Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1986-2004

Päivitetty 2004-10-19

PIIBLITEADUS 148

Piibel on koguteos paljude sajandite kirjutistest. Noorimadki Piibli kirjutised on ligi kahe aastatuhande vanused. Piibel on õigupoolest raamatusari, kogutud teosed maailma loetuimast kirjandusest, mis praktilisuse pärast trükitakse õhukesele paberile peene shiftiga, nõnda et kogu raamatu saab mahutada ühiste kaante vahele, mis teeb selle käsitsemise hõlpsaks.

Piibli vanimad raamatud kirjutadi omal ajal heebrea keeles umbes tuhande aasta jooksul. Neid enne Jeesuse sündmist kirjutatud raamatuid nimetatakse Vanaks Testamendiks. Vanas Testamendis on 39 raamatut, millest viit esimest, nn. Moosese raamatuid, nimetatakse seaduseks ehk Tooraks.

Uueks Testamendiks nimetatakse Piibli neid 27 raamatut, mis on kirjutatud pärast Jeesuse lihasse sündimist. Uue Testamendi vanimad tuntud koopiad on kreekakeelsed. Uus Testament algab nn. evangeeliumidega, nelja eri autori selgitustega Jeesuse tegevusest tema lihaliku elu päevil. Kolme esimest neist nimetatakse sünoptiliseks, samast vaatenurgast nähtuks. Nii sünoptilised evangeeliumid kui ka Johannese evangeelium lõpevad Jeesuse ristisurmaga, ülestõusmisega ja tagasi Isa juurde minemisega. Kus evangeeliumid lõpevad, sealt jätkuvad Apostlite teod. Apostlite tegudes selgitatakse Jeesuse ja tema rahva ajajärku sinnani, mil Paulus viibis kaks aastat Roomas, kuulutades jumalariiki ja õpetades Issand Jeesuse tundmist.

Apostlite ajale järgnenud ajalugu on Piiblis selgitatud ennustuste vormis. Märgatav osa neist ennustusist on aga juba möödunud sündmuste ajalugu. Arvuliselt suurima osa Uue Testamenti 27 raamatust moodustavad Pauluse, Johannese, Peetruse jt. kirjad Jumala pühadele meestele eri paikkonnades. Uue Testamendi ja ühtlasi ka kogu Piibli viimane raamatu on Ilmutusraamat, Apokalüpsis, Johannese kirjapanekud talle näidatud ilmutustest.

Jumaliku ilmutusel on üks huvitav joon - ammendamatus. Loed seda nii mitu korda kui tahad. igakord pakub see sulle midagi uut. Kuulan ise sageli Piiblist kassetilt, sest on raske istuda paigal, kui Issanda Vaim toob uut eluvee allikast. Parimategi kirjanike teosed võib ammendada korduval lugemisel, aga Piibli rikkus on ammendamatu.

Piiblis jutustatud asjadest on teisedki kirjutanud raamatuid, aga raamatute tõeväärtus on otsustanud valiku. Valik on harva selge olnud kirjutamishetkel. Üldiselt on jumaliku ilmutuse vastu võideldud, aga jumalasõna on võitnud ja juurdunud sajandite möödumisega. Üldiselt heakskiidetud 67 raamatut on aegade möödudes kriitikale vastu pidanud, ilma et neist oleks suudetud leida ühtki viga. Kriitikale ja rünnakuile vastupidanud raamatuid on kopeeritud ja säilitatud, loetud ja armastatud ning neist on kujunenud heakskiidetud raamatute kogumik - kaanon.

Ka paljud kõrvalejäetud kirjutistest on säilinud meie päevini. Vana Testamendiga on mõnikord liidetud nn. apokrüüfid, mida võib pida suhteliselt kõrgetasemeliseks palvekirjanduseks. Uue Testamendi osas on olukord keerukam: need kirjutised, mis on säilinud lisaks Piiblile, on oma kvaliteedilt imestamapanevalt algelised. Need, kes kirjutasid "Kaheteistkümne apostli õpetuse", arvukalt kirju jm., on selgesti olnud hoopis teistsugused inimesed kui Uue Testamendi kirjutajad. See tõstatab küsimuse, mis ime on koguduses õieti juhtunud.

Koguduse kõrvale sündis kreeka-rooma kultuuripiirkonnas organisatsioon nimega kirik. Tihti viitavad selle asutajad nn. kirikuisad ketserlikeks peetud kirjutistele, mis pole säilinud, sest need hävitati väga hoolikalt. Kui kirik saavutas pärast 325. aastat riigivõimu toetuse, hävitati need võistlevad kirjutised. Piibel säilis, aga koguduse muu kirjalik looming hävitati. Kiriku oma kirjalik toodang on suhteliselt tähtsuseta lugemisvara.

Jälgede järgi otsustades toimus ristikoguduses jüngrite esimese sugupõlve järel tõeline möll lisaks sellele, et riigivõim kiusas usklike kõige tervemat osa taga. Asjade kohta on viimaseil aastail saanud selgust, sest on pääsetud uurima mitmete ketserlikeks väidetud raamatute koptikeelseid tõlkeid, mis 1946 aastail leiti Egiptusest. Leiud ei mõjusta Piibli sisu, aga andmeallikaina on need väärtluslikud. Ühtlasi osutavad nad, et parimgi salastamisüritus ei õnnestu.

Puht tehnistel põhjustel ei saanud omal ajal Piiblit panna ühtede kaante vahele. Tekstid kirjutati käsitsi paksule materjalile ja samal viisil tehti neist koopiaid. Usklikud püüdsid õppida kirjutisi pähe juba sellegi pärast, et ühegi piibliraamatu tegemine läks kalliks. Paljude usklike valduses oli vaid väikesi osi evangeeliumeist.

Vanimad tuntud ulatuslikud Vana Testamendi käsikirjaleiud on 200. aastaist e. Kr. Need kirjarullid leiti pärast Teist maailmasõda savikruusidest Kumrani (Qumran) kõrbest koopaist Surnumere läänerannalt. Kumrani leiud sisaldavad peale Vana Testamendi ka muud esseenide, ühe juudi usulahu liikmete, kirjalikku pärandit. Kumrani leiud osutavad, et kirjutise tekst on tänapäeval sama, kui oli 2000 aasta eest.

Vahimad Uue Testamendi osade leiud pärinevad 2. sajandist p. Kr. Samal ajal, kui Uue Testamendi kaanon hakkas kindlaks kujunema, algas ka selle kirjutamine ühtede kaante vahele nn. koodekseiks. Vanimad meie päevini säilinud koodeksid pärinevad 4. sajandist - Codex Sinaiticus ja Codex Vaticanus.

Codex Sinaiticus leidis saksa uurija Tischendorf Siinai kõrbes asetsevast kreekakatoliku (ortodokssest) kloostrist 19. saj. Tischendorf käis kõnealuses Püha Katariina kloostris aastail 1844, 1853 ja 1859. Pikkade läbirääkimiste järel sai ta käsikirjad kasutamiseks enda kätte. Hillem jõudsid need käsikirjad Vene Muuseumisse Peterburis, kust Nõukogude valitsus müüs need 1933. a. 100.000 naela eest Briti Muuseumile Inglismaal. Nendegi vanade käsikirjate suurim väärtus on selles, et need teevad tühjaks ristiusu vastaste väited, et Piiblit on aastatuhandete jooksul moonutatud ja muudetud.

Piibel sündis kriitika keskel. Lugu 5000 mehe toitmisest viie leiva ja kahe kalaga on kas tõsi või vale. Seesama kehtib ka Jeesuse ülestõusmise kohta surnuist. Need olid sellist mõõtu juhtumid, et isegi kõik need, kes ise nägid, kuidas see toimus, ei uskunud nähtu tõepärasusse. Kuidas neid asju saab siis uskuda nüüd, kui meil on vaid mõningaid kirjeldusi nendest ammu juhtunud asjadest, olgugi et need on pealtnägijate tõendused.

Jeesuse rahvas usub neid tõendusi seepärast, et me tunneme seda ülestõusnud isandat, sest teame ja näeme teda tegevat vastavaid tegusid iga päev, ja seega pole mingi ime, et ta tegi neid 2000 aasta eest.

Teaduslikult pädev tõestusjõud on katsel, mida võib korrada kes tahes. Ja Issand tahab, et neid korrataks. Me võime hinnata oma usku vaid selle resultaatide põhjal. Tegutseva usu kohta ütleb Jeesus nõnda:

Jumal teeb üha uuesti ja uuesti tegusid, mis on teaduse uurimisviisidele kättesaamatud. Jumalat ei saa käskida. Imesid pole üles tähendatud seepärast, et need olid igapäevased asjad, ja neid on üles kirjutatud seepärast, et need olid imekspandavad ja seetõttu mainimist väärivad.

Piiblit o peetud inimeste kirjutatuks. Võtmata seisukohta siisuguste arvamuste suhtes, tuleb meeles pidada, et inimene pole kunagi kirjutanud ühtki Piiblist paremat raamatut, kuigi üritusi on tehtud arvukalt. See tähelepanek pole minu oma, vaid Minski esteetikaüliõpilase Jevgeni Skvortševski oma, kellele ühel hilissügisesel ööl 1969. a. andsin bussis neli evangeeliumi. Kui järgmisel korral mõned päevad hiljem kohtusime minu hotellis, ütles Jevgeni: "Ma pole kunagi lugenud midagi nii ülevat ja ilusat."

Piibli kirjutisi hakati tõlkima teistesse keeltesse juba varakult. Vana Testament tõlgiti heebrea keelest kreeka keelde 3. saj. e. Kr. Tõlge tehti Egiptuses Aleksandrias. Seda tuntakse Septuaginta nime all. Tõlge osutus vajalikuks seepärast, et osa rahvusvahelistest juutidest ei osanud enam heebrea keelt. Sama põhjus sundis omal ajal Iisraelist itta siirdunud juute tõlkima Vana Testamendi aramea keelde. Neid tõlkeid nimetatakse Babüloonia Targumiteks.

Kreekakeelse Septuaginta ja heebreakeelse Vana Testamendi võrdlemine näitab, et ajast 200 a. e.Kr. pole Vana Testamendi tekste puudutatud. Seda võib järeldada asjaolust, et tekstid on praktiliselt võttes sel määral ühesugused, kui kutselise tõlkija töö üldse saab olla.

Preagu oletatakse üldiselt, et Uue Testamendi kirjutised valmsid algupäraselt kreeka keeles, või nagu Martin Luther oletab, osalt aramea keeles. Lääne ristikogudus on kasutanud oma tõlgete alusena üldiselt kreekakeelseid väljaandeid. Neljandast sajandist pärinevas Eusebiose (262-337) kirikuloos räägitakse siiski, et Matteus kirjutas tema nime all liikuva evangeeliumi heebrea keeles. (Vt. Eusebios, Kirikulugu VI 25:3). Heebreakeelset versiooni siiski ei tunta, ent viimased märkimisväärsed arheoloogilised leius on äratanud paljudes lootust ka heebreakeelse Uue Testamendi leidmiseks.

Jeesuse kodukandis Galileas ja Juudamaal räägiti üldiselt mii aramea kui ka kreeka keelt. Aramea on heebrea sugulaskeel, mis juutide keskel oli saanud kõnekeeleks Baabeli vangipõlvele järgnenud aastail. Kreeka keel oli levinud Lähis-Itta Aleksander Suure vallutussõja kannul 4. saj. e. Kr.

Arameakeelset Piiblit nimetatakse Pešitaks. Pešita on tõlgitud inglise keelde. Võrreldes Pešita ingliskeelset tõlked ja heebrea keelest inglise keelde tehtud tõlkeid, võib tõdeda, et tõlked on üsna ühesugused.

Esimestel kristlikel sajanditel tõlgiti Piibel ka armeenia, gruusia, ladina ja gooti keelde ning osi isegi kopti (egiptuse) ja etioopia keelde. Esimesed ladinakeelsed tõlked tehti Põhja-Aafrikas, aga rooma-katoliku kirikus võeti tarvitusele hilisem, Hieronümose tõlge, nn. Vulgata.

Esimesed kristlikud sajandid olid rahvaste rändamise aastad. Euroopasse tuli idast rahvaid, kes on nüüdsete indoeuroopa rahvaste esi-isad. Neist said esimestena oma Piibli gootid, kes liikusid ristiusu sünnipaikade kaudu.

Riigikiriku moodustamine 4. saj. oli kristlusele hukatuslik. Piibli tõlkimine seiskus tuhandeks aastaks peaaegu täiesti. Alles Lääne- ja Kesk-Euroopa äratusliikumised said uue aja alguses piisavalt tugevaks, et vabastada inimkorra organiseerunud kirikuaparaadi haardest. Seda võib näha ka piiblitõlkimistõõ elavnemisest.

Esimene soomekeelne Uus Testament ilmus 1548. a. ja kogu Piibel 1642. Saksamaal oli mitu piiblitõlget juba enne trükikunsti leiutamist. Esimene trükitud Piibel ilmus seal 1466. Laia leviku leidsid Martin Lutheri tõlge Uuest Testamentist 1522. a. ja Vana Testamentist 1534. aastast.

Vene õigeusu kirikul oli mitme sajandi vältel ainult kirikuslaavikeelne Piibel, mida preesterkond ei osanud korralikult lugeda. Esimene vene rahvakeelne Uus Testament avaldati alles 1820. a. ja ka siis samade kande vahel kirikuslaavikeelse tekstiga. 1823. a. söandati Uus Testament avaldada vene keeles ilma kirikuslaavi tekstita. Aastani 1826 jõuti seda trükkida mitu suurt väljaannet. Siis keelati Piibli levitamine kiriku ja riikivõimu ühisele otsusega kümneks aastaks. Rahvakeelne terviklik Piibel avaldati Venemaal esmakordselt 1876. a. Pärast seda on Piibli saamine Venemaal olnud üsnagi raske kuni 1991. aastani. 1993 ilmus üüs tõlge, mis on eelmise väljaande tasemel. Kuigi seal korratakse eelmise tõlke vigu, on keeleline külg kaasaegne.

Nüüdseks on Piibli kirjutisi tõlgitud ligi kahte tuhandesse keelde. Piiblit müüakse aastas üksnes Briti ja Välismaa Piibliseltsi poolt üle kümne miljoni eksemplari. Teistegi väljaandjate piiblitrükid on märkimisväärsed. Muide Hiinas räägitakse, et seal trükiti 1983. a. poolteist miljonit Piiblit. Piiblist on siiski puudus õige mitmel pool maailmas, sest valitsused ja riigid üritavad takistada kõrgeväärtusliku kirjanduse müüki, et teha ruumi kergemalt laadi kraamile.

Viimastel kümnenditel on teatavaks eksituseks kujunenud eriline uute ja uute tõlgete tegemise buum. Mõte hakkas kujunema ingliskeelses maailmas. Tugevasti vanameelsetel inglastel oli üldiselt kasutamisel 1611. a. avaldatud eriti hea tõlge, aga kuna inglise keel on vahepeal tugevasti muutunud, oli nn. kuningas Jamesi tõlget juba inglastel endilgi raske lugeda. Samal põhjusel on muide Piibel tõlgitud ka antiikkreeka keelest tänapäeva kreeka keelde. Ingliskeelses maailmas läks aga nõnda, et kui äärmuslikust vanameelsugusest loobuti, satuti teise äärmusse - uusi tõlkeid ilmus peaaegu igal aastal. Eri tõlgete võrdlemine võib olla kasulik, aga parimategi tõlgete täpsusel on oma piir. Seepärast on alati kõige parem pürgida teabe algallikaile, näiteks õppides heebrea ja vanakreeka keelt.

Piiblitõlkimismärul tuli ka Soome, kuigi põhilähtekoht on siin hoopis teine. Üldiselt kasutamisel olev Piibel ilmus alles mõnekümne aasta eest ja selle keel on kogu rahvale arusaadav. Ka stiililine külg on hea. 1933. a. avaldatud Uue Testamendi ja 1938. a. avaldatud Vana Testamendi tõlkes oli aga ilmseid tõlkevigu, mis vajasid parandamist. Need vead jõudsid aga viiekümne aasta jooksul piiblilugejate teadvusse tungida, nõnda et nad ei põhjustanud enam erilist tülinat. 1930. aastate tõlge ümber sündis poole sajandi jooksul rikas vaimulik kirjandus.

Uue piiblitõlge vajadust seega Soomes ei olnud. Selle tegemiseks tuli seega otsida põhjendusi mujalt. Anglosaksi maailma tõlkebuumi tuleb muidugi arvestada, aga põhjenduseks sellest üksinda ei piisanud. Seletuse võib leida tõlkija, Soome Evangeelse Luteriku Kiriku vaimsest olukorrast ja tõlkimise tulemusest, kui vaadata, millised muutused uude tõlkesse vanaga võrraldes on tulnud. Tähtsaim erinevus uues tõlkes on sõna "kogudus" asendamine sõnaga "kirik".

Uus tõlge ei tulnud usklikele üllatusena: juba sajandivahetusel ennustas prohvet Helena Konttinen (1870-1916), et mõned tema kuulajaist näevad veel aega, mil neilt võetakse Piibel ära nii kavalalt, et nad ei teagi, et neil pole enam Piiblit.

Uus tõlge on kergemini loetav kui endine. Tolke loetavust ei saa siiski lõputult parandada asja lihtsustamisega. Gümnasiumi matemaatikaõpikut ei saa selles süüdistada, et alles äsja lugema õppinud laps sellest ära ei saa. Kui Piibli sõnum tundub lugeja meelest raskesti taibatavana, tuleb omandada algteadmised. Kui raskused Piibli lugemisel tulenevad sellest, et kogu mõttemaailm on lugejale võõras, on tegemist patuga. Kui patt tumestab mõttemaailma, on Piibli lugemine vaevarikas.

Piibel seletab ise iga tema poolt kasutatud oskussõna, ent ka usklikule lugejale tundub Piibel alguses salakirjana. Piibel on jumalarahva raamat, teistele on see lukus. See avaneb neile, kes on kuulnud evangeeliumi jumalariigist, tunnistab Jeesuse oma Issandaks ja nõustub teda kuuletuma. Ka siis on ikkagi kõige parem, kui noor usklik võib saada algõpetust isikult, kelle abil ta on usklikuks saanud.

Piibli tõlkimisel sünnib paratamatult vigu ja ilma vähimagi veata võib üht ja sedasama asja väljendada mitmeti. Ent veal ja sõnastuse teisendamisel on ilmne erinevus. Kuu ei ole päike ja päike ei ole kuu. Mitmete eri tõlgete võrdlemist tuleb soovitada olukorras, milles ühes tõlkes esineb viga siin, teises seal.

Ehkki Piiblit saab paljudes maades hõlpsasti osta raamatukauplustest, on see siiski salaraamat. Kuigi variserid lugesid raamatut, mis rääkis Jeesusest, ei tundnud nad teda siis, kui ta seisis oma füüsilise isikus nende ees. Samuti on läinud neil ristikoguduse kirjatundjail, kes ei tunne oma venda, kes seisab lihtsalt nende ees. Ja kuidas nad tunneksidki üksteist, kui vaatavad kirikus teisi seljatagant.

Piibli jumaliku kuulutuse üle on palju vaieldud. Piibel on ühelt poolt Jumala Vaimu mõjul sündinud, teiselt poolt aga inimeste kirjutatud. Ja mida vahem on olnud mõistmist, seda suuremad on olnud vaidlused. Küsimuse võti seisneb selles, et kui inimene sureb iseena tarvis ja areneb samas vastavalt Jeesuse tundmises, on tema teod samad kui Jumala teod, nõnda et on asjatu vaielda, kumb on teo tegija. Küsimus on siin samasugusest koostööst, millest on juttu Markuse evangeeliumi kokkuvõttes:

Seesugune koostöö on jumalariigile omane tänaselgi päeval, nõnda et praegu kirjutatavad vaimsed juhtnöörid võivad olla niisama õiged kui need, mis on Piiblis antud. Et aga Piibel on usaldusväärselt lahti, saab iga uut juhtnööri Piibliga võrrelda ja nõnda tulebki teha. Sellest järgneb, et Piibli tundmisel on uskliku elus keskne koht. Piibli ainudlaadsus seisneb selles, et see sisaldab kõige. Sinna pole tarvis midagi lisada, sest selles kuulutatud igavesed põhimõtted ei vanane ega muutu.

Teisest küljest võib igaüks, kes järgib Jeesust, väljuda võitjana kõigist saatana vempudest ka ilma Piiblita, sest Jumala Vaimu juhtimist tuleb uskuda kõigis olukordases võrdväärselt Piibli algtekstide põhimõtega. Joosephil ei olnud Egiptuses orjuses Moosese seadust ega prohvetite kõnesid, rääkimata Uuest Testamendist, aga ta oskas kiusatuste hetkedel siiski õigesti toimida.

Õigem kui otsida Piibli õpetusi on otsida jumalariiki. (Vt. Lk 12:29-31, 57). Ole kindel selles väheses, mida teed, siis õnnistab Issand nii sinu tööd kui teadmisi ja avab oma Vaimu kaudu sulle piibli selle igakordsel lugemisel. Sõnakuulmatule jääb Piibel suletud raamatuks, aga meile, keda Jeesuse veri on puhastanud, on see ammendamatu saladusteallikas.

Piibli lugejal tasub pöörada tähelepanu ka sellele, millest Piibel ei räägi. Piiblis ei leidu vadereid, ei leeri, ei iga-aastast jõulupühade pidamist, ei matuse- ega pulmatalitusi, kantsleid, kirikuhoonete ehitamist jms. usulise teatri poolt nõutud rekvisiite. Õpetajatestki tunneb Uus Testament vaid üht - Jeesust, kui mitte arvestada, et uskmatute meelest on iga usklik inimene õpetaja. Mõningail kiriklike organisatsioonide poolt kasutatud esemeil on vasted Vanas Testamendis, aga Uues lepingus on nende õige vaste vaimne. Täpselt samuti on Uues lepingus õpetajatalaari vasteks riietumine halastusse ja õiglusse, erilistele viirukisuitsetamistele vastavad palved jne.

Piibel ei paku tugevat vaimutoitu, vaid piima ja lasterooga. Põhiküsimusi tuleb seletada mitu kõrda, aga tugevat toitu saadakse Jumalalt Pühas Vaimus. Samaaria kaevul (vt. Jh 4. pt.) rääkis Jeesus, et tal on toitu, millest jüngrid ei tea. Jüngrid said vaimutoitu kirjutistest ja õpetajatelt. Jeesus nägi, mõistis ja tegi Jumala tegusid oma elus. See oli see tugev toit, mida jüngrid soovisid, aga kõigepealt tuli süüa imikutoitu.

Piibel ei tõesta Jumala olemasolu filosoofiliselt. Jumala olemasolu kogetakse praktikas. Kui teed Jumala standardide seisukohalt valesti, karistab Jumal sind, kui sa ka iial pole Piiblit näinud, aga kui toimid õigesti, saad maitsta oma teo tulemusi, kuigi sa pole Jumalast midagi kuulnudki.

Piiblit lugedes tuleb samuti pöörata tähelepanu sellele, kellele ja millises olukorras on üks vüi teine temas leiduvaist raamatuist kirjutatud. Paulus käskis Tiitusel määrata Kreeta linnadesse vanemad. Sama käsu lugemine ei kohusta näiteks Rantasalme Pekat veel millekski. Käsu saaja peab alluma kellegi mõjuvõimule, kellelt ta saab volituse ja käsud, mida ta kuulab.

Jumala tahet ei saa täita Piiblist leitud eeskuju pelga jäljendamisega. Elias tappis 400 Baali preestrid, aga kui paavst teeb sedasama, siis on ta vaid mõrvar. Eeskujude jäljendamine on parimalgi juhul vaid lastemäng. Ema kõrval leivategemist õppiv plikatirts pakub küll meeldivat vaatepilti, kuid ta vajab juhendamist ja aega, enne kui on võimeline täiskasvanute tööks.

2 Ti 3:16-17 öeldakse, et "koik Kiri on Jumala Vaimu poolt ja on kasulik õigluse õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks, et Jumala inimene oleks täielik ja igasuguseks heaks tööks ette valmistatud". Piibel on nagu tehnika käsiraamat äsjalõpetanud insenerile. Ta peab silmas pidama käsiraamatus antud põhimõtteid ega tohi liiva ja tsementi segada meelevaldses vahekorras. Age teises küljest ei räägi käsiraamat sellest, kas ehitajail tuleb täna teha maju, teid või sildu. Selle määrab tööandja. Samuti ei ütle Piibel sulle, kas sa pead pöörduma vasakule või paremale, kui sa hommikul tööle lähed. Töö juhtimine kuulub Jumalale. Kes kuuleb Jumala häält ja toimib sellele vastavalt, on arusaaja töömees.

Piiblit nimetatakse jumalasõnaks, aga see termin sobib paremini Jeesusele: "Algus oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures," algab Johannese evangeelium. Kui me püsime Jeesuses, püsib tema meis ja me kanname palju vilja ja meie vili säilib.

Loomine tõimus Jumala sõna kaudu. Sõna pole pelk keeleline sümbol, vaid "sõnaga" mõeldakse Jumala käsku ja seeläbi sündinud mõju. Selles on juba käsutäitmiseks vajalik jõud eneses olemas. Kõik, mida Jumal ütleb, toimub. Jumala sõna on Elu. Jumala sõna on Vaim ja Elu.

Jumalalaps peab oma sõnu jälgima, sest Issand viib täide ka oma teenri sõna. Usklikuna pead õppima ütlema vaid seda, mille teostamine on hea.

Igal usklikul tuleb harjutada Jumala hääle kuulmist, mis siis üllatuslikult osutubki sõnakuulmiseks, kuulekuse harjutamiseks. Jumala hääle kuulmiseks pole Jeesuse vere kaudu armu saanud inimestel mingit tõsist takistust: kogu võitlus toimub selle ümber, kas sa oled kuulekas sellele või muudele häältele. Küsimus on ülemvõimust, sellest, kes juhib. Püüa asetada ennast sellele kohale, kust takistused Jumala hääle kuulmiseks on kõrvaldatud. Loobu oma eesmärkidest, sõnda on Jumalal sind hõlpsam juhtida. Ja kuula sõna, ära alahinda kirjutatud sõna. Kirjutatud sõna tundmist vajad ka siis, kui sul tuleb selgusele jõuda, kas sinu ette kerginud vaimuilmutus on Jumalast või ehk sinu oma tunnete ja soovide poolt esile kutsutud. Saagu sinust ühe asja inimene, olgu sinu eesmärk taevane ja usu selle saavutamisse Jumala armu abil.

Kui oled läbinud oma piiblikooli, suunab Issand sind tööle oma Vaimu suhtimisel ja sa hakkad nägema, et "Jumala sõna on sinu lähedal, sinu suus ja südames".

Raamatun kirjojen esittely 195

Ensimmäinen Mooseksen kirja 195

Toinen Mooseksen kirja "Exodus" 196

Kolmas Mooseksen kirja 210

Neljäs Mooseksen kirja 212

Viides Mooseksen kirja 216

Joosua 221

Tuomarien kirja 221

Ruut 222

Ensimmäinen Samuelin kirja 222

Toinen Samuelin kirja 222

Ensimmäinen Kuningasten kirja 223

Toinen Kuningasten kirja 223

Ensimmäinen Aikakirja 223

Toinen Aikakirja 224

Esra 225

Nehemia 225

Ester 225

Job 227

Psalmit 228

Sananlaskut 228

Saarnaaja 229

Korkea Veisu 229

Jesaja 229

Jeremia 230

Valitusvirret 231

Hesekiel 231

Daniel 232

Hoosea 233

Jooel 235

Aamos 235

Obadja 235

Joona 236

Miika 236

Naahum 236

Habakuk 237

Sefanja 237

Haggai 237

Sakarja 237

Malakia 238

Matteus 238

Markus 241

Luukas 243

Johannes 247

Apostolien teot 252

Paavalin kirje roomalaisille 257

1. Korinttolaiskirje 258

2. Korinttolaiskirje 259

Galatalaiskirje 259

Efesolaiskirje 260

Filippiläiskirje 260

Kolossalaiskirje 260

1. Thessalonikalaiskirje 261

2. Thessalonikalaiskirje 262

Paavalin 1. kirje Timoteukselle 262

Paavalin 2. kirje Timoteukselle 264

Paavalin kirje Tiitukselle 265

Paavalin kirje Filemonille 265

Hebrealaiskirje 265

Pietarin 1. kirje 266

Pietarin 2. kirje 267

Johanneksen 1. kirje 268

Johanneksen 2. kirje 269

Johanneksen 3. kirje 269

Jaakobin kirje 270

Juudaan kirje 270

Johanneksen Ilmestys 270

Apokryfat 272

Vanhan Testamentin apokryfat 272

Uuden Testamentin apokryfat 273

KRISTLIKUST KIRJANDUSEST 158

Kristlik kirjandus on väga ulatuslik, kuid häid raamatuid on siiski vähe. Kristlikule kirjandusele tuleb esitada samu nõudmisi nagu kogu muulegi kirjandusele ja inimtegevusele üldse. See peab edendama Tõe ja Armustuse kultiveerimist, muidu on lugemisele kulutatud aeg maha visatud.

Vaid kristilik kirjandus uurib maailma sellisena, kui see on. Muus kirjanduses käsitletud asjaolusid ja sündmuskäiku asutakse kirjeldama, nagu poleks Tõde, Armastust ja Elu olemaski. Seega on muu kui kristlik kirjandus enam-vähem nagu Karl Marxi või Walt Disney teosed - muinasjutud. Paganlike kirjanike muinasjuttudes näib inimestel lõpuks ilma Jumalatagi ikka hästi minevat. Muinasjutte saab siiski lugeda ainult muinasjuttudena ja seda saavad teha vaid need, kes muinasjutte võtavad tõe pähe.

Paganlike kirjanike arusaam usklikust inimesest on naiivselt propagandistlik. Näitena võib vaadelda Väinö Linna "Tundmatut sõdurit". Tundub, nagu poleks neljakümnendail aastail Soomes usklikke inimesi olnudki. Nõukokude Liidus oli inimestel selline kujutlus Jeesuse järgilaist, et nad ohverdavad Jumalale väikese lapsi. Usklikul ei jää muud üle kui ainult imestada seda pimedust, millesse patt on oma ohvri mässinud. Neid arvamusi pole sünnitanud tegelikkuse nägemine, vaid mittekristlik massimeedia, mis muudab ennast vahele vangiks.

Paganlik maailm nimetab kristlikku kirjandust usuliseks kirjanduseks. Tegelikkuses on asi vastupidi. Pagana silmad jäävad pimedaks ja käsi tõmbub rusikasse, niipea kui teabetalitus muutub realistlikuks. Soome paganad naeravad Ida-Saksa ajalehti, mis jätavad mainimata saja tuhande inimese meeleavalduse, aga teevad ise samuti, kui sada tuhat usklikku koguneb vaimulikule koosolekule. Kui kohas, kus Jeesus pidas maailma ajaloo märkimisväärseima kõne - mäejutluse - oleks olnud paganate ajalehtede toimetajad, oleksid nad tõenäoliselt rääkinud ainult hamburgerkioskite ja välikäimlate puudumisest. Paganate teabetalitus on alati usuline - nad rääkivad vaid oma pisijumalaist. Kui Spencer palvetab paganate kanalil tänupäeva söömajal, jätab jumalatu vahendaja ütlemata, kellele palve on suunatud: jumalatu ei suuda öelda: "Armas Issand Jeesus," aga inetuid sõnu öeldakse paganate kanalil nii, nagu need on. Paganate kanalil võidakse rääkida, et kooliusuõpetus on "sundtoitmine", ja korraldada kampaaniaid usulise sundtoitmise lõpetamiseks, aga kui Jeesuse jünger tahab esile tuua kogu tõde ja nõuda kõikide õppeprogrammis leiduvate ainete sundtoitmise lõpetamist (kristliku eetika järgi on koolivalitsuse poolt praktiseeritav lapse vabaduse röövimine surmapatt), tuleb tal tõdeda, et ühest ja samast allikast ei saa tulla kahesugust vett. Tõe monopol on Jeesuse käes.

Kui pagan või juut saab usklikuks, on ta kirjanduses võimeline jumalariigi piiri ületama. Ta silmade ees avaneb uus maailm.

Kõige kasutamiskõlbulikumad olen leidnud olevat erilised Piibli lugemisel kasutatavad teatmeteosed. Kui tahab ülevaadet mingist asjast, näiteks uhkusest, otsid oma teatmeteosest sõna "uhkus". Märksõna juurest leiad kohad, kus see sõna Piiblis esineb. Suuremates teatmeteostes on tavaliselt ka mingi kokkuvõte sellest, mida Piibel vastavast mõistest räägib. Kõige põhjalikum selle ala soomekeelne teos on "Raamatun Iso Tietosanakirja".

Piibli kirjutamisel valitsenud olukorrast võib teavet saada mitmest allikast, ka väljaspoolt Piiblit. Soome keeles on ilmunud mitmed ülevaateteosed Piibli-maade ajaloost ja kultuurist, aga need kõik on väga ohukesed. Soome entsüklopeediad on ajaloo seisukohalt halvad ning Iisraeli ja kristluse osas lausa armetud. Märgatavalt meie omadest parem on "Encyclopaedia Britannica", aga seegi pole mingi jumalasõna. Veel sajandivahendusel 1800/1900 oletati selles teoses, et Piiblis mainitud hetiidid on legend. Nüüd kirjutavad sama raamatu uuemad trükid hetiitidest terveid veerge.

Kristlikku õpetus käsitlev kirjandus esitab harva ristiusu põhiküsimusi. Teoreetiline kirjandus on tavaliselt vaid erinevade usulahkude lemmiklausete kordamine ja mitmesuguste arusaamate omavaheline nägelemine. Teoreetilises kirjanduses näib tähtsaimat osa etendavat väljaandja. Teisest küljest pole teoreetilisel kirjandusel väga suurt tähtsust, sest kristlik õpetus on nii lihtne, et seda saab suuliselt edasi anda.

Kristliku kirjanduse mahukaim liik on palvekirjandus. Väike osa sellest on tõepoolest korgetasemeline. Neis parimais palveraamatuis on üks huvitav joon - nad on vaevalt et kunagi sündinud kirjutuslaua ääres. Tänulikuna mõtlen nüüd hiina "Watchmani" Nee poolt üleskirjutatud kõnedele, argentiinlase Juan Carlos Ortizi kõnedest tehtud lindistustele ja raamatutele, eriti aga juudi kristlase Rickhardt Wurmbrandti vanglajutlustele ja John Bunyanile, kelle raamatut "Kristlase teekond" olen lugenud korduvalt. Suurem osa palveraamatuist on siiski mitu korda läbinämmutatud, ning vesiseks ja lahjaks tehtud piiblilugude ääri-veeripidi seletamine, kusjuures põhilistest asjaoludest on mööda mindud.

Kristliku kirjanduse hulgas moodustavad rõõmu valmistava rühma elulood. Meie ajal avaldatud kristlaste elulood on üldiselt head, kui neid võrrelda vastavate teostega mõnisada aastat tagasi. Suurest valest ja ilustamisest on nüüd neis raamatuis loobutud. Tõetruu elulugu on kasulik abinõu oma eluks valmistumisel, sest inimeste poolt läbitavad elujärgud on paljudel õigegi sarnased.

Kristlike kõnekassettide hulk on tänapäeval suur. Peaaegu iga kristlik organisatsioon valmistab oma kassette. Kuid valides kõnelejaid oma meeldimuste põhjal, määravad organisatsioonid ka kassettide sisu. Minu kogemuste põhjal otsustades on parimad kassetid valmistanud just vabad ettevõtjad ja väljapool tunnustust olevad rühmad. Parimate minu näppu puutunud kassettide hulka kuuluvad Björn Donobaueri piiblitunnid, mida omal ajal valmistas rootsi rühm "Ordet" Bredarydest.

Keeleoskus avab usklikule peale paremate võimaluste pidada ühendust teiste maade usklikega ka võimaluse vastava maa vaimuliku kirjanduse kasutamiseks. Kõige hinnatavamat vaimset õpetust olen saanud ukraina vendadelt just ilma raamatude vahetalituseta. Nende poolt mulle osaks saanud vendlus on võidnud terveks paljud haavad, mis vaenlase nooled on minu mõistamatuse tõttu minusse jätnud. Teisest küljest on kõige ulatuslikum kristlik kirjandus olemas inglise keeles ja inglise keelt on hea osata ka heebrea ja kreeka keele õppimisel.

Uue Testamendi lugemine algkeeles ei nõua suuri pingutusi. Head õppetehnikat kasutades saab ära õppida umbes 30 sõna tunnis. Uue Testamendi kogu sõnavara on vaid napilt 5400 sõna, nõnda et selle võib omandada kahe kuu jooksul. Soomes välja antud raamatusari "Novum" 1-5, milles on Uue Testamendi kreekakeelne tekst ja iga sõna all soomekeelne tõlge. "Novumi" sarja kasutades on hõlpus algust teha. Kreeka keele hääldust saab õppida uuskreeka hääldusviisi kasutades, millega õppimine muutub kergemas, sest võib kasutada kassette tekstide kuulamiseks. "Novumi" raamatusari on küllaltki kallis, palju odavam on osta raamat "Interlinear Greek-English New Testament", mis muide on samasugune kui "Novum", aga ilma seletusteta ja ingliskeelne, samuti ka paremini tõlgitud.

Ka heebreakeelne Vana Testament on saadaval interlineaarse versioonina "The Hebrew-English Old Testament". Paljud on käinud Iisraelis kibbutsites tööl ja omandanud keeleoskuse selle lugemiks.

Muu kirjanduse lugemisse peale kristliku kirjanduse on põhjust suhtuda võrdlemisi ettevaatlikult. Maailmas on kõik asjad Jumala valitsemise all ja toimivad tema poolt määratud seaduste raames, aga kirjanik, kes neid seadusi ei tunne, võib kirjutada muinasjutte, mida tõelises elus kunagi ei juhtu. Kriitilist läbivaatamist ei kannata isegi teaduslikud raamatud. Tüüpilisi vigu - ma ei tea kas tahtlikke või juhuslikke - esindagu siin üks tõena kuulutatud väide. Koolivalitsuse poolt heaks kiidetud geograafiaõpikust: "Aljaska kuulus algselt venelastele." Peaaegu iga usklik teab, et maa ja kõik, mis on seal peal, kuulub Jumalale. Sellest ainsast Piibli lausest piisab õpiku vea kättenäitamiseks, aga teised raamatud räägivad, et esimesed ajaloost tuntud Venemaalt tulnud siirdlased saabusid Alaskasse kahesaja aasta eest (1784), ja needki olid Valamo kloostri mungad, kelle rahvusliku päritolu kohta mul andmed puuduvad. Võisid olla arvatavasti soomlased. Kui kooliraamatu autori meelevald pürginuks Tõele, oleks ta võinud kirjutada, et Alaskat on peetud mäletamatutest aegadest peale eskimotele kuuluvaks. Usklik võib sellest näitest teha järelduse, et talle piisaks raamatukoguks pelgalt Piiblist, aga kui ta tahab sellele lisaks lugeda muudki, siis peab ta tõesti palju teadma, sest miks ta peaks õppima midagi seesugust, mille kohta ta üldse ei tea, kas see on tõsi või ei.

Piibel esitab meile ammendavat teavet Vana lepingu aegse Iisraeli ajaloost. Kõige tähtsam selles ajaloolises tekstis ongi, et teave on identne Tõega ja et teabe katvus on püsiv. Inimelu üldistesse põhimõtetesse kuulub loobumine, sa ei saa õppida kõike ja valides ühe, tuleb sul lahti öelda teistest. Seepärast ei räägi Piibel näiteks seda, kes rajas Muromi linna.

Poolteist sajandit tagasi hakkasid Lääne-Euroopa koloniaalisandad huvi tundma Vahemere idaosa ajaloo vastu. Huvi levis ka kirikuaparaati. Mõne aastakümne jooksul sai kirikuaparaadi uurijate hulgas üldiseks põhimõteks doktriin, et Piibli ajalooline taust on legendaarne ega põhite faktidel, kui arheoloogiliste või muude Piibli-väliste vahenditega pole vastpidist tõestatud. Otsesõnu tähendab see seda, et need teadlased väitsid, et Piibel valetab. Kui õpetus Piibli legendaarsusest oli loodud, hakkasid need nn. uurijad looma rekonstrueeritud Piiblit, s.o. sellist Piiblit, millest vead oleksid kõrvaldatud. Olen isiklikut tutvunud ühe niisuguse tööga, milleks on Lev Tolstoi "Evangeeliumide lühike seletus" (Kratkoe izloženie evangelii). Tuleb vaid öelda, et neil meestel puudus a) häbi, b) teadmised ja c) suhtelisuse taju.

Läänemaise kirikliku ühiskultuuri põhjal sündis sotsialism, mille unistuseks oli nimi Jeesus ühiskonna ajaloost minema pühkida. Paarikümne aasta eest vestlesin Põhja-Koreast pärineva üliopilasega. Noormees Ten Le Ma oli studeerimas Moskva Rahvaste Sõpruse Ülikoolis. Ta seletas mulle päris veendunult, et inglise koloniaalisand leiutasid Piibli 13. sajandil, et õigustada oma koloniaalpüüdlusi Lähis-Idas.

Jeesusele lähedased inimesed suundusid asja juurde teisest kandist. Huvitab ja meid paremini mõista ja tunda seda, mille oleme leidnud õige olevat. Nõnda läksid ka usklikud otsima ja uurima Piiblivälist ainest.

Tänapäeval on nii usklike kui ka uskmatute amatöörteadlaste tegevusega kogudul materjal ulatuslik ja tähelepanuväärselt üksikasjalik. Ägedaile ja Tõele avalikult vaenulikele väiteile on jäänud õige vähe liikumisruumi. Saksa rahvussotsialism tõmbus pärast kaotatud sõda oma teokarpi. Nõukogude Liidu raevukas katse astuda Jumala tundmise vastu on muutunud nende oma õnnetuseks. Hiina muutis halvima vältimiseks suunda. Sotsialistlik Põhja-Korea on pidanud isoleeruma, et valed oma rahva hulgas teatavaks ei saaks. Järeldused seevastu muutuvad nagu ennegi, aga faktid on vastavalt võimalustele nn. tsiviliseeritud maades toodud päevavalgele.

Soomes on huvi Piibli ajaloo spetsialistide töö vastu olnud üldine ja uurijate tavaks ongi olnud loovutada andmed küllaltki kähku kõigile kasutamiseks. Et kirjandust on raamatukauplustest saada, esitan järgnevalt loetelu vormis vaid moningaid uurimisobjekte ja leide, mille tundmine hõlbustab vastava kirjanduse sirvimist.