Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1996-2004

Päivitetty 2004-10-19

6. Uue aja suunas

Kolm kaua aega tagasi elanud meest Hammurapi, Mooses ja Platon on kõik kuulsaks saanud oma seadustega. Kui inimeste elu maa peal ei tahtnud õigesti sujuda, tuli asja kuidagi aidata. Hammurapi karmid karistused pidid vähendama soovimatuid ilminguid. Platoni raamat "Seadused" oli lähtepunktis kogu vastavale erialakirjandusele. Palju meie poolt kuuldut on juba tehtud ja palju kuuldut on veel teha.

Hammurapi ja Platoni seadused olid ebatäielikud ja neid hakati edasi arendama lootuses, et kunagi mõeldakse välja seadus, mille abil inimese viletsad elu on võimalik leevendada. Moosese poolt saadud seadus seevastu oli täiuslik, aga seegi ei leevendanud elu viletsust. Moosese seadus siiski näitas seda, et viga on inimeses endas, mitte seaduses. Inimene isegi võõristas täiuslikku seadust. Ta ei tahtnud teha seda, mis on hea, isegi mitte konkreetsetel juhtudel.

Täiuslik seadus tõi esile inimese patu. Kuni inimene mõõtis ennast oma mõõdupuuga, võis ta ennast isegi heaks pidada, aga täiuslik seadus näitas, et see arvamus on väär. Tuli hakata muutma inimest, mitte seadust.

Täiusliku sedause andja andis ka täiusliku Inimese, Jeesuse, kelle mõttes oli edendada Jumala päästmisplaani. Ta tõi inimestele vajalikku abi,

Uus inimene loodi Püha Vaimu uuenduse kaudu ilma seaduseta Kristuses, kes andis lepingusameti oma teenreile. Selle ameti teenreiks pakkus endid eelkõige kaks rühma, kellest esimesed väitsid, et uus inimene sündis Pühast Vaimust, ja teised väitsid, et uus inimene sündis kasvatustöö tulemusena.

16. saj. hävitas eelnimetatud kasvatajate rühm Euroopast Püha Vaimu juhtimist taotleva rühma - ristijad, ja asus järelejäänuid kastavatama. Sündis koolitusühiskond.

Koolitusühiskonna alused sõnastab Martin Luther oma raamatus "Kõigide Saksa linnade nõunikele, et neid on vaja luua ja toetada kristlikke koole".

Nelisat aastat väldanud kakkamatu koolitamise järel tulid Saksamaal nähtavale koolitamise tulemused. Maa tehnilised saavutused kuulusid maailma tippklassi, kunst jõudis kõrgeimale tasemele, teatused õitsesid ja majanduslik heaolu hakkas kõikjal silma. Ka spordis oldi juhtmaa. Kõik muu oli parim peale hinge, mis oli kuradist endast. Arenenud tehnika abil oli halb inimene saanud endisest tõhusamaks kurjategijaks. Koolitamisega ei olnud saavutatud seda, mida ainult hinge uuendamine oleks võinud teha. Tõsi küll, olukord ajutiselt leevendus, kui välismaised armeed rajasid tee Berliini ütlemaks, et sakslased olid nende meelest ületanud sündsuse piiri. Niisugusele arengule vaatamata pannakse koolitusele eri maades ikka veel liiga suur lootusi.

Kui tänäpäeva õpilaselt küsitakse, mis on hetkel suurimaks inimkonda ähvardavaks ohuks, saadakse vastutest loetelu:

vete saastamine,

aatomisõja oht,

elanikkonna plahvatuslik juurdekasv,

keemiklised lisandid toidus,

õhu saastumine,

maapinna saastumine,

vihmametsade hävitamine,

kõrbete suurenemine,

tuumajõujaamaade jäätmed,

olmejäätmed,

tuumajõujaamade avariid,

geenidega manipuleerimine,

bakteride harjumine antibiootikumidega,

viiruste karastumine ravimite mõju vastu.

Seega on koolitusühiskonna produktide nimestik koolitusühiskonna laste suurim mure. Lapsi vägisi koolitavad jagavad oma liigikaaslaste usku, et küllap nende probleemidele veel hakkama saadakse, kui tehnika veel pisud areneb. See usk on niisama väär kui usk inimese uuenemisse ilma Püha Vaimuta. Tulemused on ju nii selgesti näha, et ainult patt võib sedavõrd täielikult mõistuse, et need seigad ei näi olulisena.

On kahetsusväärne kanda iseenda petmiseks pandakaru märgi looduse poolt olemise tõendina, kui samal ajal ei loobuta kogu sunduslikust kooliaparaadist. On kahetsusväärne luua ökoparteisid mingi tuumajõujaama ehitamise vastu, kuin inimese noorus ohverdatakse matemaatika, füüsika ja keemia altarile, kuid ei olda kübemesegi võrra arenenumad kui need kirjaoskamatud, kes tapsid oma lapsi ohvriks Moolokile, vastupidi - haritud tapja tapab lisaks lastele ka need "arengumaade" lapsed, kelle isad ei oska valmistada tuumajõujaama.

Kui omal ajal ehitati Paabeli torni, ütles Issand: "Vaata, rahvas on üks ja neil on üks keel ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha." (1.Mo 11:6). Koolitusühiskond oma eesmärkidega on nende teine tegu.

Luther muidugi ei leiutanud koolitusühiskonda üksinda. Hea ja kurja tundmise puust söödi juba paradiisis. Rooma keisri käsk kirikliku ühiskultuuri loomiseks 380. a. on teine verstapost. Aga taasristijate mõrvamise järel nõudis halb enesetunne sakslastelt selle näitamist, et nad on paremad, kui olid tapetud. Saatanal on samasugune vajadus näidata, et ta on parem, kui Jumal.

Saksa kirik andis koolitust jutlustes, milles käsitleti peamiselt õigeks saamise dogmat. Asja edani - elumi usu kaudu - siiski ei jõutud, sest õigeks saamist kujutleti toimuvat alles viimsel kohtupäeval. Saksa kultuuriregioonis algas ortodokssuse aeg nõidada tagakiusamisega.

Nõidade jälitamine on klassikaline näide sellest, kuidas süüdistaja südametunnistus toimib siis, kui tegija ei võta kuritegu omaks. Piibli põhjal on Jumal meie õigus, rahu ja karjane, algus, varustaja ja võit. Ta on meie lähedal. Ta on meie päästja ja ka meie meeleparandaja. Kreeka verb "sozo" tähendab peale "päästma" veel ka "parandama".

Päästmine peab alati sisaldama ka parandamist. (Vt. Lk 19:10, Mt 4:23 ja Mt 9:12). Reformatsiooni teoloogid ei võtnud seda sõna vastu. Teisest küljest keelab Piibel nõiduse, kreeka keele "farmakeia", mis tähendab eelkõige ravimite valmistamist. Et ravimite valmistamist peeti vähemalt hetkel kasulikuks, siis sellega tegeldi. Halb südametunnistus sundis ortodoksseid ideolooge otsima süüdlast mujalt ning nõnda süüdistati nõidumises ja mõisteti hukka neid, kes panid lootuse jumalikule paranemisele.

Lutheri mõtteid koolitusühiskonnast arendas edasi John Locke Inglismaalt. Tema raamat "Mõtteid kasvatusest" ilmus 1693. a. John Locke´i põhiväiteks oli, et inimene võib oma mõistuse abil hankida kogu vajaliku teabe, et selle pohjal teha õiget otsustused. Seda mõttesuunda kutsutakse ratsionalismiks ja sellest sündinud ajarärku valgustusajastuks.

Antiikteave kandus nestoriaanliku kiriku kaudu araablastele ja araablastelt juutide vahendusel Hispaania kaudu Euroopasse, kus reformitud koolitusühiskond oli 17. saj. seda valmis vastu võtma. Pakutu omaksvõtmine kestis paarsada aastat. Asutati üliskoole, muuhulgas ka Soome Turgu, ja sooritati ülduurimusi. Rahvas õpetati lugema, kirjutama ja laskma. Uus oli see, et valjastati kogu rahvas, lapsed kaasa arvatud.

Prantsusmaal 1793. a. alanud revolutsioon andis esimesed tähelepanuväärsed näidud valgustusfilosoofide õpetused. Ristiusk keelati ja asemele tuli mõistuse teenimine uute "mõistuslike" reeglitega. Tulemuseks oli, et inimesed hakkasid üksteist tapma nagu hullud rotid kitsas puuris. Kui kümne anarhia-aastat oli möödas, hakkas kirik tunduma juba ahvatlema võimalusena kui mõistuse teenimine.

Koolitusühiskonnas püütakse inimesest teha robotit. Lapsed pannakse koolitustunnelisse ja täiskasvanud töötörusse. Lõpus on häving.

Koolitus põle kasvatamine. Koolitus on kasvatamise kunstlik juhtimine, kasvu moonutamine.

Väike laps on nagu teaduslik uurimisasutus. See uudistab kõikide ettesattuvate nähtuste maitset, lõhna, värvi, vastpidavust ja paljusid muid omadusi ja kui sellega valmis on, roomab teise eseme juurde ning teeb sedasama. Mõistmatu täiskasvanu torkab lapsele pihku mänguasja. Laps uurib seda ja viskap seejärel minema. Mõistmatu täiskasvanu annab selle uuesti lapsele, laps viskab selle taas minema - see on juba uuritud. Mida teeb täiskasvanu? Taa piirab lapse elukeskkonda nõnda, et sellesse jäävad vaid mänguasjad, ning toob samaealisi lapsi sinna kongi juurde, et lapsele ei jääks arenenumat seltskonda, kelle tegevuse üle oleks võimalik mõtiskleda.

Mõne aasta vanune laps küsib emalt: "Mis see on?" Aga ema pole vastamas, ta on läinud tööle. Laps küsib sedasama vanaemalt, aga see ei vasta, ta on lennanud Kanaari saartele. Laps küsib vanaisalt, aga vanaisa ei vasta, ta elab oma toakeses Kontulas ja joob kalja. Laps, kes on kõigest huvitatud, küsib isalt: "Mis see on?" Issi ei vasta, tal on uus pere. Laps viiakse päevakodusse. Seal küsib ta tehiseemalt: "Ema, mis see on?" Emake ei vasta, tal on kiire, ümberringi küsib kümme last: "Mis see on?" - "Mängige pulkadega," püüab tehisema olukorrast jagu saada.

Kas lehm on olemas, küsib laps. Kas auto on olemas, küsib laps. Kas pood on olemas, küsib laps. Kas taevas on olemas, küsib laps. "Ei ole," vastab tehisema, sest tema koolitusse usk ei kuulu.

Esimese seitseme nürimeelse aasta järel pannakse laps kooli. See toob algul vaheldust. Õpitakse lugema, kirjutama, arvutama, laulma. Siis saadakse teada, kuidas lilled kasvavad, vaal poegib ja krokodill naise võtab, ning sedagi et amööb naist ei võta. Õpitakse matemaatikat. Aga miks? Õpitakse keeli, aga neid ei õpita selgeks. Tulutu tegevus hakkas koolilast närviliseks tegema. Puberteediiga, ütlevad täiskasvanud üksteisele. Kõige tähtsam on kultuur, koolis ei tarvitse midagi õppida, ütlevad täiskasvanud üksteisele. Koolitajatele on kõige tähtsam robot, kes ei esita eetilisi küsimusi, vaid ehitab koolitusühiskonda. Koolitusühiskonda hakkas siginema uusi ideaale: teadlane tegi seda, mida vaarem ei osanud, nagu näiteks aatomipommi.

Koolitusühiskonna inimesele omast Tõe eest põgenemised õpiti vältima tõe tükeldamisega osatõdedeks, mis kõik rajati hoolikalt üldkehtivast tõemoistest väljapoole. Nii jõudi näieliselt täielikku sõltumatusse Jumalast ja samal ajal võidi siiski uurida asju Tõde vältivale inimesele piisavalt piiratud vaatevinklist.

Uute osatõdede nähtavaletulek äratas taas lootust, et nüüd lõpuks saab kõik inimkonna probleemid lahendada. Uusi fakte saadi eriti kaubatootmise kohta. Filosoofia sai endale seltsiliseks teaduse ja teadus tõi kaasa tööstuse. Prantsuse revolutsiooni järel oli reformitud Euroopa valmis alustama tööstuslikku revolutsiooni.

Kas kaup toob õnne? Eurooplased igatahes on vaimustuses oma saavutustest ja soovivad lisa. Aga kui esimesed kaubalaevad saabusid Hiina rannikule, tõdes Hiina keiser, et Hiina on juba aastatuhendeid hakkama saanud ilma euroopa kaupadeta ja saab edaspidigi. Ent osutus, et neid pidi ostma.

Loodusteaduste areng andis kogu materialismile, vanale kreeka õpetusele, mille järgi on tõe aluseks aine, uut hoogu. Küsimust Jumala ja teadusse omavahelistest suhetest ei saanud kõrvale jätta. Kas Tõe lähtekohaks on mateeria või Jumal? Nii said materialistidest vältimatult ateistid, jumalasalgajad. Eelmisel sajandil oli materialistlikel arusaamadel ülekaal, mis nõrgenes alles siis, kui relatiivsusteooria osutas, et aine on vaid üks seisundi vorme. Aga enne seda oli materialismi põhjal suutnud tekkida uus usk - sosialism.

Saksa filosoofi Georg Wilhelm Friedrich Hegeli (1770-1831) järgi oli universumi liikuma panevaks jõuks vastuolu: väide ise sünnitab vastuväite. Väide ja vastuväide - tees ja antitees - loovad endale üheskoos sünteesi, mis taas kujundab endale antiteesi. See protsess viib Hegeli järgi ajalookäiku edasi lõpliku eesmärgi suunas.

Hegeli filosoofia on eriti sobiv vahend pattu langenud inimkonna kujutamiseks. Langenud inimene ei saa tunnistada Tõde, ta vaarub ühelt valelt teisele ja läheb samal ajal vastu hävingule. Juba Paulus teadis Timoteost hoiatada heegelliku filosoofia viljatuse eest:

Hegeli õpilaselt Ludwig Feuerbachilt ilmus 1841. a. raamat "Ristiusu olemus", milles ta kuulutab oma usu aine olemasolusse ainsa tõelisusena. Feuerbachi esindatud suund sai nimeks dialektiline materialism. Seda arendas edasi Saksa juut Friedrich Engels, kes seletas, et tõeline mõistus ja õiglus pole seni maailma valitsenud vaid seepärast, et nende kohta pole seni olnud õiget teavet. Seega naaseb Engels Lutheri koolitusühiskonna ülesehituse juurde ja teeb samasuguse eksliku oletuse kui Luther, et inimene võib kasutada teadmisi heaks otstarbeks ilma Püha Vaimu uuenduseta. Kui Engelsil oleks olnud õigus, oleks tema mõtteist loobutud, sest nende mõjust on saadud piisavalt kogemuslikku teavet.

Engelsi ja tema idekaaslase Karxi mõtted levisid üle reformitud ristikoguduse piiride sageli kõrvuti kristliku misjonitööga. Nende mõtted võeti avasüli vastu töölisliikumises, mis seni oli olnud ilma ideoloogilise sisuta. Vene ja Hiina kommunistid tõit oma maade inimesed koolitusühiskonna sfääri.

Mõte uuest inimesest ei ole koolitusühiskonna asjameestel kunagi meelest läinud. Saksa arusaamad uuest inimesest vormis uueks Nietzche. Tema järgi on saksa koolituse saanud sakslane üliinimene. Tema oletusi uskudes tapsid sakslased miljoneid inimesi ja neid endidki tapeti miljoneid. Hiinas loodi 1917/1918. a. talvel Uue Inimese Partei, mida praegu tuntakse Hiina kommunistliku parteina.

Lutheri ja teiste mõjul lammutati kristlik tervikkultuur Lääne-Euroopas pelgaks hauataguseks pääsemisõpetuseks ja seda jääki hakati kutsuma usuks. Niisuguse usujäägi hävitamisele asusid tõemeeli sotsialistid. Nende juhtimisel on eri maades kultuurirevolutsiooni nime all toimetatud samasugust usklike tagakiusamist, nagu seda tegi kunagi katoliku kirik. Tugeva kristliku tervikkultuuriga maades on ründajail tulnud kavalamalt toimida. Nõnda on juhtunud muiee Soomes. Veel viiekümne aasta eest pidasid soomlased sellist kristlikel põhimõtetel kultuuri (ära tapa, ära varasta jne.) kaitsmise vääriliseks. Nad nimetasid seda oma kultuuri usuks, aga neile, kes püüavad Soomet muuta abortitegijate ja liigkasuvõtjate paradiisiks, on seegi liiast.

Jumal andis bogomiilide ohvrimeelse tööga Euroopale võimaluse, missugust vaevalt enam tuleb. Usklikke oli nii palju, et kogu maailmajagu seisis lähedal vaimsele ärkamisele. 16. Sajandi Euroopa valis siis oma tee: jumalarahvas hävitati nii põhjalikult kui võimalik ja teistele pakuti usku. Totaalne hävitamine ei õnnestunud siiski ka selle korral: kui nn. fanaatilistele tehti Saksamaal lõpp peale, siis juba 17. Sajandil levis seal uus liikumine - pietism, mis taas lähtus Hollandist. Pietistid ei löönud lahku riigikirikust ega söandanud usklikke ristida, aga tõid tulles siiski kaasa kodukogudused, konventiklid. Pietism levis Soome mitme eri lainena. Neist esimene on Rauma ümbrusele tuntud Edela-Soome Palvetajaskond.

Ristijate liikumine tuli Soome Ameerika kaudu, kui New Yorgis ristitud Carl Möllesvärd saabus Ahvenamaale evangeeliumi kuulutajaks. Kui algas tagakiusamine, põgenes Möllesvärd kodumaale Rootsi, aga kaks aastat hiljem käis kolm usklikuks saanud kalurid Stockholmis endid ristida laskmas. Samal aastal ristiti Ahvenamaal samuti kolm inimest. Usklikud pidid tulema Turgu ülekuulamisele, aga seal juhdus nõnda, et üks ülekuulajaist, praost Heikel, kutsus usklikud oma koju ja neli Heikeli last said usklikeks ja võtsid vastu ristimise. Baptistidega liitus ka laste ema. Heikelid kolisid Pietarsaarde ja sinna asutati 1870. a. baptistide kogudus. Samal aastal loodi soomekeelne baptistikogudus ka Luviale.

Vabakirik tuli Soome ühel ajal baptistiliikumisega. Vabakirik oli kaua tunnustamata liikumine ja oma "kogudusi" ei moodustatud. Usklike ristimine võeti uldiselt omaks 1880. aastail. Organisatsiooniline kuju pääses siiski valitsevaks 1930. aastail ja vabakiriku tähtsus vaimuliku liikumisena hakkas vastavalt vähenema.

Amerikas esines 20. saj. alguses usklike hulgas karismaatilisi ilminguid, mida hakati kutsuma ühise nimega nelipühiliikumiseks. Et Soomes samal ajal tugevat mõju avaldanud lestadio äratusliikumises tunti neid nähtusi hästi, oli loomulik, et need võtsid esimestena vastu nelipühilaste liikumise Euroopasse toonud Thomas Ball Barratit, kui see tuli 1911. a. Norrast Soome. Soomet külastades kohtus Barrett ka teiste suundade usklikega, aga mingit massiliikumist käik ei põhjustanud.

Barrett oli metodist, kes oli hakanud lestadiolaste kombel kõnelema keeli, saavutanud selle New Yorgis 1905. a. Ta oli tulnud New Yorki rahakorjamisretkele, aga retke saak oli sedakorda nigel. Ta ei pääsenud üldsegi nelipühiliikumise sünnipaikadesse, vaid pidi rahulduma üksnes kirjavahetusse astumisega liikumise toetajatega. Ristimisele tuli Barrett enam kui 50-aastasena 1913. a.

1912, a. saatis Barrett Soome Gerhard Olsen-Smithi, kes julgustas kuulama tulnud eri suundade usklikke keeli kõnelema, ja nii algasid Soomes nelipühiaratuse parimad aastad. Nii kuulajad kui kõnelejad olid eri suundadest, ilma et see oleks põhjustanud hõõrumisi. Usklike ristimist tunnustati üldiselt 1912. a. Olsen-Smith sattus Soomes vangi, sest selgus, et tal oli kaks naist. Istunud kaks aastat Kakolassa, saadeti Olsen-Smith Soomest välja.

Nelipühiäratuse sõnumit vajati. Sõna oli Soome külvatud aastakümneid, aga saagi ei kogunud keegi. Nilipühiäratuse algupäevade ulesandeks oli valmis lõikuse koristamine. Täna on ülesanded teised ja nelipühiäratus on nende tarvis jahtunud, ei ole ju nelipühiäratus sama mis nelipühiäratuse söömaaegadest 1930. aastail.

Kristlaste hulka kuuluvaiks loetakse tänäpäeval umbes miljard inimest: armeenia-gruusia kristlased, koptid, kreekakatoliku õigeusklikud, nestoriaanid, kaldealased, maroniidid, luterlased, kalvinistid, presbüterid, anglikaanid, metodistid, baptistid, mennoniidid, kveekerid jne.

Neist on mõned - muide ka nelipühilased - alles 20. Sajandil tekkinud, aga needki on jagunenud paljudeks eri lahkudeks.

Kui asjasse pühendamatu nüüd küsib, milline neist usulahkudest on see õige, siis ta vaevalt teab, et Piibli järgi ei päri jumalariiki ükski usulahke või eri usuorganisatsioone toetav inimene. Piibel samastab sellised lahknemised hooramisega: "Aga liha teod on ilmsed, need on hoorus, rüvedus, kiimalus… kildkonnad, lahkõpetused…" (Ga 5:19-20).

Jumala näeb iga oma last isikuna: laps võib olla Jumala tahtmise teel või oma teel, oma organisatsiooni mänguväljakul. Ainus viis, millega sa tunned oma vennad, on tunda neid samal viisil kui Isa - isikuna. Diktaatorid panevad masse liikuma, aga jumalarahvas on omavahel vennad.

Tänapäeval mõistetakse erimeelsust kui pattu. Küsimus on rohkem selles, kes nõustub patust loobuma vabatahtlikult - Issand sind selleks ei sunni. Aga Issand võib oma armus saata nii rasked olud, et nee, kes pole talle järgnenud südamega, ei suuda kaasa minna. Seda kiviree tühjendamist on asjast huvitatud soomlased võinud näha päris lähedalt: 1914. a. kuulus Ingeri Soome luteri kirikusse 162.000 liiget. Pärast revolutsiooni hävitati see kirik mõne aastaga peaaegu olematuks. Kirikud pandi kinni, vaimulikest osa tapeti, osa saadeti sunnitööle, osa põgenes Soome ja osa suri loomulikku surma. Uusi vaimulikke ei tulnud kuskilt, sest Ingeri-Soome kiriku vaimulike ettevalmistus toimus Turus ja piir oli suletud. 162.000 inimese kirikus polnud kedagi, kes olnuks võimeline ristima, andma armulauda, jutlustama, matma, õnnistama ja õpetama. See, mis oli inimesest, hävitati hetkega, mis oli Issandast, see püsis.

Nüüdne jumalariik elab maailma rahutuste keskel juba nõnda kaua, et igas maailma nurgas on antud võimalus võtta seisukoht selle polt või vastu. Nüüdses maailmas pakub see riik vastastele tingimusteta alistumist /meeleparand… /ja andeksandmist kõigile, kes tunnistavad Jeesuse oma Issandaks, ja egavest elu neile, kes teda usuvad. Selle armuanni saamiseks sätestatud aja lõppemisel tuleb Jeesus tagasi maa peale oma auhiilguses ja se ajastu lopeb. Küsimusele, millal see toimub ja mis on aja täissaamise märgiks, vastas Jeesus kõnega, milles ta esitas kogu tulevase ajaloo põhimõtted kuni meie lunastuseni ja "Issanda päevani". Sellest kõnest räägib Luukas nõnda:

Selles kõnes on kokkuvõte nendest sündmustest, millest üksikasjalikult on teatatud Ilmutusraamatus. Samu asju käsitletakse ulatuslikult ka teistes prohvetlikes raamatuis, eriti Jesaja, Jeremija, Taanieli, Hoosea, Joeli, Aamose, Obadja, Miika, Habakuke, Sefanja, Haggai ja Sakarja raamatus. Ehkki suurem osa ennustustest ongi juba täide läinud, ei saa veel kõike eesolevat kinnitada sõnadega "ajastu lõpu märkidest". (Mt 24:3). On usklikke, kelle arvates sobib nende vahele isegi tuhandeaastane riik.

Tulevaste sündmuste seletajad teevad vahel kiirustavaid järeldusi. Siis saavad Piibli ilmutused suurest kitsikusest, Harmagedoni lahingust, Antikristusest, Ilmutusraamatu ja Taanieli raamatu erilistest metsloomadest väljamõldud sisu.

Piibel räägib sellistest asjaoludest ja esemetest, mida selle kirjutamisel ei olnud olemas ja millel seega polnud sel ajal nimesid. Igatahes kujutab Johannes selleseid riistapuid ja nähtusi oma nägemustes. Seletaja ei saa asja muuta, aga ta võib juhtida sellele tähelepanu, kui mõni praegune ese vastab sellele, mida Johannes nägi.

Piiblis nimetatakse inimest surnuks ja loomalikuks, kui ta pole sündinud Jumala Vaimust. Inimese sõjalispoliitilisi blokke nimetab Piibel kiskjateks. Ühes näiteks Piibli piltlikust keelest võtkem sõna "ida". See tähendab Piiblis sedasama kui "Jumalast eemale". Seesugune loogiline salakeel annab Piibli ennustustele mitmetähenduslikkuse, nõnda et neid ei suuda ükski seletaja ammendada. Lõplikuks autoriteediks nendes seletustes on Püha Vaim, kes ilmutab Jumala sulastele kõike, mida on vaja. Ta ei anna sulle ka rohkem, kui oled võimeline vastu võtma.

Kristlane ei oota maailma lõppu, vaid Jeesuse tagasitulekud. Kõikidel kristlikel sajandeil on valvavad (vt. tähendussõna kümnest neitsist) jüngrid oodanud Jeesuse tagasitulekut, kiirendanud seda misjonitöö tegemisega ja valmistanud endid selleks ette, elades nõnda, nagu meie kutsumuse tähtsus nõuab. Juudid on aastasadu lootnud "järgmisel aastal Jeruusalemmas" olla. Midagi seesugust on kristlastel Jeesuse tagasituleku ootamises.

Jeesuse naasmise täpset aega pole meile ilmutatud. Meile on antud ainult märke, mille põhjal võime jälgida olukorra kujunemist. Sellisteks märkideks on muide ka jumalariigi evangeeliumi kuulutamine maailma igas nurgas, iisraeli rahva pagendamine ja tagasitulek oma maale, suur loobumine ja maapinna ulatuslik saastamine. Aga usklik ei pea lootma oma oskusele olukorda märkide põhjal kindlaks teha, ta peab selleks hetkeks alati valmis olema.

Iisraeli rahva pagendamine ja naasmine on Jumala vaatlusõpetus, mida maailm ei saa jätta tähele panemata ega kõrvaltvaatajana jälgida, kuigi ta tahakski. Muid ÜRO kaudu võtavad rahvad sellest protsessist osa endi poolt valitud vahendajate kaudu. Pagendamine on osa Moosese seadusest:

Nagu teada, ei pidanud iisraeli rahvas käsuõpetusest kinni ja tagajärjed on näha. Kõigepealt pidid Assüüriasse minema kümne hõimu, kes kadusid ja keda pole seni leitud. Assüüria rahvas polnud iisraeli rahvast sugugi parem ja temagi hävitati.

Jägnevalt viisid babüloonlased ja benjamini hõimud "Paabeli vangiõlve", kuid 70 aastat hiljem lasksid Babüloonia vallutanud pärslased nad tagasi oma maale, ent rahvusliku soltumatuse kaotanuina. Pärsia okkupatsioonile järgnesid Aleksander "Suur", tema võimupärijad ja roomalased.

Nelikümmend aastat pärast Jeesuse tapmist vallutasid roomlased Jeruusalemma, mis oli üritanud mässu tõsta. Josefuse jutustuse põhjal tapeti miljon juuti ja 97.000 viidi vangi Egiptusse. Veel 130. a. korraldasid juudid relvastatud vastuhaku valemessia Bar Kohba juhtimisel, mis aga suruti maha ja Jeruusalemm künti põlluks. Pärast seda on juudid olnud pagenduses, tagakiusatud ja halvustatud maailma rahvaste hulgas, kuigi need halvustajad pole osutunud neist paremaks. Rahvad on kohelnud endi hulgast tõusnud jumalamehi täpselt samuti kui juutid Jeesust ja tema rahvast. Kui teame, kui karmid on olnud juutidele osaks saanud katsumused, võime arvata, milline rahvaste hukkamõistmine tuleb Issanda päeval.

Rahvussotsialistliku Saksamaa poolt mõrvatud kuus miljonit juuti pole selle rahva ainus suur kaotus. Iga riik, kus on olnud juute, on enne oma hävingut toiminud samuti. Jeesuse järgijad järeldavad juutide kohtlemise põhjal, kes kaotab järgmise sõja.

Juudid on ikka tahtnud tagasi tulla. Sajandeid on nende uusaastatervitus kõlanud: "Järgmise aastal Jeruusalemmas." Organiseeritud kirikuapparaadis seletagi veel 19. saj., et juutide tagasipöördumist ei toimu iialgi, ja püüti hävitada võimalikud tagasirändajad. Piibli kirjutisi seletati "vaimulikult" ja pole ka ime, sest kirikuaparaat pühendas ennast valele vaimule. Mingu siis igaüks, kellel on Jumala Vaim, siit välja, sest Jumala vaim ei ela üheski mõrvaris.

Iisraellaste tagasiränne algas 1870. aastail. Maale rändas esmajoones Ida-Euroopast vaeseid pisirühmi, kes ostsid maad ja elasid ühises majapidamises - kibutsites, mis praegugi moodustavad Iisraeli põllumajanduse tuumiku. Iisrael oli sel ajal Türgi valduses. Esimeses maailmasõjas läks võim inglaste kätte. Iisraeli riik loodi 1948. Jeruusalemm läks Iisraeli võimu alla 1967. a. Viigipuu muutus taas haljakaks. (Vt. Mk 11:20-21).

Ka muid vahendeid on püütud juudiküsimuse lahendamiseks rakentada. Nõukogude diktaator Stalin, Gruusia vaimuliku seminari endine kasvandik, rajas 1933. a. Kaug-Itta juutite autonoomse piirkonna ja saatis sinna sadu tuhandeid juute. Juudid on ka ise katsunud mitu korda oma keerdküsimust lahendada, aga tulemusteta. Nendest katsetest räägib juudist kristlane Richart Wurmbrandt: "Juutit on hüljanud Jakobi kodu ja ehitanud mitmeit muid kodasid, milles nad siiski ei saa elada." Lootusrikkalt lõid juudi idealistid Hess, Marx, Engels, Trotski, Molotov jt. kommunistliku süsteemi, aga seegi on nende vastu pöördunud. Sel taustal on võimalik, et juudid valivad veel korra vale Messia.

Iisraeli riik pole kristlik riik ja selle rahvas pole ristitud rahvas (õgemini: nad on ise ristil, sest pole heaks kiitnud Jumala lepitusohvrit). Seepärast ei takista Jumal iisraellaste ka lõplikult hävineda. Iisraeli vaenlased on alati pidanud oma tegusid põhjendatuks. Pärast Teist maailmasõda pole juute Lääne-Euroopas taga kiusatud. Eurooplased pole siiski muutunud, vaid põhjus on selles vaimses pohmeluses, milles Euroopa pärast sõda elab. Kuni mõrvarid elavad, sunnib halb südametunnistus neid vait olema ja nad võib-olla püüavad isegi oma tegu heaks teha. Nüüd on Euroopas kasvamas uus sugupõlv, kes arvab, et tema võimust piisab juudiküsimuse lahendamiseks. Innukaid kodukootud kohtunikke leidub ka idas, araablastest rääkimata. Seepärast on Jumal sätestanud, et need, kes peavad sõda Iisraeli vastu põhjendamatuks, kogunevad Harmagedoni lahinguväljale, kus Jumal tegutseb vahekohtunikuna. Asja on seletatud Piiblis, pealikute nimedki võib sealt leida, ka lõpptulemuse.

Iisraeli raskused on tulevikus õigegi suured, nii et neile saab selgeks, et muud lunastajat ei ole kui Ješhua ha-Mašhiah, Jumala ristilöödud ja ülestõusnud Tall.

Iisraeli kannatustetee on olnud pikk. Järgmised laused öeldi juba enam kui 1950 aasta eest:

Iisraeli pagendamine ja naasmine on tõeline ka vaimsel tasandil. Jeruusalemm oli paganate tallata 1967 aastani ja on osalt seda veel praegugi. Samuti on kristlik kirik onud paganate tallata, vägivallatsejate käes, aga riigikirikuaparaadi langemisega saab puhtaks ka kogudus.

Tänapäeval oodatakse, et kogu iisraeli rahvas päärdub tagasi ja ütleb Jumalate teretulemast nagu kuningale. Protsess on käimas.

Ristiusu sõnumi ja mõjude ning kaasnähtuste levimine on toimunud järk-järgult. Esimene, dünaamiline levimisjärk kestis umbes aastat. Järgmisel etapil jäid usklike kollektiivid kas rohkem või vähem riigikirikuile jalgu ning misjonitöö edanes suurte ja võimsate kirikute varjus õige tagasihoidlikult. Keskajal eraldus riigikirikuist mitmeid usulahke ja olukord oli sedvõrd segane, et ruumi jäi ka vaimseks kasvuks. See viis 19. sajandil misjoonitöö plahvatuslikule kasvule. 20. sajandil alanud riigikirikute väljasuremine on andnud misjonitööle õigema suuna.

Misjoonitöö tegijaid on olnud mitmesuguseid, kirev pere, ütleksin ja kõigi nende kohta ei saa väita, et nad oleksid jaganud jumalariigi evangeeliumi. Enamasti on saadikud kuulutanud lahkusdele evangeeliumi ning püüdnud oma kirikutele ja usulahkudele pooldajaid juurde võita. Usulahud, mis pole suutnud vennaarmastusega tegelda oma kodukandis, on näinud misjonitöös võimalust seda korvavaks tegevuseks, et oma kilpi läikima lüüa.

Kui valusana väärmõjude tõttu tehtud misjonitöö ka ei tundu, on lohutav näha, kuidas Issand valvab seda tööd ja parandab tehtud vigu.

Ehkki Issand võib tegutseda mitmeti, on viimaseil kümnendeil kordunud teatav sündmuste ahel palju kordi: algul tulevad misjonijutlustajad, asutavad kirikuid, tülitsevad omavahel dogma pärast, "tsiviliseerivad" rahvast ja paremal juhul tõlgivad Piibli selle rahva keelde, siis tulevad nende kannul sotsialismi kuulutajad ja kirikute misjonärid aetakse minema ning Läänemaade kirikuis arvatakse, et töö nurjus. Praktika on siiski osutanud, et Lääne separatistlikud misjonijutlustajad on takistuseks kohaliku koguduse arengule. Seda võib näha sellest, et kus misjonijutlustajad on minema aetud (muuhulgas Hiinast), on tekkinud kaasaja tugevaimad kogudused.

Ei malda siin soomlaste misjonitöö kohta ütlemata jätta, et Soome evangeelsel luterikul kirikul oli omal ajal kool Hiinas Hunani provintsis Changzha linnas. Kool oli linnas ainuke. Selles õppis Mao Zhe Dong. Huvitaval kombel näitavad need jumalariigi äärealailmingud teineteist toetavat.

Kui Hiina saatis välismaised misjonärid maalt välja, osutusid seal eluvõimelisteks ainult nn. kodukogused, mille eestvõitleja "Watchman" Nee õilsat usuvõitlust meil tänapäeval ülistatakse. Medali teine külg on siiski selles, et Nee'd ei võetud omal ajal vastu ühtegi usulahku ja kindlasti ei võetaks nüüdki. Küsimus ongi selles, kas kogudus peaks ennast puhastama, kui Soomes muutub olukord samasuguseks kui Hiinas kultuurirevolutsiooni ajal.

Misjonijutlustajate kirevas peres on olnud ka jumalamehi ja -naisi ning jumalatütreid ja leski. Praeguse Pakistani aladele tuli 19. saj. algupoolel mees, ostis tüki maad ja hakkas seda harima, kuulutades samal ajal uudishimulikele jumalariiki. Kümne esimese aasta jooksul sai usklikuks neli inimest. Mees elas nendega ja õpetas neid. Siis need neli hakkasid liikuma ümbruskonnas, õpetades rahvast. Kui kolmkümmend aastat oli möödunud, võis ennast ristida lasta soovijate arv tõsta päeva kohta mitmesajani.

Mida täpsemini on osatud algristikoguduse tegutsemisviididest kinni pidada, seda paremad on olnud tulemused. Nõukokude Liidu Teaduste Akadeemia poolt tehtud uurimuste põhjal (Po etapam razvitija ateizma v SSSR, Leningrad 1967) teesklevad Siberit evangeliseerivad misjonijutlustajad tavalisi töömehi, levitavad usku, õpetavad usklikeks saanuid 12-18 kuud ja siirduvad siis teise paikkonda, jättes endast järele koguduse. Kõik kirjeldatu kordub siis uues kohas.

Misjonitöö geograafilised piirid on peagi saavutatud. Vaid Lõuna-Ameerika ja Indoneesia vihmametsades võib veel leiduda mõningaid hõime, kes ei tunne sõnumit surnuist ülestõusnud kuningast. Koreas, Indoneesias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Ukrainas on palju usklikke. Tõesti halb on vaid katoliku rinde maade (Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Austria) ning Lähis-Ida islamimaade vaimne olukord. Nendes maades ei tea preagune sugupõlv, milles on küsimus. Ehk saadab Issand oma armus nende usulahkude evangeeliumi levitajaile oma teenreid Hiinast ja Ladina-Ameerikast jumalariigi evangeeliumi tooma.

Jumalasõna tungimisel maailma viimasessegi kolkasse on kõikjal alati vastu võetud ja heaks kiidetud need eesmärgid, mis see sõna on oma sisemise autoriteediga püstitanud. Kindlasti on aga selle liikumise kiiluvees purjetanud õpetajaid, kes on nende eesmärkide saavutamiseks kasutanud omi vahenteid, loobudes õpetustest ja juhtimisest. Nõnda on sündinud suured maailmausud, milles Jeesuse ülimuslikkust eitatakse - islam ja sotsialism, aga ka organiseerunud kirikuaparaat, mis ei käi Issanda sõna järgi.

Sajandeid levitas kirik näilist ristiusku sunnivahentidega: sõjaväega sunniti rahvaid kinni pidama kristliku eetika poolt vormitud tsiviilseadustest ning teostati vägivaldsest pööramist ja ristimist. Et uued, kohutuslikud käitumisvormid ei põhinenud Püha Vaimu antud mõistusel, pole ime, et neist loobuti kohe, kui olukord seda lubas. (Vrd. Mt 12:43-45). Lõpptulemus on seega algusest hullem. (Vt. ka 2Pe 2:10-22).

Tekkejärgus esineb ärataganemine sageli teatavas üliusklikkuse rüüs:

Teesklejaile on tüüpiline kõiges halba näha. Tüdruku ja poisi sõbralikku vestlust peavad nad hoorudeks. Raha andmist vaesele peavad nad altkäemaksuks. Hästi tehtud tööd peavad nad karjerismiks jne. Aga sina, minu vend, rända kindlana, laskmata teesklejail mõjustada oma käige.

Ärataganemine näib põhinevat riigikirikuaparaadil. On nii kerge näidata selle vigu ja kujutleda ennast parema inimesena kui usklikud. Näiteks võib tuua kas või Soome vabariiki 1989. a., mil valitses abordiseadus. Looteid tapeti ühiskonna kaasabil majandusliku edu nimel, aga samas teatas 90% rahvast, et nad on kristlased. Saja aasta pärast võivad ebakompetentsed inimesed teha sellest iseenesestmõistetavana tunduva järelduse: kristlased olid halvemad kui Metsiku Lääne sulid, kes tulistasid relvastatud täiskasvanuid.

Ärataganemise põhjuseks on siiski inimese suurenenud usk oma võimetesse. Inimene, kes varem oskas juhtida kaamelit, oskab nüüd juhtida autot, aga ta ei märka seejuures, et ta kaamelit nüüd enam juhtida ei oska, ja ta ei mõista oma suurelisuses, et auto saastab keskkonda hullemini, kui kaamelisitt seda kunagi on teinud. Kui rääkisin Turgis külanaistele, et meil on talvel külm, tehgid nad sukad kõigile minu kuuele lapsele kojujõudmise puhul kingituseks. Aga teisest küljest pole nad suutnud projekteerida reaktiivimootorit, et nädalalõpuks meile kihutada.

Ärataganemine on põhiselt juba toimunud. On teostunud Piibli põhimote "püha muutugu veel pühamaks ja roojane muutugu veel roojasemaks". Lääne ristitud rahvaist tunnistab Jeesust oma Issandaks vaid väike osa ja veelgi väiksem osa on talle truu.

Idas on kommunistlik usk aktiivselt võidelnud ristiusust ärataganemise eest. Vene revolutsiooni järel võimule tulnud Lenin (õige nimi Uljanov, ema poolt Blank) jõudis lühikese ajaga hävitada riigikirikuaparaadi. Kui riigikirikuaparaat oli eemaldatud, jäi järele jumalarahvas, kes oli puhastanud suurte katsumuste läbi. Uued äratused algasid kohe pärast Stalini surma, kui kümneid aastaid vangilaagreis vaevelnud lasti jälle rahva hulka. Paljud neist elasid vaid mõningaid kuid, aga tulemused olid muljet avaldavad. Nende ülesandeks on nüüd teha viimane lõikus enne Issanda tulekut, nagu seda hiinlased tegid oma riigis.

Ärataganemise teeb hõlpsaks see, et teatust väidetakse olevat vastuolus Piibli ilmutusega. Selle väite on paljud neelanud alla nagu õngekonksu. Pärast usklikuks saamist uurisin paljude aastate jooksul hoolikalt kõiki minu poolt kuulnud väiteid vastuolude kohta, aga ühtki tõestatud viga pole ma veel Piiblist leidnud. Teaduse väiteid on ajaloolisel ajal aga teaduse vahenditega tunnistatud valeks kes teab kui palju, samuti ka kiriku dogmasid, ent Piibel on säilitanud oma väärtluse. Nüüd, mil tunnen Issand, ei saa vastane mind enam petta, öeldes, et Jumalat ei ole.

Kord küsis üks minu Moskva töökaaslane, kes ma kuulun parempoolsete või pahempoolsete hulka. "Ei kuulu kummassegi," vastasin, "vaid Jeesuse jüngrite hulka." - "Tule õhtul Puškini samba juurde," ütles ta. Õhtul nägimegi teineteist, istusime autosse, vahetasime seda korra ja lõpuks läksime jalgsi. Siis hakkas ta rääkima: "Ma tahtsin pisut rohkem vestelda sellest usust ja kutsusin oma parimad kaaslased kohale." Läksime ühe 7-korruselise maja pööningule. Seal oli ruum, milles istus kümmekond noort meest ja naist kaetud laua ääres. "Siin see on!" hüüdis minu töökaaslane ukselt ja tõukas mind sisse. Peagi jõudsime asja juurde. Nad jutustasid asjalikult, et said ateistliku kasvatuse, kuid tahaksid kuulda ka usklike seisukohti mõningates neid huvitavates küsimustes. Alguses hakkasid kõik korraga küsima, ent me leppisime kokku, et nad esitavad vaid ühe küsimuse korraga. Küsimusteks olid niisugused tavalised "teaduslikud" küsimused ja väited:

• Kui Jumal on taevas, miks Gagarin teda ei näinud?
• Piiblit ei saa usaldada, sest see on vigu täis. Maa näiteks tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.
• Inimene on arenenud ahvist, teda pole loodud.
• Kirik on tapnud miljooneid inimesi.
• Maad pole loodud kuue päevaga.
• Usk on oopium rahvale.
• Vaid vanad inimesed on usklikud.
• Meie teooria järgi kõige lähtekohaks on aine. Sellest on arenenud mõte, kaasa arvatud usk.
• Miks Jumal, kui ta on köikvõimas, sallib nõnda palju kurjust ja süütute kannatusi?

Vahepeal sõime ja jõime. Jooke oli igasuguseid. Esitati ka teisi seda laadi küsimusi. Sain kõikidele neile vastata põhjalikult. Lõpuks rääkisin veel sellestki, mida peale nende küsimuste tähtsaks pidasin. Ruumi tekkis vaikus. Nad tänasid ja ütlesid, et nemadki olid arvanud samuti, aga olid tahtnud, et keegi neile seda ütleks. Kätlesime südamlikult, enne kui lahkusime sellest pööningukambrist.

Need Jumala tundmise vastu sihitud lööklaused on igal pool ikka peaaegu samad, eriti Venemaal, kus nende õpetamine kuulus Nõukokude Liidu ajal kohutuslikuna kõrgkoolide ateismipropagandasse. Olen märganud, et on kasulik vastata nendele küsimustele, sest kui inimene näeb, et tema autoriteedi ekslikkust on võimalik näidata mõne hetkega, variseb teda kaitsev ülbus põrmuks ning ta on valmis evangeeliumi kuulama ja vastu võtma.

1969. a. olin Nõukogude Liidus polio- ja ajukooreviiruste uurimiskeskuses Moskva lähedal monteerimas Soomes valmistatud kiirgusloendurit. (Liquid scintillation counter). "Kas sa kuulud parempoolsete või pahempoolsete hulka?" küsisid mõned uurijad. "Ei kummasegi," vastasin ma. "Aga ega sa tõsiselt ei usu Jumalat? Gagaringi ei näinud kosmoses Jumalat ning eks teie, usklikud, ütle, et Jumal on taevas?" - "Jah," vastasin mina, "aga me ei väida, et ta istub 200 km kõrgusel kiiktoolis. Olen läbinud Turust Moskvasse ligi 1000 km pikkuse tee, aga Gagarin oli vaid 200 km kõrgusel."

Minust saadi aru. Ärkas huvi. Hiljem tundsin tõelist rõõmu, kui sain vastata instituudis töötavale, rahvusvaheliseltki tuntud juudi viroloogi Vadim Izrailevitš Agoli küsimustele. Vastuse poliitilise ateismi kuulutajate küsimusele maa loomisest kuue päevaga oli ta leidnud ise, kui oli hakanud Piiblit lugema. Ta oli Piiblist teada saanud, et päike loodi alles neljandal päeval, nõnda et loomispäeva pikkust ei saadud mõõta Maa põõrlemist põhjustatud valguse-pimeduse vaheldumise funktsiooniga.

Kirikuaparaat on väitnud, et Päike tiirleb ümber maa, aga Piiblis seda väidet pole. Isegi väljendeis, mis puudutavad päikese tõusmist hommikul, on heebrea keeles verb, mis ei tähenda tõusmist ega tõstmist.

Kirikuaparaat on tapnud miljoneid inimesi. Asi on ümberlükkamatu fakt, aga tapetud on enamjaolt olnud just Jeesuse rahvas, usklikud. Jumalat ei saa süüdistada selles, mida on teinud tema vastased. Parem vaata, et sa itse ei kuulu Jumala vastaste hulka. Uurijal ja otsijal ei tule lasta ennast petta.

Inimese pole arenenud ahvist. Maailmas ei toimu üldse mingisugust Jumalast sõltumatut arengut. Tõde on alati olemas, kas sa sellest aru saad või ei. Nii inimene kui ahv on Jumala loodud, juhitava valmistamisarengu tulemus. Piibli loomisseletuses on liikide loomisjärestus see-eest vastav arenguõpetuse oletatud loomisjärjestusele. Loomine on siiski toimunud täieliku kontrolli all, seda pole suunanud juhuslikkus, vaid Jumal. Juhuslikkust ei ole.

Piibli järgi on inimene, kes pole uuesti sündinud ülalt, otsekui ahv või veelgi hullem ning seepärast toob Jumal ta kohtu ette, sest inimesel on võimalus elada Tõe ja Armastuse osaduses. Me elame nüüd neil päivil, mil jumalasõna sünnitab inimeses igavest elu. Loomine jätkub.

Nõukogude Liidus kuulusid ortodokssesse (õigeusklikku) kirikusse ilmselt enamasti vanad inimesed ja neistki moodustasid enamiku naised. Kuidas oleks Nõukokude Liidul läinud, kui usklikke poleks tapetud? Ristiusk on paljudes kohtades vähemususk. Aga see ei ole ristiusu viga. Kui Venemaal Novgorodi lähedalt Šimskist viidi kodust ja tapeti kõik täiskasvanud usklikud mehed, kokku 39 inimest, on saatanlik väita, et ristiusk on Šhimskis ebasoosingus, sest seal pole kristlasi. Vaadaku niisugused väitjad parem seda, kuidas need mõrvarid on pärast oma tegu endada toime tulnud.

Iseenesest ei tunnista ealine jagunemine ristiusku vanade ega noorte usuks. Tõde ei vanane. Veetsin mõne kuu Singapuris ja seal oli selgesti näha, et maal valitses ilmutusaeg. Saja uskliku seast oli raske leida mõnd vana ja nende 100.000 noore uskliku kohta, kellega koos veetsin Orchard Roadil ühe jõuluöö, pean ütlema, et suurematel vaimulikel pidustel ma pole olnud.

Aine pole mingi lähtekoht, sest kõik nn. algelemendid võib jaotada väiksemateks osadeks, mille kohta väidetakse, et need polevat enam aine. Neid osakesi puudutavat teavet antakse edasi teatud klauslite ja nimetustega, millega teadus on tulnud lähedale usklike poolt kasutatud väljesdustele. Me ütleme, et aine on loodud Jumala sõnaga. Võime õnnitleda teadust, et see on miljonite inimtööaastate tulemusena jõudnud nii lähedale tõele, aga see on toimunud Jumana käsul. (Vt. 1 Mo 1:28). Nüüdisaeg ja tulevik näitavad ainult seda, et lunastuse hülgamise ja pattulangemise pärast kasutatakse teavet vääralt.

Tänapäeval räägitakse sageli nn. "suurest paugust" otsekui loodu algusest. Sel puhul tavaliselt ei mõistet, et kõikide sündmustel on oma põhjus, vorm ja seaduspärasus, mis on seotud ühe suure tõega - Jumalaga. Inimene ei sätesta kunagi neid tõdesid ega või neid muuta, ent ta talitab küllaltki arukalt, kui käib nende järgi. Pole aga võimalik tões püsida, kui samal ajal ei püsita Tões.

Paljud teoreetilise füüsika uurijad arvatavad end seisvad lähedal nn. elu põhiküsimusele teaduses, aga nad eksivad, mis ilmneb siis, kui nad peavad tegema isiklikke otsuseid. Teabes pole jõudu, jõud tuleb alles Jumala Vaimuga.

Kõikvõimas Jumal ja tema rahvas sallivad kurjust sellepärast, et kurjategijaile - sina kaasa arvatud - pakkuda esmalt lunastust. Kui Ta oleks kannatamatu ja viiks kohtuotsuse kohe täide, oleksid sa juba põrgus, aga Jumala kannatlikkuses on sinu võimalus esitada oma armuandmispalve. Küllap sinu armuandmispalve võetakse vastu, kui esitad selle Jeesuse asendusohvri nimel. Ja kui sa muidu armu ei paluks, siis tee seda oma laste pärast. Issand pakub lunastust kogu sinu perele. Paganad mõistab Issand hukka kollektiivselt vastavalt sellele, mida nende rahvas on jumalarahvale teinud. (Vt. Mt 25. pt.)

Poliitiselel ateismil pole võitluses Tõe vastu mingit lootust. Aga neile, kes on tõde kuulnud ja selle hüljanud, on see "suur eksitus", mille Jumala on neile andnud karistuseks, nõnda et nad liituvad Jumala vastastega ja saavad sellele vastava karistuse. (Vt. 2 Te 3:8-12). See ühinemine teiste pseudokristilike kollektiividega on käimas.

Kaasajal peavad need Kaini järglased veel oma võitlust Aabeli vastu. Meetodid on tublisti edasi arenenud. Koolisüsteem röövib kodudest lapsed. Imikute hoidmisega lastesõimes püütakse takistada laste arengut juba algusest peale. Mõistetamatult väikeste palkade mõtteks on takistada ausate inimeste elu, kuna samal ajal on varastamine ja ülekohus hõlpsaks tehtud. Või siis Jumal ei näe seda!

Kui iisraellased tulid oma maale, elas seal rahvas, kes pidi oma maalt tulnukate eest lahkuma. Piiblis on öeldud, et maa sülitas nad välja, sest nad olid selle roojaseks muutnud. (Vt. 3 Mo 18:25). Tänapäeval öeldakse, et maa bioloogiline tasakaal on tundlik ja inimene võib oma tegevusega seda tasakaalu rikkuda. See 4-5 aastatuhandet pärast Moosest sündinud arusaamine on teadus, Moosese teade aga tõde. Nei on väike erinevus. Moosese teade sisaldab asja tuuma: loodus on võimeline ennast kaitsma inimese vastu. Maa sülitab kõlbmatud inimesed välja. Küsimus ei ole tasakaalust, vaid vastureaksiooni suurudest inimese kurjuse funktsioonina. Loomissüsteemisse on kaitsemehanism sisse programmeeritud. Kui inimese kurjus selle ajastu lõpus ära võetakse, sööb lõvi rohtu ja hunt elab koos lambaga. Aga selle ajani ohkab loodus inimese patust vaevatuna, oodades jumalalaste ilmumist. (Vt. Ro 8:19; Js 11:1-12:6).

Piibel annab täpset teavet roojaseks muutumise käigust. Rahvaste prohvetiks nimetatud Jesaja ütleb:

Kuumuse suurenemisele lisaks mainib Piibel vete saastumist, kalade suremist, rändrohutirtsude parvi jms. Üldtuntud saastumisilminguid. (Vt. Jr 12:4; Hs 4:3).

Nüüd, 1989. a. on inimesi üle viie miljardi. Enne kui siit jõutakse nii kaugele, et inimesed on muutunud haruldaseks nagu "Oofiri kuld" (vt. Js 13:12), läheb täide hulk, muuhulgas ka Ilmutusraamatus kirjeldatud ennustusi. Ilmutusraamat saab meile arusaadavamaks, kui meelde tuletada, et samasugusesed sündmused eelnesid ka iisraellaste Egiptusest lahkumisele. (Vt. 2 Mo 1:1-15:27).

Ennustusi ei pea seletama vägivaldselt. Paljud ennustused muutuvad arusaadavaks alles pärast täideminekut. Tšernobõli linnal ja Ilmutusraamatu allesitatud salmil ei näi olevat suurt midagi ühist:

Sellele Ilmutusraamatu salmile ei leidunud enne Tšernobõli tuumajõujaama plahvatust mingit asjalikku seletust. Vene sõna "tšernobõl" on soome keeles "pujo" (Artemisia vulgaris, eesti keeles 'harilik puju') või "maruna" (Artemisia absinthium, eesti keeles 'koirohi'). Teine nimi samale taimele on vene keeles "polõnj obõknovennaja", soome keeles 'tavallinen koiruoho', ('tavaline koirohi'). Sõna "polõnj" on ühisnimi kõikidele Artemisia-perekonda kuuluvatele taimedele. See vastab kreekakeelse Piibli algteksti sõnale "apsintos". Heebreakeelsest Piiblist on mõningates kohtades tõlkitud soome keelde sõnaga "koirohi" heebrea sõnad "ros" ja "la'ana".

Koirohu teaduslik nimi on Artemisia absinthium. Sõna "absinthium" tähendab 'mõru'. Mõrusid rohte sõid iisraellased Egiptusest lahkumise mälestuseks.

Sel ajal kui iisraellased oli Egiptusest lahkumas, kartsaid egiptlased, et selle rahva mõjuvõim kasvab liiga suureks, ja näd käskisid iisraeli soost poeglapsed tappa. Jumal segas end asjasse ja nõudis iisraeli rahvale õigust Egiptusest vabalt lahkuda. Kui sellega ei nõustutud, laskis Jumal surra kõik egiptuse perede esmasündinud pojad. Pääsesid ainult need, kelle eluasemete uksepiitasid oli pirtseldatud talle verre kastetud iisopikimbuga.

Tänapäeval ei teata täpselt, mis taim iisop õieti on, mille vasteks Vana Testamendi algtekstis on "esob". Vihje annab selle mõistatamiseks vana hiina tava riputada igal aastal viienda kuu viiendal päeval uksepiidale koirohukimp. Ka tähendab hiina sõna "ai" peale 'koirohu' veel 'armu'.

Kui hävitaja käis üle Egiptuse, said armu need, kes teadsid, et tuleb püsida veremärgi varjus, ja nõnda ka talitasid. Kellelgi ei piisanud oma headusest, ei iisraellastel ega teiste rahvaste esindajatel. Aga enne, kui oli esmasündinute hukkumiseni jõutud, oli Issand lasknud egiptlastele osaks saada kaudseid karistusi rändrohutirtsude, vee saastumise, kalade suremise, paha leha ja paisete näol. Neid karistusi nimetab Piibel nuhtlusteks.

Iisraeli rahvast oli tahetud teha Egiptuse eesmärkide vaikset garanti. Issand tegi lõpu sellisele arengule ja vabastas oma rahva võimsal käel. Ka Uue lepingu rahvas peab lahti ütlema paganate eesmärkidest. Ilma selleta jäävad lunastus ja patust vabastamine tulemata. Seega oli Egiptusest lahkumine paratamatu. Korintlastele teises kirjas on öeldud:

Maailmas toimub kahesugune areng: püha muutub pühamaks ja roojane roojasemaks.

Uue lepingu algus, eksood, on ristimine. Lunastatud iisraeli rahvas pole seepärast kutsutud elama andale, vaid Jumalale. (Vt. 2 Ko 5:15; Ro 14:7-8). Jumalale seepärast, et see, mis inimesest välja läheb, rüvetab inimest. (Mk 7:20). Järelikult kui teenid oma ligimeest, tee seda Jumala tarkuses.

Johannese Ilmutussraamatus on mitmeid veidraina tuntuvaid kohti. Üks neist on kuuendas peatükis:

Koiniks on viljamõõt, mis vastab suuruselt töömehe päevaportsule. Deenar on töömehe päevapalk. Seega sai mees tööpäeva eest päevaannuse nisu. Otri sai kolm, aga otri söötsid roomlased vaid sigadele.

Suvel olin rongiga tulemas Mordvast ja minuga ühes kupees koos pojaga sõitnud mees rääkis, et ostis ära 51% aktsiaseltseiks muudetud kolhoosi osakuist. Mind huvitas palk, mida ta oma töölistele maksis. Mees rääkis ilmse uhkusega, et enne said kolhoosnikud 20.000 rubla kuus, aga ta on võimeline maksma 40.000 rubla kuus. See tegi mulle selgeks mitmed minu poolt Mordvas nähtud asjad. Kõigepealt selle, miks vägevate viljapõldude keskel ei müüdud leiba. Leiva hind 1000 rubla oli kohalikule elanikule liiga kallis. Oma palga eest oleks kolhoosnik saanud vaid kilo leiba päevas ja muud mitte midagi. Teine kohalik toode oli piim. Selle hind oli samast klassist kui Soomeski. Vahe oli selles, et Soome piimatootja saab oma palga eest üle saja korra rohkem piima kui tema hõimuvend.

Eurooplasel on raske uskuda, et nõnda võib olla, aga ei uskunud venelanegi siis, kui ehitas süsteemi, mis nüüd Venemaad hävitab. Täna vaatasin Moskvas TV-uutiseid ja üks uudiste teema oli see, et Siberi raudteemagistraali põhjaharu, Baikali-Amuuri raudtee ääres palgast piisab ainult üheks normaaltoiduks või siis kolmeks seasöögiks.

Johannes vaatas neid uudiseid kahe tuhande aasta eest. Ei peaks olema enam midagi uut selles, et väärad eluviisid viivad kurbade tagajärgedeni. See, mida Johannesele näidati, oli vaid aastasadu inimkonna valitsenud ülekohtu lõppvaatuse osa.

Usklik hindas olukorda ühise mõõduskaala põhjal. See, mida Venemaa tegi endale viiekümne aasta eest, on nüüd käsil Euroopa Liidu maades. Saabunud on ajajärg, mil edukas hävitatakse maksudega, nõnda see, kes midagi ei tooda, võik teiste arvel hästi elada. Kui ülekohus jõutakse süsteemis arendada, on õigel põhjust kaugemale eemale minna.

Jeesus on ainus vahendaja Jumala ja inimese vahel. Jeesuse nimes, tema vere kaudu on meil osadus taevase Isaga. See on otseühendus. Jeesuse ja meie vahel ei saa olla vahemehi või teise astme vahendajaid. Me ei saa oma vahekorda Jumalaga anda mõne spetsialisti või organisatsiooni korraldada. Meil kas on otsene suhe Jumalaga või meil põle Tamaga suhet.

Jumala vastane on võimetu hävitama kedagi, kes on Jumala kaitse all, ja seepärast üritab ta lüüa kiilu Jumala ja jumalalapse vahele. Niisuguses töös kasutab ta oma huvides seda kirjut jõuku, kes heameelega (tavaliselt raha eest, aga tihti ka au ja võimu lootuses) asuks hingeasjade hoidjaks.

Ajalugu tunneb inimesi, kellele tema pooldajad on andnud prohveti, Messia või Kristuse asemiku nime. Saudi-Araabia lipul on tekst: "Ei ole muud Jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet." Paavstid väidavad, et nad on Kristluse asemikud maa peal. Juudid on kuulutanud messiaiks oma mässude juhte, muide ka kurva kuususega Bar Korba. Ja mis oleks see riik, mille juhti poleks vahel kuningaks tituleeritud. Aga kuningaid on vaid üks - Kristus.

Sellest hoolimata on vaid harva pääsenud või pääseb ajaloo lehekülgede mõni valeprohvet, valekristus või valemessias. Enamik neist on pidanud rahulduma palju vähemaga: vaid oma toetajaskonna terroriseerimisega, mille keskel nad tunnevad ennast võimsate kirikhärradena ja mõtlejatena, rabidena ja politrukkidena, takistades oma alamaid armastusega tegelemast.

Neile kõigile, nii suurtele kui väikestele valeprohvetile ja valekristustele on ühine, et nad on esinenud suurte usuliste asjatundjatena, nõnda et asjatundmatud on loobunud Püha Vaimu juhtimisest ja on hakanud inimese järel käima.

Jumal tahab, et teda teenitaks Tões ja Vaimus. Inimene räägib Talle ja Ta räägib inimesele. Tulevikku puudutavad teavat kutsutakse ennustuseks.

Ennustus võib olla väär. Inimene võib kuulada nii Tõe vaimu kui ka ülekohtu vaimude jutte. Usklik, kes tunneb Issandat, tunneb ka tema häält. Ta ei pea ekslikult valeprovetit õigeks. Mõneti problemaatiline on asi siis, kui ennustuse esitab mõni teine isik. Aga siis kui saatan oma hulkadega püüab valeprohvetite abil usklikke manipuleerida, on meile kaitseks see, et nendest asjadest, mis puudutavad meid endid, räägib Issand meid otse. Kõrvalt võib tulla vaid soovitus, julgustus, nõuanne, hoiatus vms. meie endi poolt saadud Vaimu teatele kinnituseks.

Valeennustuse esitaja püüab saavutada olukorda, milles ta saab esineda kriitikata. Kantsel on suurepäraseks kohaks saatanale, samuti need koosolekud, mille kohta on juba ette teatatud, kes seal räägivad. Usklikul on oma kodus sõnaõigus. Jumalagagi vestleb ta sina-vormis, ilma teietamata. Vähegi külalislahkusest kinnipidavad inimesed vestlevad ikka külaliste hulgas. Vaevalt on usklikul põhjust vabatahtlikult mingile niisugusele koosolekule minna, millel kõige algelisemaist vennaarmastuse nõudeist on võimatu kinni pidada.

Issanda teise tulemise eel esineb eriline kurjuse kehastis "ülekohtu-inimene":

Iisraeli ja ristikoguduse ajalugu on seepärast huvitav lugeda, et need on enne vastavaid sündmusi kirjutatud. Selles superdraamas esineb peale Looja ka tema vastu mässu tõstnud loodu. Mässu juhib saatan, soome Piiblis "Vastustaja", (vastlane, vasturääkija), kes samuti nagu Jumal ilmub inimese kujul, oma isa pojana. Inimene on selles draamas vaba vaalija, kes valib talle pakutud armu ja ülekohtu veetlukse vahel.

Saatan ei saa oma seisukohta muuta. Ta on ametlik süüdistaja. Sellel kohal peab ta oma ametit realiseerima. Aga ta on ületanud oma võimupiirid, püüdes ahvatleda inimest olukordadesse, milles ta saaks tegutseda süüdistajana. Kui Jumal üllatavalt pakubki inimesele armu, kaotab Süüdistaja oma ametikoha ja satub ise kohtu alla.

Nüüd käib sõjavägede konsentreerimine. Ajal, mil Jeesus juhib oma armuandmiskampaaniat kõikide rahvaste, hõimude, keelte ja põlvkondade keskel, püüab saatan keskendada oma jõud ühiseks organisatsiooniks, milles ei tohiks jääda ruumi Tõele ega Armastusele. Ja kõik see ..

Laittomuuden ihminen 450