdamiskavatsuse kumbki oma moodi. Aabel tõi ohvriks talle, aga Kain maavilja. Jumal ei kiitnud veretut ohvrit heaks ning vihaseks saanud ja kade Kain tappis Aabeli. Veel nüüdki ei kiida Jumal heaks sellist jumalateenimist, mida ta ise pole määranud.

Jeesus ei sätestanud omalt poolt mingit jumalateenistustseremooniat. Oma kannatuse mälestamise määras ta siiski kindlaks, aga see oli väga lihtne - leib ja viin seoses einega, vaevalt et muud peale toosti. Kaini järglastele ole sellest väga. Kahe aastatuhande jooksul on Kaini sugu arendanud rikkaligu ja omapärase jumalateenistustseremoonia, unustamata Aabelist venna tapmist. Sellisest "jumalateenistusest" kirjutab Paulus koloslastele:

Koloslastele saadetud kirja teises peatükis tõrjub Paulus teravate sõnadega tagasi omavalitud jumalateenistuse, ratsionalismiks ja inimeste tavaseadusteks nimetatud kultused. Pauluse hoiatustest hoolimata on kristlik kirik ja enamlik selle lahkudest jõudnud tseremoniaalse jumalateenistuseni korra nädalas. Tseremoniaalse jumalateenistuseni sisu on osalt laenatud Vanast Testamentist, osalt muudest usunditest ja osalt välja mõeldud.

Soomekeelne sõna "sunnuntai", pühapäev, on paganlikku päritolu ja tähendab päikesejumala päeva. Selle pärast, kas pidada nädala puhkepäeva hingamispäeval või järgmisel päeval, peeti omal ajal rooma ja kreeka kirikumonarhide vahel ägedat võitlust. Rooma seisukoht võitis ida praktika, aga veelgi leidub mõlemad arusaamal oma pooldajaid. Vaidlus on siiski asjatu, sest Jeesuse rahvas on vaba. "Kus on Püha Vaim, seal on vabadus."

DEKALOOGI VIIES KÄSK 92

Austamine tähendab sotsiaalse vastutuse kandmist erinevalt pühitsemisest, mida käsitles eelmine käsk. Kui juutite peresse tuleb võõraid, küsib naine oma mehelt: "Kuidas ma neid austaksin?" See tähendab, mida külalisele tuleks süüa ja juua pakkuda. Austamisviisid sõltuvad pereliikmete east. Lapse austus on oma vanemate ütluste ja töö arvestamine, kui on vaja mõnd teha. Vanemas eas, lapse täiskasvanuks saades ja vanemate vananedes muutub austuse sisu sotsiaalseks vastutuseks vanemate eest.

Patriarkaalinen järjestys 124

Vana lepingu põhiüksuseks oli pere. Pere oli sotsiaalkindlustuse tähtsaim vorm. Vanemad kasvatasid lapsi, sest said hiljem oma elatise laste käest. Seepärast sisaldab seatus, toora, palju üksikasjalikke määritlusi, mis toetavad pere võimalusi talle kuuluvate ülesannete täitmisel.

Vanemate austamisel põhines kogu iisraellaste ühiskonnakord. Aabrahamile sündis Iisak, Iisakule Jaakob ja Jaakobile 12 poega. Moosese ajal oli sugukonnapealikuid juba mitukümmend. Iisraeli ühiskonnakorda nimetatakse patriarhaalseks korraks. Põlvkonna vanimad elus olevad mehed olid juhtideks. Võimusuhted määrati vanuse ja suguluse põhjal. Tõusikuil polnud mingeid võimalusi nende juhiks saada, kes pidasid kinni Jumala käsust.

Aabrahami kutsumisega tahtis Jumal luua alternatiivse ühiskonna rikutud sugukonna keskele. Uus rahvas põlvnes Aabrahamist ja seda rahvast kutsuti Aabrahami pojapoja Jaakobi Jumalalt saadud nimega - Iisrael. Valitseja oli Jumal. Valitsemisviis oli patriarhaalne. Valitseja ja rahava vahel oli leping, mis põhines Jumala poolt Aabrahamile antud lubadustel. Lubadused ei nõudnud midagi, sest Aabrahamil oli usk. Usu tõttu toimis Aabraham õigesti ilma käsutagi. Teda polnud vaja käskida teha seda, mis on hea. Aabrahami-taolistele inimistele on Siinai mäel antud käsk vaid osutamine sellele, mis on hea.

Vanemate tegevusväli oli lai. Seda võib märgata muide sellest, et iisraeli rahval puudusid mitmed tänäpäevaühiskonna institutsioonid. Vanemad tegelesid kohtumõistmisega ja politseid polnud üldse, samuti mitte vanglakaristusi. Tuli kuulata vanemate sõna, aga samal ajal said vanemad kaitsta oma huve Jumala poolt sätestatud raamides täiesti seaduslikult.

Siinai mäel antud käsus leidus lubadus elada kaua sel maal, mille Issand iisraeli rahvale annab. Iisraellased polnud lubaduse saamisel veel jõudnud tõotatud maale. Tõotatud maaks peetakse Iisraeli alasid, aga juba vanas seaduses asetasid usklikud eesmärgi kõrgemale - saavutada taevane Jeruusalemm. (Vt. He 11:8-16).

Jumala poolt Aabrahamile antud lubadused täituvad Jeesuses. Samuti nagu Aabraham pidi omal ajal lahkuma isakodust ja sugulastest, nõnda kutsub Issand oma järgijaid tänapäeval paganarahvaste hulgast. Uues seaduses surub vaimne isadus kõrvale bioloogilise. Jeesus õpetab oma järgilaid nõnda: "Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, see, kes on taevas." (Mt 23:9). Oma vendaks, õdedeks ja emadeks tunnistab ta kõiki, kes täidavad Jumala tahet. (Vt. Mt 12:46-50 ja Mk 3:33-35).

Ka Uues Testamendis käsketakse austada vanemaid (Ef 6:1), aga öeldakse: "Lapsed, olge vanemaile Issandas kuulekad, sest see on õige." Sõnad "oma vanemaile Issandas" ei tähenda bioloogilisi vanemaid, vaid vaimseid. See ilmneb muide sellest, et algkoguduses tõid usklikeks saanud inimesed oma vara apostlite kätte ja need korraldasid koguduse sotsiaalhooldust.

Uskliku vanem on see, kelle kaudu on usklikuks saanud. Apostlid olid vanemad, Uue seaduse patriarhid. Nad elasid oma laste keskel juba selgi põhjusel, et eeskuju kasvatab paremini kui loengud. (Vt. 1 Ko 4:16). Õppimine toimub matkides. Oskussõna "apostel" tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab saadikut. Selle all mõistetakse peale 12 Jeesuse lähima õpilase ka teisi Issanda täievolilisi esindajaid. Peetrus meenutab oma kirjas (1 Pe 5:1), et ka tema on vanem, s.t. et ka temal on vaimseid järgilaid. Paulus oli vanemaks mitmes koguduses: Filipis, Pisidia Antiookias, Korintoses jm. Paljudel juhtudel ei suutnud ta suurte kauguste tõttu isiklikult täita oma vanemakohustusi, mistõttu ta ise ja tema töökaaslased Pisidias valisid kogudustele vanemad nendes kogudustes, mis olid sündinud nende jutlustustegevuse mõjul. (Vt. Apt 14:23). Sellele vastaavalt kirjutab Paulus "oma õigele pojale meie usu alusel" Tiitusele: "Selle tarvis jätsin sind Kreetale, et sa korraldaksid, mis jäi veel korraldamata, ja seaksid igasse linna vanemad, nagu ma sind käskisin." (Tt 1:5). Üksnes Paulusel oli antud juhul õigus määrata vanemaid neile usklikele, sest kogudused olid sündinud tema töö tulemusena. Tiitus kasutab antud juhul Pauluse otsustusvõimu.

Uues Testamendis esineb ka oskussõna "juhid". Kirjas heebrealastele 13:7 manitsetakse meeles pidama neid hingusele läinud juhte, kes olid rääkinud päästmise sõna, ning oppima sellest, kuidas neil kellelgi lõpuks läks. Siin "juhina" tõlgitud sõna on samast tüvest kui "hegemoonia", mida kasutab Luukas, rääkides Süüria maavalitsejast Küreeniusest, vt. Lk 2:2. Sellest kõrgem aunimi on vaid ühel ja see on Kürios, Issand, ja se ei kuulu üldsegi Rooma keisrile, vaid jumalariigi kuningale.

Vanemate asendit usklike kollektiivis ei tohi segi ajada nende ülesannete ega karismadega, millega me üksteist teenime. On päris imelik hakata teisi vendi nimetama headeks vendadeks ja asuda neid jäljendama. Sellest ei tule head. Tuleb suuta oodata Issanda otsuseid. (Vt. 1 Ko 4:5). Vaimne vanem on küllalt hea selle alusel, et tal on lapsed.

Pole haruldane, et usklik ei taipa erinevust oma vaimse vanema ja mõne teise vaimse vanema vahel. Kahetsusväärne olukord tekib ka siis, kui vaimne isa on mingisugune kägu, kes jätab oma vaimsed lapsed kellegi kõrvalise hoolde. Neil käopoegadel oleks hea teada, et vaimseteks suurmeesteks püüdlevad supervennad on harva head vanemad. Hingeline suurus seisneb väiksemate vendate vajaduste eest hoolitsemises, nõnda eti otsige neid, kes on alanikud. Vaid alandlikel ja vaimult vaeseil on aega ja tahtmist laste eest hoolt kanda.

Vanemate austamise puudumine oli selle segaduse tähtsaimaks põhjuseks, millest on juttu kirjas korintlastele. Lastehaiguse analüüsi järel kirjutab Paulus:

Keegi ei saa ise valida vanemaid, aga uskliku vanem võib mõne oma lastest määrata enda asemel vanemaks, kui peab seda vajalikuks. Neid vanemaid, kes truult õpetavad oma lapsi elama Issandas vastavalt Jumala tahtimisele, tuleb pidada kahekordset austust pälvinuiks.

Vanem pole sama mis ämmaemand. Vanem oskab sünnitada õigel ajal ja tubli ämmaemand teab, kuidas saab abiks olla. Aga kristlaskonda, eriti nn. äratusliikumisse, on kanda kinnitanud aborditegijad, kes püüavad eriliste viguritega enneaegset sünnitust esile kutsuda. Enneaegselt sündinud lapsed valmistavad oma vanematele üldiselt palju muret ja tihti ka surevad enneaegselt.

Piibelliku patriarhaalse juhimudeli kõrvale on aja jooksul kogudusse elama asunud nn. hierarhiline pastorivõimul põhinev juhimudel. Hierarhilise juhimudeli puhul peetakse kinni selle maailma juhtimistavasdest. Väär valitsemissüsteem takistab tublisti usklike vaimset kasvu õige mitme aasta jooksul pärast usklikuks saamist.

Et vanemail on õigus majanduslikule hoolitsemisele oma laste poolt Issandas, on vanemate ülesannetesse pürgijaid palju, ka seesuguseid, kes pole põrmugi vanemad, vaid kes endid koosolekuil hüüavad vanemaiks. Ka selles suhtes on meil Vana Testamendi poolt pakutud õpetusest palju õppida. Mõnigi lahk ja tarbetu organisatsioon oleks rahapuudusest kokku kuivanud, kui käsku "austa oma isa ja ema" oleks mõistetud paremini. Paulus andis Timoteosele juhise selle kohta, kuidas toimida selliste inimestega, kes arvavad võivat valida oma vanemaid:

Ebaausate võtetega võimule tulnud juhtide tegevus keskendub valepõhjendustega hangitud võimu säilitamisele. Ristikogudusse ongi endale pesa teinud erilised süsteemid, mille abil pannakse toed alla erinevate arvamissuundade esindajate kõrvade sügamisega valitud juhtide võimule. Kõige rafineeritumad neist on akadeemilised eksamid, aga niisama edukad on olnud puhtalt maffia tüüpi usulahud.

Vääradel alustel võimu hoidvad juhid kardavad võimaliku opositsiooni sündi. See muudab nad umbusklikuks ja viib neid oma juhitavate sellisele alluvuseshoidmisele, et Kristus pole neil enam esikohal nagu peaks. (Vt. 3 Joh 9-10, vrd. Kl 1:18). Kui nendega kohtud, siis nad ei esita endid üldse Kristuse järgijaina, vaid muude nimega, nagu "õigeusklik", "luterlane", "Jehoova tunnistaja", "katoliiklane", "nelipühilane", "adventist" jne. Nad toovad esile oma organisatsiooni, mitte Kristuse, ja kui vestled nendega, armastavad kad kõige rohkem seda õpetust, mille nimel nad tahavad tülitseda.

Olukorda ei paranda opositsiooni sündmine ega uue liidri valimine. Usklik peab minema üksikisikuna inimese juhtimiselt Püha Vaimu juhtimisele ja hakkama individuaalselt teostama Jumala tahet, ent siiski meeles pidades, kes on tema õige vaimne vanem. Sellised vanemad peavad olema rahvale eeskujuks, mitte isandaks. Kui keegi teist tahab olla suurim, siis ta olgu kõigide teenija. Maailma organitsaoonides hoiab hulk ülal juhti, jumalariigi organisatsioonis hoiab aga juht, Kristus, ülal kogudust.

Vana seaduse kodanikule oli kaasinimeste suhtes määratud alampiir: "Sa ei tohi tappa." Seaduses oli lisaks määritlusi teatavate täpselt määratud juhtude kohta, mil kollektiiv pidi tapma kuriteo sooritanud kodaniku, muidu sai kogu rahvast kuriteo kaits- ja kaasosaline Jumala ees. Et nõnda ei juhtuks, oli iisraeli rahvale antud määrus: "Kõrvalda kurjus enda keskelt." (Vt. Näiteks 5 Mo 13:1-5, 17:7, 19:11-13, 21:18-21).

Kui rahvas oli muutunud Jumala ees süüdlaseks, saatis Issand talle karistuse, nagu juhtub tänapäevalgi seal, kus Jumala tahtest kinni ei peeta. Sõnakuulmatutele rahvastele saadab Jumal kaela sõja, epideemia, maa ja vee saastumise, hirmuvalitsused, maavärisemised ja muud massilised hävingud, niid et süüd saavad sellele vastavad tagajärjed.

Mäejutluses kinnitab Issand Uue lepingu ajarajanõudmisi:

Venda võib armastada vähe või palju, aga vihata mitte kübetki.

Kas on süüdi, küsivad inimesed. Jeesus pöörab küsimuse ümber ja mõistab hukka need arvustajad, kelle reageeringuis puudub armastus. Kui vend teeb sinu meelest valesti, jälgi ennast, kas sa oled mures tema pärast või vihane enda pärast.

Ei saa samal ajal oma venda aidata ja vihata. Aga kui armastad, võid ka karistada, kui on vaja. Karistades teed ennast osaliseks: sind kas kuulatakse või sind rünnatakse. Sindki tuleb karistada, kui on vaja. Viimane kui üks korralik ema kisendab täiest kõrist, kui näeb oma last minevat nõrgale jääle. Karistades teed ennast osaliseks. Kes halba teevad, on kergesti solvuvad, kui nende tegudest räägitakse, ja vihastudes ohtlikudki. Kui aga küsimus on sinu vennast, peab sa riskima, kui armastus seda nõuab. Sõbra kaotamist ei tule karta; kui ta ei püsi tõe juures, on ta ikkagi kaotatud.

Mõne aasta eest olin Göteborgis ühes tuttavas peres külas. Kui hakkasin tagasi sõitma, kutsusin sõbrad kokku ja rääkisin neile oma tähelepanekuist, et nad on muutumas endaga väga rahulolevaks sektantlikuks kambaks. Siis pidime lahkuma. Pool aastat hiljem oli meil tunnipikkune kõnelus, mille tänasime Issandat. Igakord ei lähe nõnda hästi ja sel on tagajärjed. Mõned asjad on nõnda tõsised, et armulauaosadus ja muu normaalne kristlik ühiselu tuleb katkestada. Halb on vaja usklike keskelt kõrvaldada, muidu muutub kogu kollektiiv kurjuse kaitsjaks ja süüdlaseks Jumala ees. (Vt. 1 Ko 5:9-13).

Vaenlased on vaenlased, aga see ei pea näima vihana. Isegi õiglus ei tule nende suhtes kõne alla:

Vana lepingu seadus kuulutas kriminaalseks vaid raskemad pahed. Uue lepingu seadus, Armastus, osutab teise suunda - üles. Armastus on ka see noomitus, mille me adreseerime pattu tegevale inimesele kooskõlas Issanda tahtega. Suurim karistus, mida kollektiiv võib kasutada, on armulaua - ja vestlusosaduse katkestamine. Halb tuleb usklike keskelt kõrvaldada, muidu muutub kogu kollektiiv kurjuse kaitsjaks ja süüdlaseks Jumala ees. (Vt. 1 Ko 5:9-13).

Vägivaldset omakohtuõigust Issand rahvale ei mööda. Kui usklik satub ülekohtu ohvriks, hoolitseb Issand ise kättemaksu eest. Omapoolsest kättemaksust selles või teises vormis tuleb rangelt hoiduda. Vaenutsemise eest põgenemine on arvestatav alternatiiv. Jumalariik ei ole loodud vägivallaga ja samuti ei kaitsta seda vägivallaga. Jumalarahvas muidugi võitleb ülekohtu vastu, aga siis on küsimus selles, et me ei nõustu isegi surve all tegema ülekohut või kasutama vägivallavahendeid, sest usume, et Armastusest ja Tõest kinni pidades päästakse kõigidel juhtudel kõige paremate tulemusteni. Armastusest ja Tõest kinnipidamine on Võitja poliitika ja Võitjale sobiv siis asjade ajamiseks. Küll Jumala õnnistus suudab korvata ebaõiglaste poolt tehtud kahju. (Vt. Apt 3:26).

Sõjalispoliitilised riigid ja organisatsioonid sunnivad oma liikmeid sõda pidama ja muid tegusid tegema, mille seaduslikkuse kohta pole usklikel tagatisi. Seetõttu on meile tähtis, et meist ei saaks kaasosalisi ja kaassüüdlasi teiste tehtud pattudes, näiteks nõnda, et anname oma volikirja või valime oma esindajaks või võtame isiklikult osa - kuigi vaid opositsioonilise vähemusena - asjadest, mis meil ei kuulu. Me pole demokraadid, sest oleme Jeesuse tunnistanud ülimaks autoriteediks ning oleme tema vere kaudu saanud vabaks ja meil on voli alati ja üksnes seda teha, mis on hea. "Ära järgne enamusele kurja tegema." (2 Mo 23:2, tõlge venekeelsest Piiblist). Kui oled end sidunud enne usklikuks saamist, oota Issanda juhatamist ja vaata, et alati on parem saada tapetud, kui olla tapetud tapmist üritades, sest kes haarab mõõga, see mõõga läbi ka sureb. Sõjalispoliitilist võimukasutamist pole vaja ka takistada, sest see ei ole meie asi.

Neile meie inimestele, kes on sõjas, tekib probleem, et ka vastaspoolel on tõenäoliselt meie omi ja siis satub vend sõtta venne vastu. Teile on siiski parim, et annate üksteisele andeks, et võib-olla tapate üksteist, aga samal ajal tuleb püüda eraltuda meile kuulumatustest asjadest.

Mõnikord imestatakse, miks Jeesus ei keelanud sõjapidamist täiesti. Jeesus keelas vannet vandumast.

Siis kui kindlasti teate, et teete ülekohut, näiteks mõistate ilmaliku süsteemi kohtunikuna karistuse isikule, kes Jumala seaduse ees on puhas, on teil põhjust oma ülesandest keelduna. Jeesus on Issand. Issand Jeesus on võtnud oma vastaselt relvad ja oleks piinlik saada relvaks ülekohtule.

Sõjalispoliitiliste riikide kodanikud ei pea ka ise sõjast lugu. Vene luuletaja Jevtushenko küsis: "Kas venelased tahavad sõda?" Muidugi ei. Keegi ei taha. Aga oma nabreile ülekohut tehes toimitakse nii halvasti, et naaber tunneb end olevat sunnitud vastu hakkama. Seepärast ei saavutata rahu ilma ülekohtu üheaegse lõpetamiseta ja tehtud ülekohtu heastamiseta. Seda tüüpi rahu pole aga kunagi saavutatud ja ei saavutata ka edaspidi, sest sõjalispoliitiliste riikide tarkpead pole suutelised ühtki tapetut ellu äratama. Ka andeks paluda on hilja, sest see, kes võik andeks anda, on juba surnud. See, mida maailmas kutsutakse rahuks, on esmajoones võitluse vaheaeg, mille jooksul paljaks röövitud ja orjastatud kaotaja lipitseb vastu oma tahtmist orjastaja ees.

Kristus pakub tõelist rahu ja ühtlasi jumalariigi kodakondsust. Jumalal on võim patte andeks anda. "Ondsad on rahunõudjad, ses neid hüütakse jumlalasteks." (Mt 5:9). Rahu sõlmitakse Jumalaga. Sellest järeldub, et sa ei röövi enam oma ligimest, sest ligimesel pole enam õigustust sind rünnata. Kui tema või tema liitlane seda siiski teeb, ei ole sul vaja vastu hakata, vaid kaitse ja süüdlaste karistamine tuleb anda Issanda hooleks, mida sina, tõsi küll, võid oma palvetega mõjustad. (Vt. Mt 5:39-44).

Ainus rahuleping, mida tasub teha, on rahu Jumalaga, sest õiglane ei ründa sind, olgu sul leping või ei, ja teisest küljest pole mingit mõtet teha sobimust ebaõiglasega, sest niikui nii ei pea sõna. Iga inimene on kohustatud elama Jumala normidele vastavalt ilma mingite lepinguteta. Sinult oodatakse üksnes täielikku alistumist, ütleb islam. Täielik alistumine pole ega kunagi täielik ilma Jeesuse ülemvõimu tunnistamiseta.

Usklikul on alati lootust, ka siis, kui ta tapetakse. Ka siis, kui oleme usu eest tapetu haual, on kurbusel piir. See on inimlik, aga täis ülestõusmise ootust. Kurb on surm vaid siis, kui teame, et inimlikust vaatevinklist aus inimene suri ilma Kristuseta. Nende sõnadega tahan ma siis austada Tshohar Dudajevi mälestust, keda lurjused kutsusid rahuläbirääkimistele, ja kui ta läks, lasti tema telefoonisignaali suunas rakett, millega ta tapeti. Usklik peab aru saama, et kui ka kõik selle maailma printsit kutsuvad sind rahu tegema, on neil siiski vaid saatan meeles. Rahu tingimused sõnastab Jeesus, ei keegi muu. Nende tingimuste pärast ei kaubelda.

Kirjade põhjal me taipame, kui suur mure oli Paulusel kaasmaalaste pärast, kes hülgasid Jeesuse. Jeesus oleks võinud neid aidata, aga nad validsid tema asemel koostöö anastajaga, kes pärast ajas kogu rahva maalt minema.

Rahu sõlmitakse Jeesuse ülemvalitsuse tunnustamisega ja see säilitatakse Jeesuse juhtnööride järgi elamisega. Muud rahu ei ole.

DEKALOOGI SEITSMES KÄSK 101

Abielu või vabaabielu - milleks seda ka ei kutsuta - on seksiliit, milles liidu osapooled saavad üheks lihaks sugulise läbikäimise kaudu. Esimese Moosese raamatu ehk Genesise 24. peatükist leiad loo sündmusest, milles selline liit sõlmiti Jumala tahtmisel. Loo lõpust loeme:

Liidu sõlmimine ei eelda mingeid muid toiminguid ega rituaale, aga kord sõlmitud liit kehtib seni, kui embkumb osapooltest sureb. Piirangut naiste hulga kohta ei antud, aga kui mees võttis teise naise või mitu naist, ei tohtinud see sündida esimese ega teiste naiste abieluõiguste arvel. Naisel võib olla vaid üks elus olev mees. Meestel ei või olla ühist naist. Eriline piirang oli Vanas lepingus tehtud kuningaile: neil ei tohtinud olla mitut naist. Samasuguse määruse andis Paulus Tiitusele ja Timoteosele nende poolt määratud koguduseülevaatajale (Tt 1:6, 1 Ti 3:2) ja ka koguduseabiliste (1 Ti 3:12) kohta.

Abielueelseid suhteid ei saanud põhimõtteliselt üldse olemas olla, sest abielu algust arvati seksuaalse läbikäimise algusest.

Seksiliidu rikkumist nimetatakse abielurikkumiseks. Abielurikkumise eest oli määratud karistus. "Kui mees leitakse magamast naisega, kes on teise mehe abielunaine, siis peavad nemad mõlemad surema: mees, kes naise juures magas, ja naine. Nõnda korvalda kurjus Iisraelist!" (5 Mo 22:22). Kui naine tahtis abielluda, aga pulmaöö avastati, et ta polnud neidsi, tuli ta üksinda kividega surnuks visata. (Vt. 5 Mo 22:13-21).

Abielurikkumine on sõpruseks võimetu inimese vahend püüda leida sõpra või sõpru. Saatana poolt petetuna, pöördub ta vahendite poole, mis viivad teda üha kaugemale tõelisest sõprusest. Seksist ei saa sõpruse ega armastuse aseainet, isegi mitte laitmatust seksiliidust.

Taevariigi kõlblusnormid on Moosese seadusest korgemal. Kõrgendatud nõudmised on muide esitatud mäejutluses. Sõnad on suunatud mehele:

Tõlkest on näha, et tõlkija ei tunne juudi mõtteviisi. Juut ei kasuta sõna "naine" selles tähenduses nagu soomlane. Juudile on iga naine kellegi tütar. Kui tahame neid tütreid rühmitada abielu seisukohalt, siis saame järgmised liigitused: tüdrukud, abielunaised, lesed ja hoorad.

Ülaltoodud tekstis on sõna "naine" tõlge kreeka keelest sõnast "gyneika", abielunaine. Kui Jeesus selles tekstis räägib naisest, ei mõtle ta tütrukut, vaid abielunaist, kel on elus olev mees. Teise mehe naise himustamine on patt, aga tütruk pole seesama mis abielunaine. Jeesus ei väida niisiis, et mees rikub seega abielu, kui tal on loomulik ihad, mis on suunatud mõnele tüdrukule. Iha pole seesama mis abielurikkumine. Ka Jeesus ei nõua mehelt seda, mis on bioloogiliselt võimatu. Loomulike ihade valitsemiseks on retsept:

Vana lepingu seaduses polnud selle kohta sätteid, kas abielurikkumise tõttu võib lubada abielulahutust. Liit lõppes, kui süüdlased tapeti. Uues lepingus viib abielurikkumine abielu lahutamisele. Kui seksi jätkatakse, on see pelk paaritamine. Kokkuleppelahendus pole võimalik. Mees, kes on naisega kokku leppinud, peab kandma täit vastutust naise ees, kellega ta on maganud. Ta ei tohi naist tagasi saata, kui ta on tema rüvetanud. Eriti lastele on tähtis, et nad saavad elada kodus, kus isa ja ema vahekord on korras. Abielurikkumine on surmapatt. Kodus, kus rikkutakse abielu, ei kõnelda Elust ja lastel pole võimalust elama õppida vanemate vestlusi järgides ja neid matkides. Abielurikkumine põhjustab ka vendlusosaduse katkemist nagu muudelgi niisugustel juhtudel, mis Vanas lepingus liigitati surmapattude hulka.

Alati pole mõlemad abielupooled usklikud. Uue Testamendi autorid annavad olukorra kohta alampiiri juhise: "Abieluvoodi hoitagu rüvatamata kõikide poolt."

Seksiliidu pädevuse pole olulised muud asjaolud, nagu iseloomude sobivus, erilised kiindumused jne. Viiendas Moosese raamatus on siiski järgnev tekst:

Mooses oli seadusesse teinud möönduse, aga oli siiski tahtnud vältida kõrvalehüppeid. Jeesus sattus selles küsimuses testitavaks. Variseid küsivad: "Kas mehel on luba oma naist enesest lahutada igasugusel põhjusel?" (Vt. Mt 19:3). Jeesus vastab:

Vestlust jälginud jüngrid tõdesid, et mehel pole hea abielluda. (Vt. Mt 19:3-12). Jeesus juhib tähelepanu sellele, et asi võiks veelgi halvem olla. Jumalariigi pärast tasub püüelda täiuslikkusele, kui vaid on eeldusi:

Jooksvad asjad suudetakse korda teha, kui lähtealused on korras.

Jumala seatud abielu on bioloogiline. Selle osapooled on mees ja naine. Neile on antud lubadus: nad saavad üheks lihaks ja saavad lapsi. Aga Jumala tegusid moonutama ja hävitama püüdlev vaenlane soovib pääseda kolmandaks osapooleks sellesse liitu ja tuua sinna oma korra. Kõigele lisaks teeb vaenlane oma tööd nõnda, nagu aitaks ta jumalikku korda, et jumalarahvas ei märkaks, mis neile sünnib. Sel põhusel teebki mõistetest arusaamisek keeruliseks see, et kirikuasutustes ja usulahkudes õpetatakse, et abielu algab alles laulatusest, pulmadest või muust vastavast tseremooniast, ehkki laulatavad on koos elanud kea teab kui kaua ja vahel mitmegi isikuga. Esimese Moosese raamatu 2:20-25 nimetamisega abielu seadusesõnadeks on loodud kannakinnitamiskoht pastori toimetamistele mehe ja naise vahel. Selle teksti 24 salm kõlab nii:

Paulus näeb asja kirikuõpetajatest konkreetsemalt, hoiatades inimese abielurikkumise eest:

Seega kasutab Paulus hoorusest rääkides seadusesõnu.

Kirikuasutuste kombel on riikidelgi tavaks seksiliidu tingimusi dikteerida. Nõnda kipub riikki seksiliitu kolmandaks osapooleks. See on õnneks bioloogiselt võimatu; ehkki ka seesugust järkust on mõned riigid püüdnud praktiseerida.

Pulmadel ja laulatusel pole abielu pädevuse suhtes siiski mingit tähtsust. Äärmisel juhul võiks neis näha sotsiaalselt tasakaaluka inimese tava rääkida sõpradele sellest, et nüüd on ta leidnud oma abikaasa, keda armastab, ja nüüd alustavad nad abielus oma kooselu, tuldagu ja rõõmusetagu ühes nendega.

Jeesuse jüngrid ei võta pühitsematuid oma osadusse, aga sallivad meeleldi, kui sõbrad nende rõõmust tunnevad.

Ühiskonna tervist saab hästi mõõta selle põhjal, kuidas see suhtub nõrgematesse. Rootsi suurriigiaeg sai alguse, kui Maunu Ladonlukko nägi nelja asja nii tähtsana, et võttis nende järele valvamise enda peale. Üks neist oli naise puutumatusse kaitse. Nüüd on Rootsi vaimne ja ilmalik suurriigipositsioon minetatud. Seda on näha viisist, kuidas vägistatud naist koheldakse. Temast püütakse teha kuriteo osalist. Tõelises riigis on mees alati kohustatud hoolitsema naise eest, kellega magas. Kui ta seda ei tee, on ta toiminud kuritegelikult. Muud tõestust pole vaja.

Riigivõimu toel tehtav abort on näide täielikust alistumisest saatana tahtele. Hiinas on see viinud selleni, et paiguti on 80% sündivatest lastest poisid; tütrukud on kõrvaldatud ema kõhust. Venemaal loovad vaid pooled noortest pere ja peredeski on abordid üldised. Korduvad abordid võtavad viimasegi lastesaamise lootuse. Ja mida võibki oodata rahvalt, kelle emad on mõrvarid.

Üks aborti teinud naine rääkis, et ta peab tänaval käies peatuma lasterõivaste vaateakende ees. Mõttes kaalutleb ta, kuidas aknal leiduvad riietusesemed paistaksid tema lapse seljas, kuni valuja süütunne võtab võimust ja ta tunneb ennast karjuvat. Siis ta vaatab ümberringi, et näha, kas möödujad teda vaatavad. Selle põhjal püüab ta ära arvata, kas ta hüüdis oma valu välja valjusti või vaikselt.

Kirikute ja usulahute ristiusule võõras abielumõiste võimaldab Lääne naise alandamist. Mees, kes tajub ennast olevat nn. abielus võõra naisega, ei austa naist abielunaisena ja naine vaeseke püüab hankida inimväärikusele katet koduvälisest tööst, palgast, tiitleist ja muust seesugusest, aga ei saavuta sealgi edu, sest eeldustes on viga. Teeskluse taga peitub uskumatu palju valu, hingepiina ja halvasti hoolitsetud lapsi, rääkimata sellest koormast, mis rõhub aborti teinud emade südametunnistust. Naised on pandud kandma kõige raskemad koormat.

Soome seadusandlus on asunud lisaks veel kupeldaja kohale. Seadusetegija on kehtestanud kuue kuu pikkuse otsustamisaja sellisel juhul, kui abielu on juba lõppenud abielurikkumisega. Võib oletada, et seadusetegija mõtteks on sel moel saada ka süütu osapool abielu rikkuma oma endise naisega. Kaasaegse sõjalispõliitilise riigi võitlus ristiusu vastu on palju rafineeritum, kui mida roomlased omal ajal oskasid.

Lääne abielueetikat on püüt viia ka arengumaadesse, muide Mosambiiki. Kui sealne mees on pöördunud ristiusku, on temalt nõutud, et ta ajaks minema oma naised, välja arvatud üks, ning seda hoolimata Piibli teatest, et Jumal vihkab hülgamist. Kui nii toimitakse, on teoloogia asetatud armastusest ettepoole. Võib arvata, millisesse olukorda hüljatud naine satub. Sellest hoolimata olen näinud nii toimitavat ka Soomes.

Seksiliit muudab inimese psüühikat. Kahest saab üks. Rõõmud ja mured saavad ühiseks. Kui seda eesmärkide ja jõudude ühisust abielurikkumise tõttu ei ole, sünnib vastuoluline olukord, milles kumbki osapool tunneb ennast vangina ja surutuna seisundisse, millesse ta sattus endale erivabadusi võttes. Aga see on juba paganate probleem.

Küsides seda, kas sõlmidav liit on võib-olla õnnelik, tasub lugeda tervikuna eespool mainitud lugu Iisaku ja Rivka (Rebeka) abiellumisest alguse peale. Kõnealuses 1. Moosese raamatu 24. peatukis leiduvad need põhimõtted, mida rakendades võib usklik hinnata oma otsuseid. Asi on sedavõrd tähtis, et otsuseid tasub kaaluda palju rohkem kui talvepalitu ostmisel selle värvi. Järgnevalt on esitatud kontroll-leht selleks puhuks, kui kavatsed naist võtta:

1. Mõlemad kuuluvad valitud rahva hulka, s.t. tunnistavad Jeesuse oma kuningaks. (Vrd. salm 4).

2. Asi esitatakse Jumalale palves. (Salmid 12-14).

3. Valikut ei tee tütruk ega poiss ega nende esindajad, vaid Jumala Vaim esitab lahenduse. (Vrd. salmid 15-20).

4. Tänatakse Jumalat. (Salm 27).

5. Asi esitatakse vastavatele inimestele. (Vrd. salmid 34-38).

6. Küsitakse vastavate isikute (nii vanemate kui tütruku) nõus-olekut. (Salmid 48-50 ja 57-58).

7. Siirdutakse mehe koju.

Õiged lähtekohad ei taga veel head lõpptulemust. Edaspidi vajatakse armastust. Kui soust kõrgeb põhja, lapsed kisendavad ja mees tuleb töölt poriste saabastega otse külmkapi juurde, siis on vaja armastust. Seksiga ei tohi seda asendada.

Piibli näpunäited sugulise läbikäimise kohta puudutavad muidugi vaid jumalarahvast. Paganad elavad, kuni kohtavad Jeesust. Variserid ja kirjatundjad tõid Jeruusalemmas Jeesuse ette abielurikkumiselt kinnivõetud naise. Naist ei olnud kividega surnuks visatud (ega nähtavasti meestki - teo teist osapoolt), vaid ta oli olnud juudi usuliste juhtide väntsutada kes teab kui kaua. Nüüd nad tahtsid juhtumit ära kasutada, et kuulda Jeesuse arvamist asja kohta. Naine asetati selle tarvis uudishimuliku ja tapahimulise rahvahulga keskele. Aga kui Jeesus oli probleemi paari sõnaga õigesti üles seadnud, läks variseride kurikaval plaan tühja. Jeesus jäi naisega kahekesi. Jeesus küsis: "Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?" Naine vastas: "Mitte keegi, Issand." Jeesus ütles temale: "Ega minagi sind hukka mõista. Mine ja ära tee enam pattu." Varisere polnud enam kohal küsimas, kuidas naine võiks edaspidi pattu vältida. Kas ta peaks elama sellega, kellega abielu rikkus, või minema oma endise mehe juurde tagasi või elama meheta. See neid ei huvitanud, sest nad tahtsit ainult hävitada ja hukka mõista, aga Jeesus oli näidanud, et kuni tema on asjaosaline, see neil ei õnnestu. Seepärast võib ta varisere nähes taas öelda: "Ma olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on Elu valgus." (Vt. Jh 8:1-12). Neile, kes käivad koos Jeesusega, annab Jeesus nõu isiklikult ja vastavalt situatsioonile. Mul pole siin võimalust anda üldkehtivat nõu kõigile abielurikkujaile ja kõigile kitkuda saanuile. Ainus, mida võin öelda, on: järgi Jeesust ja sul on olemas Elu valgus.

Juba Vana Testament sisaldas nii täieliku sotsiaalprogrammi, et ükski sõjalispoliitiline riik pole tänaseni esitanut midagi vastavat. Maa oli jagatud võrdselt suguharude vahel. See ei saanud minna ühtede kätesse, sest müüdki maa läks iga viiekümne aasta järel nn. rõõmuaastal tagasi algse omaniku valdusse. Seetõttu oli Joosepil, galilealasest puusepal maavaldus Juudamaal Betlemmas, sest ta kuulus juuda suguharusse. Maksmata võlad kustutati igal seitsmendal aastal, nn. sabatiaastal. Võla eest ei tohtinud võtta protsente. Võlgu andmine ilma varanduseta palujale oli seadusega kindlaks määratud kohustus. (Vt. 5 Mo 15 ja 3 Mo 25). Saaki koristades tuli osa sellest jätta vaestele ja muulastele korjamiseks. (Vt. 3 Mo 19:9-18). Ja sedavõrd kui kodanik ei saanud endaga hakkama, kehtis lähimaid naabreid kohustav käsk: "Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline (riigis püsivalt elav mitteiisraellane)." (3 Mo 25:35).

Varastamiseks ei peetud kõike seda, mida paganate seaduseraamatud peavad varguseks:

Nende käskude loogika on selles, et maaviljelus ei pea kitsendama koriluse ja jahipidamise harrastajate õigusi. Kõik maa annid kuuluvad Jumalale.

Varastamine polnud juudi koguduses põhiliste vajaduste rahuldamiseks vajalik. Sellest räägib ka keskeuroopa juutide naljand. Sünagoogi koguduserabile tuldi rääkima, et üks koguduse liikmeist oli surnud nälga. Rääkija oli selleüle pahane, et koguduses oli juhtunud seesugune asi. "Pole tõsi," kaitsnud ennast rabi ja öelnud, et mees käinud kuni viimase ajani koosolekutel, aga ei rääkinud kunagi puudusest, nõnda et ta oli surnud uhkusest, sugugi mitte puudumise pärast.

Varastamise eest olid määratud karistused. Varastamist ei peetud siiski surmapatuks, välja arvatud inimrööviga tegelemine, s.t. orjakaupmehed ning pantvangide võtmises, tõmbamises ja muudes taolistes vabaduse riisumistes süüdi olijad, kes selle eest üles poodi.

Uues lepingus ei nõuta varga tingimata eemaldamist armulauaosadusest. Kristuse koguduses tuleb enne uurida neid mõjusid, mis on viinud kõnealuse isiku hukkamõistetava teoni. Viga võib olla selles, et koguduseks nimetatud organisatsioon pole täitnud talle kuuluvaid kohustusi. Vajaduse korral tuleb abistada ja juhtida meeleparandusele, enne kui on hilja, sest vargad, ahned, joodikud, pilkajad ja anastajad ei päri taevariiki. (Vt. 1 Ko 6:9-11).

Kes täitis ligimese aitamise seadust, palvetas ja paastus, see oli juutide meelest õiglane - "tsadik" - ja nii hakkas õiglust tähendav sõna nende keeles tähistama ka heategevust, almust, nagu soomekeelne KR 1938 kahtlevalt mainib. Mõlemad tähendused on Uues Testamendis saanud ka kreekakeelne sõna "dikeosüne":

Jeesus arvestas almused protsentidena andja kapitalilt. Vaene lesknaine, kes andis oma viimased veeringud, andis 100%, tolliametnik Sakkeus andis 50% Variserid andsid 10% müntidest ja köömnest. Räägitakse, et 20. sajandi alguses andis Vene krahv Pashkovits kogu oma suure varanduse Leo Tolstoi teoste trükkimiseks: mõistlik tegu, sest 1917. a. oleks ta selle kaotanud niikuinii.

Ligimese aitamiskäsu täitmiseks ei piisa almustest. Almused kuuluvad sellessesamasse mõttemaailma kui patukahetsuskirjade müümine ja ketserite põletamine. Uue lepinguga on kutsutud üksteist armastama ja see põhjustab varakale usklikule suuremaid kulutusi, kui seda on münde aeg-ajalt korjanduskarpi pista.

Kümnis kuulub Vana lepingu pidamise hulka. Kümnisega tasuti templi ülalpidamiskulud. Uue lepingu kodanikule pole templimaksu määratud.

Almuste jagamine ja kirikumaks on pettus. Kui sa kristlikust majandusest muud ei tea kui ülalnimetatud andameid, on kirikul õnnestunud sind petta. Sisemaailma teave põhineb teistsugusel kogemusel. Sellest rääkis Kertshi doki autojuht meie sõidu ajal Simferoopolist Kertshisse 1990. a. nõnda: "Ma ise pole usklik, aga töökaaslane on. Tema autol lõhkes kumm ja last purunes. Mees sai selle kolm aastat. Aga see ei tähendanud midagi: kui ta vabanes, tulid tema usuvennad ja ehitasid talle individuaalelamu. Tema naasmisest ei möödunud paari nädalatki, kui usklikke tuli kogu Ukrainast. Neid oli kindlasti paar tuhat. Küllap sellistel tasub elada, ent meiesugustel läheb kehvemini."

Ehkki me Soomes elame praegu heaoluühiskonnas, ei ole meil õigust oma kohustusi paganate õlgadele panna, isegi mitte selle ettekäändega, et maksame makse.

Varastamise keelamine oli majanduse seisukohalt lihtsameelne õpetus. Pattulangemise tagajärjel oli inimene sattunud maad harima ja ta oli pidanud rajama õma majanduse loovutamisele. Algul külvad, siis hooldad ja ootad ning aja saabudes korjad saagi.

Mõned Uue Testamendi kirjad kirjutati usklikele, kes elasid orjanduliku ühiskonna tingimustes. Kolossa ristitud orjapidajatele tuletab Paulus meelde (Kl 4:1), et orjade eest tuleb hoolitseda nagu iseenda eest. Piibliväljaanne 1938 a. tõlgib selle paraku valesti: "Issand, tehke oma orjale, mis on õigus ja kohus …" aga teatavasti on "kohus" rahaasjus kasutamiseks õigegi ebatäpne mõõt. Paulus ei nõudnud "kohut" ega omadisuhente muutmist, vaid täpsustas asja, nõudes ühesugust hoolitsemist isandate ja orjade eest. Pauluse sõnumiks oli, et kui isand sõi viinereid, siis pidi ka ori neid saama ja kui isand sõitis mersuga, pidi see ka orjal võimalik olema. Paulus tahtis takistada salakavalat varguse moodust, ekspluateerimise esinemist ühiskonnas.

Lääne rikkaid kristlasi tuntakse konservatiivsetest vaadetest ühiskonna muutuse suhtes. See tuleb sageli sellest, et nad on vastu Issanda käsku kogunud oma majadesse mammonat, mille varastamist nad kardavad. Teisest küljest tulenevad need muutuste pinged tihti just sellest mammonast. Iisraelis oli Ristija Johannese ajal samasugune olukord ja seepärast nõudis see Jeesuse tulemist ette valmistama saadedud sanatooja rohkem kui pelka ühiskondlikku õiglust:

Vana lepingu Israel oli õigusriik, milles süüdistatava süü pidi olema tõestatud, enne kui mingit otsust võidi langetada. Tunnistajaid pidi olema vähemailt kaks. Valetunnistuse karistus oli sama, mida süüdistatavale oleks võinud valetunnistuse põhjal langetada.

Tunnistaja pidi asja ise näinud olema, mida ta tunnistas. Meid palutakse ühtelugu anda seletusi ja isikute kohta, millest oleme kuulnud vaid juttude põhjal. Oleme kuulnud räägitavat Billy Grahamist, Katri-Helena pöördumisest, isa Popielushkost, Narkootikumi-Eevast jne, aga vähesed meist kõlbaksid tunnistajaks nende asjus. Arvamustunnistajatega peab ettevaatlik olema. Nad oskavad küll esineda alandlikult, aga püüavad harva tõe suunast. Tavaliselt soovivad nad, et me mõistaksime hukka tundmatuid.

Kohtuotsuse teatavakstegemine pole sama kui faktidest rääkimine. Faktidest rääkimiseks on sul kohustus:

Kuriteo toimepanejad püüavad teha oma tegu salaja. Seesama käib ka kurjategijate ühingute, eriliste vägivallaorganisatsioonide kohta. Kristlane ei pea kaitsma neid ülekohtutegijaid kuritegelike hangete mahavaikimisega. Kurjategija peab alati teadma, et ükskord tuleb kõik avalikuks:

Faktide varjamine on maailmas süsteemiks. See on üks põhjusi, miks Jeesus on keelanud omadel vannet anda. Jumal on ülimuslik ja tema käsud on ülimad käsud. Erinevaid ühiskondlikke ülesandeid täitva kristlase ülesanne on säilitada hirmu Tõe ees. Hirmu Tõe ees säilitatakse Tõe avaldamisega.

Kui keegi, keda nimetatakse vennaks, räägib halba sinu ligimesest, peab sa rääkima asjast alles siis, kui süüdistaja ja süüdistatut on mõlemad kohal. Et pealtnägija ja muu esimest teavat omava isiku tunnistus on esmajärgulise tähtsugusega, tuleb vendade keskel eriliselt hoolitseda sõnavabaduse eest ja kuulata kõiki.

Kriitika summutamine on tüüpiline võimuesindaja patt. Ka mõned suletud usuühingud nõuavad, et selle liikmed räägiksid üksteist ja eriti juhtidest ainult head. Nõnda saab sellest kambast omavahelise mõistamise seltskond. Aga käsk kõlab: "Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana." Asjade ilustamine on niisamasugune vale nagu valesüüdistusedki. Sõprist saab olla alles siis, kui osapooled tunnistavad lähtekohaks lähtekohaks aususe. Armastust ilma Tõeta pole olemas.

Mäejutluses õpetab Jeesus oma kaasmaalasi enne kohtusse minekut vastaspoolega kokku leppima. (Vt. Mt 5:25). Siis väheneb tunnistajate osatähtsus.

Jeesus teeb mäejutluses kohtuasjadest juttu veel teistki korda:

Kohtuotsuste edasilükkamine tuleb sellest, et Jumal tahab algul kurjategijaile kuulutada evangeeliumi, armu- ja andeksandmise sõnumit. Inimene peab algul saama võimaluse õigesti elamiseks. Mis õigust oleks selles, kui inimeselt nõutaks kohe seda, mida ta sündides veel ei suuda?

Kuni sa tunned vajaliku olevat nõuda, et inimesed elaksid sinu normide järgi, jääb sulle ikka palk silma. Keegi ei saa elada Jumala normide järgi ilma Jumalata. Sinu märkused ja tungivad nõuanded võivad olla küll täiesti head, aga kes annab sulle loa nende esitamiseks? See, et sul on õigus, ei õigusta sind veel millekski. See, et sinult nõu saanud inimene eksib, muudab ta üpris agressiivseks. Lurjused on kärmad tulistama, kui nende toimetusi segatakse. Kohtuotsus küll omal ajal tuleb, aga Jumal jätab õiguse selle tegemiseks endale. Jumalal on kannatlikkust pöördumise ootamiseks ning tal on soov ja võim pattuse andeksandmiseks. (Vt. Ro 2:1-11). Sellest jutlustatakse evangeeliumi Jeesuse verest ja Jumalariigist kogu maailmas kõikides keeltes, kõigile rahvastele ja hõimudele.

Mäejutluse sissejuhatuses nn. õndsakskuulutamistes (Mt 5:1-11) selgitas Jeesus inimeste arusaamadest järsult erinevalt, kes on tõeliselt õnnelikud inimesed. Ka kohtumenetluse asendab ta seal vähemalt niisama radikaaltselt andestamismenetlusega.

Andeksandmise puhul on tähtis, et andestamist ei nõutaks teistelt - seda oskavad inimesed ilma Jeesustagi - vaid et jünger asuks ise, juhul kui andeks palutakse, tema vastu suunatud kurjust andeks andma, muul juhul aga jätaks asja Jumala hoolde, seega - jätaks kohtus käimata. Palk tuleb niisiis võtta kõigepealt oma silmast. Andestav inimene näeb asju juba teise pilguga.

Praktiline Peetrus küsis, mitu korda peab ligimesele andestama. Vastus on tootud Mt 18:21-35. Inimene peab palju andeks andma, aga õnneks on harjutamisvõimalused head. Pea silmas, et siin räägitakse vendadest. Kui küsimus oleks vaenlastest, peaksime paluma nende eest, et nad teeksid algul põhilise otsuse ja hakkasid igati püüdlema Jumala poole, sest jooksvaid asju võib ajada ka siis, kui selleks tuleb tahtmist ja raamreping on tehtud.

Andestamisvajandus tuleneb meie puudulikkusest. Mida puudulikumalt me järgime Püha Vaimu juhatust, seda enam me vajame armastust ja andestust neilt, kes meiega elavad. Täiuslikku inimest on väga kerge armastada, kui vaid sinu põhihoiak on hea, aga kui sinu koju tuleb laps, kes lõhub nõusid, joonistab seintele, sorib oma toidus ja näib täiskasvanuks kujunevat õige aeglaselt, siis sunnib armastus sind paljuks. Aga armastuse imeline joon ongi selles, et armastusest tehtud töö ei tundugi tööna, sest seda tehakse rõõmuga.

Soomes palutakse palju andeks, eriti pisiasju. Näib, nagu oleks andekspalumisest mingi inflatsioon üle käinud. Asja parandamiseks leiutati omal ajal kirikuaparaadis erilisi väsitavaid patukahetsusmenetlusi, mis oma karmusega karistustest vabanemiseks kaotas oma mõtte. Sellest on saanud n.ö. hea komme. Aga n.ö. hea komme ei vasta Piibli juhtnööridele andekspalumise kohta. Jeesuse andeksandmise juhises on kolm osa:

Kahetsuse avaldamine on see, mis tavaliselt puudub hea tava järgijal. Piibel õpetab siiski selgesti:

Ühendusse astumise kohustus on mõlemal osapoolel.

Andekspalumine võib olla raskem kui andeksandmine. Meil tuleb ühtemoodi olla valmis mõlemaks, pidades meeles, et Jumal annab andeks, kui tunnistame oma pattu, ja ühtlasi puhastab meid kõigest ülekohtust. (Vt. 1 Jh 1:9 ja Õp 28:13).

DEKALOOGI KÜMNES KÄSK 116

Kõikide inimeste põhivajadused on umbes samad, aga Jumala mõtteks ei ole, et neid rahuldataks ligimest riisudes. Ta annab oma rahvale terve eesmärgid ja terved abinõud nende saavutamiseks:

Paulus ja Timoteos õpetavad Filipi linna pühasid, karjaseid ja sotsiaaltöötajaid:

Meie asi pole muretseda, vaid teenida Jumalat, kes hoolitseb oma teenrite eest. "Töömees on oma palka väärt."

Enda vaoshoidmine ja tagasihoidlikkus on vajalikud kõigis toiminguis. Kui sul on taskus sada marka, mis sul tuleb viia tänava teises otsas elavale vanaemale, siis ei või seda kasutada ühegi niisuguse ahvatluse tarvis, mida sinu silmad ja kõrvad avastavad tee ääres olevatest kauplustest möödumisel. Elu on pidev valikute tegemine ning see, kes jälgib Püha Vaimu juhatust, valib õigesti.

Jumalarahvas on Jeesuse järele asudes loobunud kõigest ja nõustunud vastu võtma kõike, mida Issand annab. Ilma selle loobumiseta oled pelk sabassörkija. Igale sabassörkijale ütleb aga Issand varem või hiljem midagi niisugust kui neile, kes käisid koos temaga tema lihalikel päevadel:

Sedasama õpetas Jeesus ka tähendamissõnas kaupmehest ja pärlist. (Vt. Mt 13:45-46). Õnnelikud on need, kes tingimusteta usaldavad endid Tõe ja Armastuse Vaimu juhtida. Selliste inimeste usklikuks saamine sünnib valutult kohe, kui nad kohtavad Issandat. Siin mõni neist juhtudest, millest on räägitud Piiblis:

Ka Peetrus küsis hiljem, mis nad selle eest saavad (Mt 19:27), aga see ei olnud temal järgimise tingimuseks, vaid hoopis terve uudishimu:

Majanduslik sõltumatus kujuneb kahest tegurist - tagatud sissetulekust ja himude vaoshoitusest. Ükski rikkus pole piisav, kui võimutseb himu ning nõuab ikka enam ja enam. Sellega seoses õpetab Jeesus, et 1) taevaisa toidab oma töömehi ja 2) oma aarded tuleb koguda taevasse:

Mulle on öeldud, et Jumal ei anna niisamuti, mitte millegi eest. Selle eest tuleb tööd teha. Olen sama arvamusel ja seda tekst just ette toobki. Kui teenid Jumalat, maksab ta palka. Paljud äpardunud proovijad on aga teeninud mammonad ja oodanud, et Jumal maksab selle eest palka.

Tuntakse kaht liiki ühisomandit - kristlikku ja sotsialistlikku. Kristlik ühisomandis on oma olemuselt jaotamine, kuna sotsialism põhineb kogu omandi koondamisel omanikorganisatsiooni kätte. Need kaks ühisomandisüsteemi on seega täielikud vastandid.

Algristikogudus lähtus sellest põhimõttest, et kõigile loodi eeldused äralelamiseks ja kõik tegid tööd vastavalt oma võimetele. Jaotamine oli selle loovutamine, mida külvaja teeb tootmissüsteemi põhjal selleks, et saada saaki. Jumal asus selle süsteemi käemeheks, andes rikkaligu assagi igaühele, kes oli tema ees õiglane. Jumal jagas kaalumäärad, millega ega perekonnapea siis toimis oma äranägemise järgi. Lõikuse abil sai perekonnapea hoolitseda ka nende eest, kel seda võimalust ei polnud. Aga siis, kui mees üritas tegutseda valesti, kaotas ta oma õnnistuse. Selles süsteemis võis igaüks süüdistada vaid iseennast, teised ei kandnud kaotusi.

Kui Soome sai iseseisvaks riigiks, andis president Kallio seaduse, mille põhjal renditalunikud, nn. torparid, said nende haritud maa omanikuks. Arvan, et see on üks neist harvadest juhtudest, mil maine riik on suutnud rakendada õiget õpetust. Nõnda sündinud väiketalud kasvasid ja kosusid seni, kuni peremehed täitsid Jumala tingimusi. President Kallio kohta on öeldud, et ta oli kristlane. Tema tegude põhjal ei tarvitse selles kahelda. President Kallio kuju on väike rõõmustav näide selle kohta, kuidas armastusel põhinevad kohustust saab täita, ilma et jumalarahvast seotaks sellise töökollektiiviga, millel pole õnnistust.

Lex Kallio poolt Soome loodud väiketalud polnud kapitalistlikud, sest neis ei kasutatud palgatööd. Omanik oma perega tegi kõik ise. Need polnud ka sotsialistlikud, sest olid eramajapidamised, milles tööd tegi omanik. Saksa utopistlikud juudid Marx ja Engels seevastu ei tundnud Kallio mudelit üldsegi. Jumalatu ei saa kunagi heaks kiita seda, mis on hea. Jumala vastu võideldes hülgab jumalatu paramatult igasuguse tervest mõistusest juhitud lahenduse ükskõik millises küsimuses. Sotsialismi poolt rakendatud ühisomandi ainus mõte ongi hävitada see, mis ainsana püsiks püsti siis, kui muud langevad.

Uues lepingus on majandus rakendatud armastust teenima. Jeruusalemma noores koguduses oli näha uue majanduskorra tulemusi:

On selge, et nende hulgas polnud ühtki, kes oleks puudust kannatanud, vt. Apt 4:32-37. Igapäevane koosviibimine põhjustas küll suuri kulusid, aga nii võidi saada apostlite jalgade ees vajalik väljaõpe tulevaste ülesannete täitmiseks; sellele lisaks oleks Jeruusalemmas leiduv jüngrite omand muutunud neile väärtusetuks, kui algas tagakiusamine ja nad pidi põgenema. Jeruusalemma usklikud jõudsid olla vaesuseski, aga siis said nad abi Ahhaia (praegu Kreeka osa) ja Makedoonia vendadelt, vt. Ro 25:28. Kui Jerusalemm 70. a. hävitati, olid jüngrid jõudnud üle kogu maailma laiali minna.

Juudid teadsid oodata Jumala poolt lubatud prohvetit (5 Mo 18:18), kuningat (1 Mo 49:10, Jr 23:5) ja ülempreestrid (L 110:4) juba aastasadu enne Jeshua ha-Mashiah, Päästjakuninga tulekut. Aga kui Issand Jeesus siis tuli, ilmnes, et nad olid oodatanud hoopis teistsugust kuningat.

Samuti olid lood esimeste usklikuks saanud mittejuutide hulgas ja on olnud jätkuvalt tänase päevani seal, kus pole mõistetud, millisest riigist on küsimus.

Jeesus alustas oma misjonitööd sõnadega: "Parandage meelt (õige: Uuendage oma meelt vaimult), sest jumalariik on ligi tulnud." Need kaks asja kuuluvad kokku: vaimu-uuendus ja jumalariik. Inimene on harjunud riike nägema sõjalis-poliitiliste ilmingutena ja on oma harjumuse vang. Jumalariik on oma iseloomult teistsugune ja selle nägemine nõuab vabanemist inimlikust mõttemudelist. Inimese mõtted on nii tugevasti sõltuvad tema tegudest, et inimene peab loobuma oma pahelisusest, et ta suudaks mõelda vaimulikest asjust.

Esitatud käsu "parandage meelt, sest jumalariik on ligi tulnud" puhul asub Jeesus üksikasjalikult seletama, millest õieti on küsimus. Suur osa sellest õpetusest anti tähendamissõnadega. Paljudale on tuttavad tähendamissõnad

• külvajast (Mt 13:1-23),
• nisust ja nisulustest (Mt 13:24-30, 13:36-43),
• sinepiivast (Mt 13:31-32),
• haputaignast (Mt 13:33),
• põllusse peidetud varandusest (Mt 13:44),
• kaupmehest ja pärlist (Mt 13:45-46),
• noodast (Mt 13:47-50),
• kuningast ja võlgu olevast sulasest (Mt 18:23-35),
• isandast ja viinamäe rentnikest (Mt 21:33-45),
• mehest ja tema kahest pojast (Mt 21:28-32)
• kuningapoja pulmadest (Mt 22:2-14),
• kümnest neitsist (Mt 25:1-13).

Nende tähendamissõnade puhul tuleb meeles pidada, et need kujutavad jumalariigi jooni, muidu oleksid nad pelgad muinasjutud.

Jumalariigi erinevust ilmalikkudest riikidest peegeldab Jeesuse ja variseride jutuajamine:

Kreeka sõnad "entos imon", mis eeltoodus on tõlgitud sõnadega "seespidi teie sees", võib tõlkida ka "teie keskel". Kui arvestame, et jumalariik tähendab õiglust ja rahu ja rõõmu Pühas Vaimus (Ro 14:17), siis mõistame, et variseridest rääkides on jumalariik "teie keskel", aga usklikest rääkides "seespidi teie sees".

Veel pärast Jeesuse ülestõusmist hauast näib isegi Jeesuse lähimate jüngrite arusaamine jumalariigist olevat abaselge. Jüngrid olid tulvid küsimusi. Kui Jeesus ja Peetrus vestelesid Geneetsareti järve kaldal, küsis Peetrus oma venna nimel: "Issand, kuidas jääb temaga?" Jeesus ütles talle: "Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis see sinusse puutub? Järgi sa mind." Nõnda ta tõusis vendale vahel jutt, et see jünger ei sure. Ent Jeesus ei öelnud, et ta ei sure, vaid: "Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis see sinusse puutub?" (Vt. Jh 21:21-23).

Apostlite tegude raamatu alguses räägitakse viimasest seesugusest vestlusest enne taevasse võtmist:

Kui Jeesus oli võetud üles taevasse, oli jüngreil oodata mitut asja: jumalariiki, Püha Vaimu ja Jeesuse tagasitulekut. Apostlite tegude raamatu kirjutaja jätkab:

Maalt ehk kosmosest lahkumise järel istus Jeesus taevas troonile. Püha Vaimu väljavalamises muutus inimesel võimalikuks taevariigi kodanikuks saada. Vastavalt oma nimele on Jeesus päästjaks, kes päästab oma rahva pimedusriigist jumalariiki. Päästmine on just see - võimalus minna Poja Riiki. Kirjast koloslastele on põhjust 1:13 pähe õppida:

See, et ootame nüüd Jeesuse teist tulemist, on eri asi. See vahepealne aeg on armuaeg selle tarvis, et teisedki jõuaksid meeleparandusele. Kui on piisavalt võimu, pole kohtuotsuse täideviimisega kiiret. Riik on ja püsib.

Kui oleme lunastuse läbi siirdunud ühest riigist teise, olge hoolikad, et süveneksime selle riigi põhiseadusse, mille kodanikeks oleme saanud, ning suudaksime olla sobivad kohale, mis meile kui Tõe ja Armastuse teenreile on varutud.

Läksin ühel suveõhtul Orjoli laagris dushi alla. Vesi oli külm ja ma ei saanud oma juukseid pesta. Seal oli üks noormees Uuraleist, kes polnud kunagi näinud välismaalast, mistõttu ta jälgis mind üksisilmi. Ütlesin, et maailmas on vaid kaks rahvast ja mõlemaid on ta näinud oma kodulinnas. "Sa räägid õigust, " ütles noormees. "Peale meie ja ameeriklaste teisi ei ole." Rääkimise seal seisnud armeenlasega, et shampoon ei eemaldu juukseist, kui pole sooja vett. Venelane rääkis, et Uuraleis ei kardeta külma vett, isegi talvel püherdatavat pärast sauna lumes. Asi ei olnud päris võõras minulegi, ses minu naine käis talvel paar aastat reeglipäraselt jääaugus ujumas ega käinud saunas soojendamas. Siis tahtis noormees shampooni proovida ja muidugi ei läinud see korralikult tema juukseist ära. Saabus aeg ennast tutvustada: "Olen jumalariigi kodanik. Jeesus on minu Issand. Kuulun internatsionaalsesse rahvusse, kes on Jumala armust piisavalt tugev elama Soomes, Armeenias, Ameerikas ja sinugi kodulinnas."

Vanhatestamentillinen seremoniajumalanpalvelus on päättynyt 157

Vanatestamentilik kultuslik jumalateenistus lõppes Jeesuse ohverdamisega väljaspool Jeruusalemma müüre, "väljaspool leeri". Vanatestamentlike eeskujude järgi teostas Jeesus oma lihas lõpikult patu-, süü- ja pühitsusohvritalituse. (Vt 3 Mo 1-7). Selle ühe ohvriga on Jumal teinud täiuslikuks kõik, kes pühitsetakse. Tema vere on Jumal õnnistanud uueks ja elavaks teeks, mida mööda saavad lunastatud minna Jumala templisse, mis on taevas.

Isikuna esindab Jeesus üleminekuaega vanatestamentlikult jumalateenistuselt Uue lepingu jumalateenistuselt Uue lepingu jumalateenistusele. Samaaria naisega vesteldes selgitas ta, millist jumalateenistust soovib Isa:

Teenimine on kellegi juhtimisel tehtav töö. Jumalateenistus on Jumala vaimu juhtimisel sooritatav armastuse harrastamine. Kes nii usub, sellel muutub kogu elu jumalateenimiseks. Paulus kirjutab oma kirjas koloslastele: "Ja kõik, mida te iganes teete sõnaga või tööga, seda tehke kõik Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat, Isa, tema läbi." (Kl 3:17). ning esimeses kirjas korintlastele: "Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!" (1 Ko 10:31). Peame jälgima, et kõik, mida teeme, oleks selline, et see, kes seda näeb, võiks selle eest ilmutuspäeval Jumalat tänada. Sellist jumalateenistust nimetab Paulus mõistlikuks jumalateenistukseks.

Pauluse järgi on Uue lepingu jumalateenistus ohvriteenistus. Selle põhijooned sõnastab ta nõnda:

Kristuse lepitustöö on juba tehtud. Meist on saanud jumalariigi kodanikud. Me oleme juba saanud Elu. Issand võiks meid otsekohe koju võtta. Issanda tahe on siiski, et tema rahvas toimiks samuti kui ta ise: viibib määratud ajani maailmas, et evangeeliumi jutlustada. Elav ohver on see, keda ei tapeta, vaid jääb Issand käsutusse elavana surnute keskele Jumala tahet täitma.

Kui loeme läbi Pauluse poolt roomlastele saadetud kirja kolm peatükki, märkame, et Paulus keskendub peale ohvriteenistuse ka mitmele muule põhiküsimusele uskliku elus:

• meelemuudus,
• karismaatilised nähtused,
• usklike suhted uskmatute organisatsioonidega,
• eriarvamused usklike keskel.

Järgnevalt vaatleme neid pisud lähemalt.

Jeesuse ülemvõimu avaliku tunnistamise ja ristimise järel saab inimene Jumalalt Jumala Vaimu, mis juhib nõnda sündinud inimese täielikusse tõesse. Jumalik pedagoog on valmis juhtima sind kohe, kui sa annad talle selleks volitused.

Kui sünnib laps, juhivad tema tegevust kaasasündinud reaktsioonid, näiteks nälg põhjustab kisamist jne. Hiljem viib lapse käsi vaistlikult suhu kas või väikesi kive. Täiesti juhitamatu laps võib endale peagi häda teha. Seepärast esineb igas kollektiivis mingisugust kasvatustegevust. Ilmalike kollektiivide kasvatusest siiski ei piisa, sest see ühiskond ise on paha. Ta pole vabanenud isegi kaasasündidud himude orjusest.

Nendest ebasobivatest lähtekohtadest algab inimeses Püha Vaimu töö. Keegi ei saa seda vahele jätta, kui soovib pääseda igavesse Jeruusalemma. Meie Issand Jeesus arenes silmapaistvalt hästi: ta õppis eristama head ja kurja selles eas, mil teised toituvad piimast ja meest. Teise äärmuse moodustavad need riigipead, kel veel 70-aastaseina pole mingisugust õigusetunnet.

Teenimistegevuses on meil kasutamiseks Jumala armu erilised ilmnemisvormid nn. karismad, mida ebatäpselt nimetatakse ka armuandideks. Karismad on üleloomulikud omadused, mis on inimestele antud Jumala koguduse ehitamiseks. Üksikasjalikke seletusi karismade kohta leiad kirjast roomlastele 12. Peatüki salmidest 3-13, samuti esimesest kirjast korintlastele 12:1 - 14:40. Neid jumalikke armukinke on mitmesuguseid: üks oskab hästi teha üht tööd, kuid vajab teises asjas venna abi. Kui igaüks teeb seda, milleks Jumal on tema loonud, on kogudus tugev.

Üks vend Lätimaalt Riiast rääkis, et neil oli tavaks koguneda kuus korda nädalas. Kahel õhtul toimusid mängud, lauldi, kirjutati ja loeti luuletusi ning arvustati ettekandeid. Kahel õhtul tegeldi muu teenimisega, lõhuti mõnel eakal usklikul puid, pandi kartuleid ja vajaduse korral kaevati isegi kaevusid. Pühapäeval oli ühine koosolek koguduse vanimate usklikega. Peale selle oli igal oma leivateenimistöö, kui ta polnud õpilane. Nende tarvis, kes Jumala kogudusest midagi ei tea, küsisin, kas pole liiast, et kogu vaga aeg veedetakse usklikega. Ta vastas, et seni kui ta 30-aastasena abiellus, oli ta nutma puhkemas, kui tuli selline takistus, et ei saanud teistega kaasa teha. Usklikud on läbi aegade püüdnud oma kutsetööd korraldada nii, et ka tööl oma rahvaga kontakstis olla.

Sõna "karisma" tuleb kreekakeelsest sõnast "charis", arm. Püha Vaim mõjustab usklikke sel moel, et kogudusel on kasutamiseks tulevase maailma jõude ja vaimuande (vt. 1 Ko 12:8-10), nõnda et usklike kogunemisel on kõik ehitamas Jumala templit.

Pauluse küsimus on põhjendatud, sest paljudes rühmades on mõned jumalateenistustegevuse juhtijad anastanud kogu koguduse koosoleku ja sunnivad kõiki teisi vaikima, nii mehi kui naisi. Lääne-Euroopa kirikuis toimus paari aastakümne jooksul kogu ühiskonda puudutanud arutelu selle üle, kas naine võib olla koguduses jumalateenistuse pidajaks. Pastorite nõupidamisel polnud siiski mingit tähendust kogudustele, sest õigetes kogudustes on kõigil õigus teenimiseks ja kõik võtavad osa, ühel perel on siiski vaid üks hääl ja seda kasutab perekonnapea.

Iga üksik jumalik armuand on tähtis otsekui kaev põllumajanduses, aga kui põlluharija kiindub kaevudesse nõnda, et kaevab kogu oma põllu kaeve täis, siis pole tal kuskil vilja kasvatada. Koguduses on teenijaks vanem, kes ütleb, millal kaevusid on piisavalt, ning suunab inimesed muu töö tegemisele ja hoolitseb, et kõik tuleks omal ajal, ka kriitika. (Vt. 1 Ko 14:29).

Koguduse eesmärgiks maa peal on tegutseda Jumala templina, kohana, mille kaudu Jumal ilmub paganaile. Koguduse viibmine maa peal on ohver. Miljoonid Jeesuse järgijad on ju valanud oma verd jumalatute küüsis ja miljonid on tänapäeval kannatanud jumalatute kurjuse tõttu seepärast, et armastus sundis neid tooma inimestele sõnumit saastamata elu võimalusest saastatud maailmas. Kogudus teostab kõikide oma funktsioneeridega ohvriteenistust Jumalale inimeste hüvanguks, aga ilma inimeste käskimata.

Kogudus tegutseb maailma südametunnistusena sel moel, et ta ei hakka tegema koostööd kurjuse eesmärkide teostamisel. Öeldes lahti kurjuse eesmärkide teostamisel. Öeldes lahti kurjuse ettevõtmistest, tegutseb kogudus maailma südametunnistusena sel kombel, et ta marsib alati kurjuse keskelt minema, kui maailm püüdleb ülekohtu suunas. See nõuab igalt vennalt tema panust: "Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine." (Ro 12:2). Kui asja on mõistetud, on selge, et kogudus teeb samuti kui iisraeli rahvas Egiptusest lahkudes - eraldub omaette rahvaks.

Mõistliku jumalateenistuse juhtnöörides roomlastele saadetud kirja 13. peatükis selgitab Paulus, et ka riigivõim ja ühiskonnakord on Jumala teenrid, kellelt usklikud nagu ostaksid maksude maksmisega teenuseid. Jumal annab igale rahvale võimalikult hea riigivõimu. Kui rahvas selle kukutab, saab ta halvema asemele. Eelmine oli neile liiga hea, sest nad on osutunud mässajaiks. Õige viis mõjustamiseks on paluda Jumalat. Muutus paremusele võib tulla riigivõimu vahetamata: Jumal võib pöörata kuningate südamed ümber nagu veeojad kõrbes. Riigivõim võib vahetuda ka nagu 1917. a. Soomes. Venelased tapsid tsaari, kellele Soome suurvürstkond oli kuulunud 1809. a. alates. Kui uut tsaari ei määratud, jäi maa kõrgeimaiks ilmaliku võimu esindajaks Soome Eduskund, kes valis tsaari asemele presidendi.

Riigivõimu osa pole kiita, sest selle valitsuse alla kuulub ka uskmatuid. Riigivõim on pelk kostja, muutus paremusele ja edu tulevad Jumalalt. Kauhava "halb" nimismees Adolf Hägglund saatis Siberisse sadakond mõrvarit, aga pussitamised Pohjanmaal ei lakanud enne, kui tuli Paavo Ruotsalainen ja kuulutas jumalasõna, nii et järgnes meeleparandus, mis tervendas kogu paikkonna.

Piibel ütleb riigivõimu kohta, et see on Jumala teener "sinu heaks", (Ro 13:4). Monikerd on seda raske mõista, nagu näiteks Stalini ajal Nõukogude Liidus, mil Volga käänus elanud sakslased said kümne aastat sunnitööd "välismaise usupropaganda tegelemise eest", sest nad laulsid saksa keeles jõululaulu "Püha öö". Usklikud ei teinud ametivõimude nõdmistest välja, ja halvem asi oligi selles see, et nad ei märganud selles Jumala suunava kätt. Usklik peab olema piisavalt radikaalne. Kui sool pole soolane, ei kõlba see muuks kui äraviskamiseks ja pealtallamiseks. Veel 1992. a. polnud see õpetus Omski kristlasteni jõudnud. Küsisin, miks on tatarlaste maal kõik Piibli laused baptistliku palvela seinal asunike keeles, s.o. saksa ja vene keeles. Vennad seletasid, aga ei vastanud küsimusele.

Riigivõim võib oma kodanikel lubada võlgu elada, ega usklikel seda vajadust ei ole. Jumal ei nõua meilt midagi üle meie varaliste võimaluste. Kui meie ettevõtmised on Jumalast, siis ta ka hoolitseb finantseermise eest, nõnda et pole vaja võlga teha. Vaesuses on õnnistus: nõnda ei saa teha seda, mille tarvis pole Issand raha andnud. Kui õpid ülikoolis ja tundub nii, et ei saa ilma õppelaenuta hakkama, siis küsi endalt, kas Issand on sul käskinud minna ülikooli. Kui ei, siis küsi Issandalt, mida pead nüüd tegema.

Kirjas roomlastele selgitab Paulus 14 peatükis peenetundelisust ja sallivust kui kollektiivi kooshoidvat jõudu. Igas peres, kus on lapsi, teatakse, et mänguealiste soovid, vajadused ja seisukohad erinevad vanaemade ja -isade omadest, aga just viimastega saavad lapsed kõige paremini läbi, sest vanadel on rohkem arusaamist, armastust ja aega. Kui armastust ei ole, siis ei ole midagi. Pere täisealistelgi on tööd erinevad ja seesama kehtib Kristuse koguduses. Üldsegi mitte seesama töö ja võrdne palk ei tee meist Kristuse pere liikmeid, vaid sugulus, mida me tunneme Issandas.

Usklikud peavad koos ka armulauda, aga vaevalt saab seda nimetada teenimiseks või tööks, see on pidu.

Armastuse puudumine viib ühtsuse lagunemisele ja surnud organisatsioonireligioonile, mis tähentab kulissidetagust hajaliolekut. Vendale pole sellisel juhul soovi ega jõudu vennaskondades elamiseks, või siis arvab vend ilma teiste usklike abita toime tulevat. Ikka peab keegi ennast jumalaõpetuse või muu seesugune doktoriks, professoriks jne., või selleks, et Hea Sõnumi levitajana minna loosungeid kleepima silmapaistvatel kohtadel seisvatele laternapostidele. Aga Jumala ees ei kehti need aunimed, uurimused ega kleebitud plakatite hulgat. Sinu pädevust ja täielikku väljaõpet vaetakse töös: kas sa suudad andestada, loobuda omast, kas haige paraneb, kui palvetad ta eest. Kas keegi neist sai usklikuks, kes luges sinu teadet laternapostil? Aga kui sa esitad evangeeliumi supelranna riietumiskabiinis? Kiida Issandat Püha Vaimu, vendade ja õdede kriitika eest ja ennekõike harrasta seda iseenda suhtes.

Edaspidi räägime selles raamatus neist kurbadest tagajärgedest, milleni on viinud leppimatus teoreetilistes küsimustes. Üksmeel ei ole paha, aga selle taotlemises ei tule minna kaugemale, kui mis kirjades on ette nähtud. Omavahelise ühtsuse säilitamine on ikka omavahelisest üksmeelest kõrgemal. Ühtsus on see tegevuse eeldus, mida vajatakse vaimsete eesmärkide saavutamiseks koguduses, millele kõik oluline on antud Püha Vaimu kaudu Kristuses. Kõik on ju olemas, meenutab Paulus:

Selgituse mõistlikust jumalateenitusest lõpetab Paulus meile uuesti meenutades, et meie jumalateenistus on oma iseloomult ohvrijumalateenistus, mille kaudu peab Jumala arm langema osaks teistelegi. Teine Jeesuse misjonär õpetab nii:

Usklik ei tarvitse olla kõrgesti haritud, et töötada, sest Issand on omadega ja osutab vajalikku armu nende tähtsugusetute tööde tarvist, millega inimese elu on tavaliselt seotud, samuti ka armu nende tööde tegemiseks, mis inimesele endale oleksid võimatud.

Uhkus pole kasulik. Mitmete koolitatud ja laiade teadmistega inimene ei tea sageli, kuidas just tuleks õigesti lahendada käsil olevat ülesannet. See inimene, kes kuuleb Jumala häält, on hoopis teises olukorras. Ta saab Jumalalt juhtnööre vajaliku küsimuse kohta ja homsed probleemid ei tee talle muret. Jumal on hommegi tugev.

Mõistliku jumalateenimise vastandina esitab Paulus enda poolt valitud jumalateenistuse:

Religioosne maailm on täis mingeid rituaale ja määrusi, millest kinnipidamine on justkui vältimatu. Meil, kes me Pühas Vaimus kummardame Jumalat, tuleb hoiduda, et me pisutki ei alistuks aheldamiseks, vaid et püsiksime Elava Jumala vabade teenritena.

Monikord võib kuulda öeldavat, et ristiusu vormid varieeruvad erinevates maades. Mõttes on viga - ristiusul pole vorme. Jumalateenimine on vormita nagu Issanda Jeesuse kannatamise päevil.

Jumala on üks, aga Tõe kohta võib esitada piiramata hulgal valesid vastuväiteid. Seepärast pole arukas kulutada suuri summasid, et valesid valeks tunnistada, sest valeks tunnistatud vale asemele toob selle vale autor uue vale. Usklik on kutsutud rahule ja pühitsusele Issandas Jeesuses ning Tõe esiletoomisele. Vennaarm paneb meile siiski piiratud kohustuse anda nõu ja juhatada end usklikeks tunnistanuid ka siis, kui nad on tõest eemale eksinud. Seda selgitab Jeesus näiteks tähendamissõnas kadunud lambast.

Vaata ka Mt 18:1-11 mõistmaks, et "need pisukesid" olid lapsed, kelle Issand oli kutsunud enda juurde ja kes uskusid temasse. Meil peab olema see mõte, et hoolitseme üksteise eest. "Ja pidagem üksteist silmas õhutamaks armastusele ja headele tegedule. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi (õige: "omavahelist suhtlemist"), nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist… (He 10:24-25).

On siiski juhtumeid, milles vennalikust suhtlemisest tuleb loobuda. Piibel annab nende erijuhtude kohta üksikasjalikke juhiseid. Et sa ei hülgaks kedagi vendadest meelevaldsetel põhjustel, olen kogunud nende erijuhtude kohta järgmisi Piiblis antud juhtnööre.

Aga siingi tuleb ettevaatlik olla, et ei mindaks üle selle, mis on kirjutatud. Kogudus ei ole karistusasutus, süüdlast ei panda jalapakku ega vanglasse, aga asja ei vaikita ka surnuks. Noomimistegevuse algajaks on see, kelle õigusi on rikutud. Sedasama ütleb Vana Testament:

Kogudus pole imeline seepärast, et seal nagu poleks tülisid, vaid seepärast, et need suudetakse lahendada ja piirides hoida. Kui sinu vend jääb kõigest hoolimata oma patusse, on selge, et suhtud temasse nagu teistessegi kõrvalistesse isikutesse: kalaretk ja saunaskäik temaga muutuks tarbetult pinevaks.

Tähelepanuväärne on, et kogudus võtab igasuguseid tüliküsimusi ja sulitempe arutamisele. Vennaskond on nagu kodu, mis täidab oma kasvatavad funktsiooni. Paulus kirjutab Timoteosele:

Usko pole mingi individuaalne asi. Jeesus meenutab mäejutluses:

Sinu vennal on seega eriline vetoõigus sinu ja Jumala vahelistes suhetes. Sinu venna veto takistab sul kuulmast Jumala juttu, aga nii peabki olema, sest ülesanne, mida sind on täitma kutsutud, nõuab puhast meelt. Seda ülesannet nimetatakse kristlaskonnas pattude andeksandmise ja kinnitamise meelevallaks. Loe hoolikalt:

Vana lepingu seaduses oli teatavasti kuritegude eest karistuseks surmanuhtlus. Niisuguseid kuritegusid nimetati surmapattudeks. Uues lepingus jäeti surmapattude tegijad armulauast ja omavahelise suhtlemise õigusest ilma. Määruse sõnaline vorm oli mõlemas lepingus sama: "Korvalda paha oma keskelt."

Paradiis on patuta koht. Kes pattu teeb, see sinna ei pääse. Ja kui pääsekski, poleks paradiis enam paradiis. Mis paradiis see oleks, milles inimesed tapaksid üksteist, purjutaksid ning häbistaksid igati ennast ja teisi? Kes ei nõustu paradiisi tingimustega, ei saa seal olla. Tema koht on mujal.

Vana lepingu Iisrael oli kange vaenlasi vallutama siis, kui ta polnud Jumala ees patune. Aga kui keegi rahva hulgast oli teinud midagi lubamatut, kaotas Iisrael Jumala õnnistuse ja sattus vaenlaste kätte. Ennast määrinul oli asjata anuma minna.

Uue lepingu Iisrael kuulus samade seaduste alla. Me tunneme palju jumalakartlikke inimesi, kes pole teinud midagi märkimisväärset, ehkki nad on olnud usklikena väga omakasupüüdmatud ja laitmatud. Neid on hävitanud nende ühiskond, kelle patte nad on pidanud kandma. Seega peab esmajoones olema ühiskond puhas.

Ühiskonna puhtus on Jumala kink. Ristimisel saime Jumalalt hea südametunnistuse ja lõime lahku rüvetatud maailmast. Korintlastele saadetud kirja autor liigitab selle lahkulöömise ülalesitatud tekstis sisemiseks ja väliseks. Eksood on vältimatu sel või teisel kujul, ent see ei tähenda füüsilist lahkumist maailmast, vaid patust loobumist. Psalmide kirjutaja tõlgendas eksoodi nõnda:

Me valitseme oma seltskonda, aga vastane on selle vastu.

Usklik peab loobuma nii isiklikest kui ka kollekstiivsetest pattudest. Sel ajal, mil Paulus kirjutas korintlastele, valitses kollektiivis oht patuga nõustuda. Aga patu heaks kiitnud kollektiivis muutuvad kõik süüdlasteks.

Päris tavaline on, et nn. vaimulikel koosolekutel räägitakse palju erilistest pattudest. See on täiesti tarbetu. See viib kuulajate mõtted hoopis madalate teemate juurde. Palju paremate tulemusteni jõutakse, kui halva teo tegijale näidatakse ust. Küllap maailm õpetab ja tagasitulek on tihti võimalik, kui halva teo tegija kahetseb. Tähtis on jätta püha rüvetamata, nõnda et Jumala võim võiks selles asuda. See on ka halva teo tegija lootus, et leidub koht, kuhu tulla Isa palet otsima.

Kahjuks on olemas küsimus, kas surmapattu teinud inimene võib naasta jumalariiki. Ma ei püüa küsimusele vastata, kuid asi meenutab seda, et nii Peetrus kui Juudas hülgasid Jeesuse ja teisedki põgenesid tema juurest. Juudas poos ennast üles, aga Peetrus jäi usklikuks surmani. Teise näitena võiks tuua kuningas Taavetit, kes hakkas ennast lõpuks nägema Tõe maailma mõõdupuu järgi ja tunnistas, et on surma ära teeninud. Taavet paranes, aga ei jäänud karistuseta.

1 Ko 5:9-13 praktilise tähenduse seisukohalt võib veel lisada, et sa pead tundma neid, kellega lähed armulauale, et teaksid, et nad pole ahned, pilgajad vms. Kui sinu vend üritab müüa vana, 1000 marka maksva autologu kümnetuhandelise pähe ning tuleb ja räägib sulle heast meelest käsi hõõrudes, ei või sellest vennast rämpsust niisuguse jutu peale 6000 marka, ei või sa koos temaga armulauale minna või muid normaalseid vennalikke suhteid pidada, enne kui ta on ebaausa kasu tagastanud.

Tänapäeva pahimad kuriteod, ka jumalariigi vastu, tehakse kollektiivselt. Üheskoos sooritatud kuritegusid on raskem avastada. Sa vastutad siiski kõikide kuritegude eest Jumala seaduste järgi, olgu need siis tehtud aktsiate omanikuna, hääletajana, ametiühingutegelasena, kiriku, partei, usulahu või muu organisatsiooni liikmena.

Eriti raske on tunnistada oma kollektiivi patte. Patt teeb pimedaks. Inimene, kes elab Jumalale lähendal, saab Pühas Vaimus siiski hoiatusi ja lööb lahku kuritegelikest toiminguist.

Paulus, paganate apostel õhutab meid tööd tegema enda poolt antud eeskuju järgi. Paulus oli telgimeister, kes maksis peale omade väljaminekute kinni ka kaaslaste kulutused. Paganailt ei võtnud ta midagi. Külvajal tuleb ju külvata usus, et tal õnnestub oma külvist saaki saada. Alles neile oma vaimsetele järgijatele, kes olid jõudnud teatava küpsuteni, andis ta võimaluse oma elatamisest osa võtta. 2 Te 3:6-15 õhutab ta usklikke, et need manitseksid ja hoiaksid eemale laiskureist, olgu nende ametinimi ükskõik milline. Paulus oli apostel, aga teki sellest hoolimata ilmalikku tööd enda ülalpidamiseks.

Usklikud ei tohi lasta tiivulisi vendi endala koormaks muutuda, muidu ei suuda nad aidata tõeliselt puudust kannatavaid inimesi. Ent vaadake ja saage aru, et siingi pole küsimus jalgapakkudesse panemisest.

Selle lause või õigemini seesuguste väärtolgete alusel organiseeritud kirikuapparaat, eesotsas kreeka- ja roomakatoliku kiriguka, on lasknud tappa sadu tuhandeid ja miljoneid inimesi, nõnda et seda lauset tasub uurida pisut täpsemini, kui tulemusi arvesse võttes on seda teinud KR 1938 tõlkijad. Samas on see lause klassikaline näide sellest, kuidas kirikutegelased on vääranud Piibli selget sõna nõnda, et see on nende praktikas pandud teenima jumalasõnale ja vaimule täiesti vastukäivaid eesmärke.

"Eksiõpetusega inimene" on moonutatud tõlge kreeka sõnadest "eretikon antropon" - parteimeelne inimine. See on termin, millele kiriklus keeletarvituses vastab sõna "ketser". Algteksti sõnad "heretikos antropos" ei sisalda üldsegi sõna "õpetus". Õigem olnuks öelda kas või et "lahkusulisest hoidu eemale", sest sõna "eresis" tähenab 'valik, klikk, partei, rühmitus'. Uuemas tõlkes ongi seda viga pisut silutud. Uus tõlge - ka see on ekslik - kõlab:

Kui õige tolge on võimalik, miks siis siin jälle seda kohta valesti tõlkida? Kui ma ei eksi, siis on kiriklikud kolleegid tahtnud siin jätta võimalust hukka mõista sugugi mitte usklike vahel valiku tegemise pooldajat, vaid seda, kes selle eest hoiatab, nimetades teda siin lõhenemise tekitajaks.

Ka õige tõlge olnuks siiski võimalik:

Parteimmeelsus on selles mõttes eriline patt, et peaaegu kõik kristlikud organisatsioonid otse nõuavad selle patu tegemist. Muude pattude eest seevastu hoiatatakse ja nende puhul antakse nõu meelt parandada. Olukord tuleneb sellest, et usulahud on pimedad oma pattude suhtes ja ei saa seetõttu teisigi aidata nimetatud asjas. Selles võib veenduda, kui lähed ükskõik millise usulahu koosolekule. Sinult küsitakse, millisesse kirikurühmitusse, denominatsiooni sa kuulud. Kristuse kogudusse kuulumisest neile ei piisa.

Usulahk sünnib seega, kui keegi kaldub peajoonest kõrvale ja kogub enda ümber rühma samameelseid, mille järel nad ehitavad piiriaia, eraldudes teistest vendadest.

Põhiline on usklikevaheline armastus. See on käsk, mis meil on olnud algusest peale. Kui see kõrvale tõrjutakse ja hakatakse mingi muu, meelevaldse tundemärki põhjal tulijaid kodu-uksest sisse laskma ja testel sissepääsu keelama, on usulahk sündinud. Kirikuhooned on usulahkude nähtavad dokumendid, mitte aga kellegi kodud.

Ristiusku ei saa imiteerida. Imitatsioonid võib ära tunda armastuse puudumisest. Imitatsioonides ei piisa armastusest "väiksematele vendadele". Armastuse puudumisel näib vähimastki - sageli oletatavast - veast venna juures piisavat, et teda "ketseriks" pidada. Vahel on see vennaarmastuse puudumine omandanud halenaljaka kuju. Roomas hakati teisel sajandil ülestõusmise pühi pidama teisel ajal, kui juudid ja Väike-Aasia kristlased. Kui Väike-Aasia kristlased ei tahtnud järgida Rooma "eeskuju", pani Rooma piiskop Viktor (189-198) Väike-Aasia kristlased kirikuvande alla.

Usulahk on armulauaosaduse piiramine muu kui surmapatu põhjal.

Usulahke tekib pidevald ja tihti on usulahkude loojail ka õigus, aga nad teevad oma asja arutult tähtsaks ja üritavad lihaliku meele poolt tiivustatuna sundida teisi oma liistudesse. Kui see ei õnnestu, otsivad nad abi - kui see on võimalik - ametivõimude maistelt vahenditelt, või kui riik ei nõustu, organiseerivad endid religioosseks linnuseks.

Rooma kiriku tõlgendus Tt 3:10 kohta on niisugune, et ta ise on õige, aga teised eksivad. Kui keegi nüüd hakkab nõu ardma, on nõuandja Rooma kiriku järgi ilma pikemata ketser. Samale arvamusele on tulnud paljud teisedki, nõnda et ettevaatuseks on põhjust, olgu nad siis kes tahes. Kui sul oleks kõigest õigus, oleks sul siiski palju tähtsamat teha kui eksinute põletamine tuleriidal.

Paulus annab Tiitusele nõu selle kohta, kuidas toimida diversantidega: "… eemaldu, olles teda hoiatanud kõrra või kaks." Hoiatamine ei ole pelk nimetissõrme hoiatamist. Mõte on, et Tiitus peaks vestlema sektandiga korra või kaks ja selgitama vastavale isikule, et Jumala kogudust ei tohi minna lõhestama mitte kellegi arvamuse põhjal. Ühtlasi peaks ta näitama, et kõik niisugused teod on patuse maailma teod, mille tegijad ei päri jumalariiki. (Ga 5:18-22).

Suurelt osalt on ristikoguduse olukord siiski selline, et elatakse usulahkudena. Ehkki erinevad kirikud ja usulahud ei korralda enam relvastatud ristiretki üksteise vastu, on olukord siiski ohtlik nii vaimselt kui füüsiselt. Kui hea seeme langeb ohakate keskele, püüavad ohakad lämmatada jumalasõna poolt põhjustatud kasvamist. Nõnda juhtub seni, kuin kogu kimpudeks köidetud kibuvitsavõsa põletatakse.

Pauluse soovitus Tiitusele eemalduda lahkusulisest (Tt 3:10) on sisuliselt peaaegu sama kui Timoteosele antud nõuanne:

Need usust eksinud nääklevad erinevate õpetuste pärast ja püüavad nende abil sõeluda Jumala rahvast. Nad pole tahtnud uskuda seda, et igaüks, kes usub Jeesuse olevat Jumalaks saanud Jumalapoja ja tunnistab tema oma Issandaks, on sündinud Jumalast. Nende valeõpetajate mõjul on piiblitõlkeid järjekindlalt moonutatud mujalgi kui Tiituse kirja 3. peatüki 10. salmis. Nõnda on saanud roomlaste kirja 16:17 järgmise kuju: "Aga mina manitsen teid, vennad, pidama silmas neid, kes tekitavad erimeelsust ja pahandust õpetuse vastu, mida olete õppinud; tõmbuge neist tagasi." Algtekstid ei räägi sõnagi erimeelsustest, vaid eri seltsidest (dikhostasiai). Tavalises Soome väikelinnas kaunistavad need eri seltside asukohad igal pool linnapilti. See piiblilause soovitab nende juhtidest eemale tõmbuda.

On hõlpus süüdistada separatismis väikest usklike rühma. Aga suur usuorganisatsioon, kes ei tunnusta kas või ühtainust venda väljaspool oma organisatsiooni, on samuti usulahk. Luterlased on Soomes usulahk, ehkki neid on nii palju. Ameerikas on luterlasi vähe. Katoliiklased on samuti usulahk, nein on Venemaal vähe. Ühtsus on võimalik nende vahel, kes ei kipu teiste turjale.

Ennast vale keskele kindlustanud usulahkude värbajaid on andnud ka efeslastele saadetud kirja 4:29 sõnadele tõlkimisel neile sobiva kuju: "Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suus, vaid ainult seesugune, mis on ülesehitav ja meelepärane neile, kes seda kuulevad." Algtekst seevastu soovitab rääkida nõnda, et see põhjustaks kuulajais armu (kreeka "charis"). Patustajat, olgu see ükskõik milline paavst, ei tarvitsse meelitada.

Väärät evankeliumit 177

Evangeeliumi tunnuseks on Jumala arm Jeesuses Kristuses. Kirjast galaatlastele ilmneb, et Galaatia usklikke püüti sellest armust eemale juhtida Vana lepingu taolisse seaduseusku. Galaatlased ei olnud päriselt mõistnud armu ja pälvimise erinevust ja polnud seepärast osanud vastu seista nende keskele tunud uutele vaimsetele isadele. Nad olid sattunud olukorda, milles need meeleheitlikult püüdsid saavutada seda, mille nad olid juba saanud kingitusena.

Paulus ise oli toonud evangeeliumi Galaatiasse (vt. Apt, peatükid 13-15), nonda teadis ta, et nad olid vastu võtnud võltsimatu evangeeliumi Jumala armust, mis on Jeesuses Messias. Uued vaimulikud isad olid siiski esitanud juutide seadusel põhineva päästmisprogrammi. Olukord oli absurdne: seadus toimis evangeeliumi nimel. Nad olid nagu rahupooldajad, kes seisavad, relvad käes, rahuliku linna tänavail.

Siin pole tegu selliste vormiküsimustega, millega usulahkude esindajad püüavad jagada Kristuse keha osadeks, vaid hoopis asja tuumaga: sellega, et Jeesus annab patud andeks armust, mitte teenete põhjal. Jumal tõepoolest annab patud andeks armust, mitte teenete põhjal. Jumal tõepoolest annab patud andeks pisut kergelt. Kui aga nüüd tuleb sinna keegi usuline guru, kes ütleb, et küllap sinul endalgi tuleb midagi teha, ja annab targana näivad retseptid selle kohta, mida tuleb teha, siis on karilesõitmise oht muidugi olemas.

Jumala armu ei saa osta, aga kui sa oled selle korra kingiks saanud ja usu kaudu vastu võtnud, äratab see sinus armastuse ja sinust saab Jumalaga üks vaim ning sa annad sinu vastu tehtud ülekohtu andeks niisama kergesti (voi niisama raskesti), kui tema andis andeks sinu patu.

Kahe kristliku aastatuhande jooksul on mitmeid võõraid evangeeliume tulnud ja läinud. Ühed on paisunud suurteks ühiskondlikeks liikumisteks, aga teised on jäänud üksikute pürgimuseks päästa iseennast nagu parun Müchhausen, kui ta ennast juukseidpidi soost välja tõmbas. Inimkonnal on vaid üks lootus - Jumala arm Jeesuses. See on see hea sõnum, mida me kuulutame. Muud päästmisplaanid on vaid ideoloogiline sahkerdamine.

Mitmed evangeeliumi moonutamiskatsed on väga osavad. Galaatlastele esitati Vana ja Uue lepingu segu. Tõeliselt kristlikul sajandil olid kõige edukamateks võõrasteks evangeeliumideks pärsia kaksikjumaluse ja Uue lepingu õpetuse segud. Kolmandast sajandist alates on kõige suuremat menu saavutanud võõraks evangeeliumiks kreeka filosoofide, Uue ja Vana lepingu õpetuste, paganlike uskumuste ja mittekristliku riigivõimu põhimõtete segu, mida emamasti tuntakse nime all - kirik.

Keskajast alates on kirikus esinenud huvitav püüe esitada evangeeliumi algupärasel kujul. See pürgimus sünnitas nn. Evangeelse liikumise. Selle liikumise sõnumiks on sõnum asmastust. Tavaliselt jäetakse siiski ütlemata, et usklikuks saamise järel teekond alles algab ja teekonna essmärgiks on teod.

Minu meelest näib, et paganaid ja tölnereid ei noomita üksikute ebaõigete tegude pärast, teevad nad ju seda, mis on inimesele päris loomulik. Nende endi hindamispõhimõtete järgi võivad olla head inimesed, aga kui nad kohtavad tunnistust Issandast Jeesusest, tuleb ilmsiks nende suhtumine Tõesse, Armastusse ja Ellu. Kui need nende kujutlustesse ei sobi ja kui nad ei taha muuta oma eesmärke, on meil asjatu esitada neile korduvalt soovitust asuda elama teele, mis juhiks neid välja sajatuste alt.

Inimesel pole ilma Jumala tundmiseta lootust. Usklikul seevastu on võimalus täita Jumala tahet või jätta see täitamata. Ta teab tõde Püha Vaimu kaudu. Kui Issand on talle armas, hoiab ta asjad selliselt, et see teeb Issandale heameelt, ning uurib Issanda tahtmist, enne kui asub tegutsema.

Elu meie elukeskkonnas on nii keerukas, et me vajame Issanda pidavat abi. Püha Vaimu hoiatav hääl peab meis kohe kajama hakkama, kui kavatseme viga teha. Meil pole võimalust ükskõikseks jääda. Aga kui me armastame Issandat, püsime tema lähedal.

Jumalariigi välispoliitika on misjon. Selle põhendus on sama mis Jeesuse tulemisel maailma:

Lapsed sünnivad armastusest. Jeesus teadis, et Isa tapab inimesi päästa. Seepärast tuli ta inimeste keskele, päris ebameeldivasse paika. Inimesed räägivad Jeesuse kannatustest ristil, aga kas inimeste kõikide pahede nägemine polnud ka päris ebameeldiv. Ent ta tuli, sest ta oli Armastus.

Jeesus võttis ära maailma patu. Tema on see lepituse sõna, mis vastuvõetuna on maailma lootus. Selle kaudu oleme saanud ühendusse Jumalaga. Kui me armastame maailma Jumala armastusega, läheme me selle keskele ja meile sünnib Jumalaga vaimseid lapsi. Lapsel on kaks vanemat - isa ja ema. Kui inimene kuuleb meilt sõna Jeesus ning võtab selle vastu ja saab Jumalalt Püha Vaimu, siis ta pääseb. Selle teostamiseks saatis Jeesus oma mõttekaaslasi kogu maailma:

Kui me peame kinni Jeesuse käsust, siis me armastame teda, sest Jeesus ei sunni meid lahkuma. Armastus võib sind viia ristile, mitte aga vägisi. Sellest hoolimata sõltub sinu minemisest paljude inimeste saatus.

On selge, et vaenlaste riigid on taevariigi tulemise vastu. See siiski ei takista misjonitööd, seda tuleb vaid arvestada ja töö juhtimine tuleb anda Jeesuse kätte, kes pole oma riiki jätnud saatuse hooleks.

Jeesuse ees kõik rahvad ja keeled võrdväärsed. Lätis on liivi rahvas. Liivlasi on elus 14 inimest (teiste allikate põhjal 11), aga meie Juhi määruse põhjal tuleb neilegi esitada evangeeliumi nende emakeeles. Kui esitab neile evangeeliumi läti keeles, ei kuula sa Jeesuse sõna, kes käsib:

Maailmariikidele me meeleparandust ei kuuluta. Johannese ilmutuseraamatus on täpsustatud, kellele kuulutatakse evangeeliumi:

On selge, et vaenlane seisab vastu jumalariigi tulekule. Sel põhjusel on Ilmutusraamatu ülaltootud salmile lisatud Soome riikikiriku piiblitõlkesse aastast 1988 kuritegelikult sõnad: "ja maadele". Nõnda on jumalatu riiblitõlkija püüdnud takistada lugejat tajumast seda, et rahvas põhineb keelel, aga riik okastraadiprintsiibil.

Riike esitatakse Ilmutusraamatus mesloomadena, rahvaid puudena. Viimaseks peatükis räägib Johannes, kuidas Jumal õnnistab paganarahvaid elupuu lehtede kaudu, mis sümboliseerivad jumalarahvast:

Kõik, mida Jumal teeb või tegi, sest kõik, mis Jumal teeb, on juba valmis ning on hea ja täiuslik. Jumala au ilmneb tema tegudes ja need on meil kogu aja näha. Ka meie ise, tema rahvas, oleme loodud Kristuses Isa auhiilguse kiituseks. (Loe Ef 1:1-3:31). Me oleme õigeks tunnistatud, et olla püsivaks tänuohvriks Jumalale ja päevavalgele tuua Jumala varjatud tarkus. (Ef 3:9-10).

Jumala on varjanud oma auhiilguse, et inimest kaitsta. Jumala au hävitab kogu vastuseisu ja kogu patu. Jumala auhiilgus põletab kogu kurja, aga ta kutsub inimest selle armu kaudu, mis on Kristuses, ja Jumala auhiilgus Kristuses teeb meid elavaks. Vaid Kristuse vere abil võib inimene läheneda Jumalale ja neile, kes talle lähenevad Kristuses Jumal kaitseb, kinnitab, juhid ja tugevdab. (Vt. 1 Pe 5:10).

Tõde ja Armastus ja Elu ei ole inimeste hulgas tingimata suures aus. Jeesusegi väärtuseks loeti 30 hõberaha - meesorja turuhind. Jumalat ülistabki vaid valitud hulk, need, kes on näinud Jumala au. Õiglased on kohane kiita Issandat.

Au kuulub üksnes Jumalale. Neile, kes seda otsivad, annab ta igavese elu. (Vt. Ro 2:7). Kõik hea tuleb Jumalalt ja seepärast on õige teda selle eest kiita. Palvetadeski tuleb kiita. Inimene võib olla Jumala postiljoniks, aga ka siis on kingi andja au palju suurem kui tooja oma, kes samuti ei jää oma tasust ilma.

Jumala ülistamine on usutegu ja Jumal vastab sellele nii, et tingimuste võim muutub kehtetuks. Meid on kutsutud arvestama Jumala lubadusi. Siis näeme, et Jumal on, aga tingimused muutuvad tema lubamiste järgi. (Ap 16:22-26).

Vaid pisut aega tagasi kogesin esimest korda, et õiged on Pauluse sõnad "ma olen kiindunud nõrkusse, vägivalda, hädasse, tagakiusamisse ja ahistamisse Kristuse pärast, sest kui ma olen nõrk, siis olen tugev". Mind tabanud ahistuste ajal on Issand lubanud mul elada selliste vendade ja õdede seltsis, kelle eest ma ole võinud rõõmuga tänada Issandat, neid pidevalt oma palvetes meenutanud. Neist on Stepan Nikolajevitsh Onufritshuk Ukrainast (Bessaraabia Tsernovtsõst) ja Pashalis Sfürides Kreekast magamas juba viimset und. Kõige toredam on inimeses tema halastus.

Jumala teod on mitmesugused ja nõndasamuti tänu põhjusedki. Mõnikord kutsub tänama juba pelk Jumala tundmise rõõm. Kõik tänu põhjused purskavad siis välja ühe ülistusena, milles üksikuid, tänupõhjusi enam ei erista. Nõnda on sündinud ka psalm 134:

Jumalarahval on õnnistamise amet. Õnnistamine põhineb sellel, et Issand viib täide oma teenri sõna. Õnnistamise amet on igaühel, kes tunnistab Jeesuse ülemvõimu. Meie ülesandeks on Jumala headust edastada.

Jumala auhiilguse kiitmine annab mõistust. Tähelepanuväärne on Pauluse viis alustada oma kirju tänuga:

Ja lõpetab oma kirjad õnnistusega:

Jumala õnnistus muutub temal kiituseks. Lõpuks pöördus kõik tagasi Jumala tervikusse, "sest tema eest ja tema kaudu ja temasse on kõik asjad. Olgu talle igavene au! Aamen." (Ro 11:36).