Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1986-2004

Päivitetty 2004-10-19

5. Kesk-Euroopa kirikureformatsioon

Irlantilaiset tulevat Italiaan 406

Itä-Euroopan juutalaisvaltio 416

Kansanmurha Anatoliassa 420

Kirkko ja bogomilit 424

Keskaega on põhjendatult nimetatud pimedaks keskajaks. Sõjaväe piiritule rumalusele lootes märatsesis roomakatoliku kiriku esindajad jultunumalt kui ükskõoik milline inimrämps ihimkerra ajaloos enne seda. Ja vahepealt toimusid missad. Vaimulikudki olid just nagu voorusligud, sest nad ei abiellunud. Aga nad pidasid salaja armukesi. Taevaasse pääsemist müütati kunagi raha eest ja kasutati turismi reklaamiseks. Poliitilised intriigid ja mõrvad olid paavstitooli argipäev ning need Kristuse asemikena esinenud mõrvarid ei peljanud minna isegi kogu rahva kallale.

Paavst teadis, et võib tegutseda ainult pimedas. Väikseimgi valgusehelk oli ohtlik. Seega polnud ta vaba. Taa oli sunnitud tapma. Paavstil oli ainult kaks võimalust - kas eralduda kirikust ja sattuda tuleriidale või jätkata teatrit. Ja show läkski edasi.

Bogomiilide misjonijutlustajate vool Bulgaariast läände jätkus. Sajandeid kestnud jälitamisega harjunuina oskasid nad metsaligi karta. Neid märgati alles siis, kui massid läksid liikvele. Kõige jõulisemalt ilmnesid bogomiilide misjonitöö tulemused Reini ääres, Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Sellese liikumisse kuulunud isikuid kutsuti Lõuna-Prantsusmaal albilasteks, mujal aga kataarideks.

Albilastest saadi paavsti õukonnas teada ja nende kuulutamine ketsereiks tõimus 1184. a. Paavst Innocentius III (1198-1216) nõudis, et ketserlus oleks võrtsustatud kuninga reetmisega, mida karistati surmanuhtlusega. Nõnda pääses paavst albilaste kallale ja sai ilmaliku võimu selle pärase töö tegemiseks. Albilaste vastu korraldati ristiretk 1209-1216. Tapatalgute jätkamiseks asutati igaks juhuks 1233. a. inkvisitsioon ja sellele anti ilus nimi Sanctum officum ('püha amet'). Praktiliselt oli see terrorismi tegelev salapolitsei, mille ametnikeks olid dominikaani mungad. Tegevusjuhiseks oli inkvisitsioonil "otsustarbekus" ja juhtlauseks "eesmärk pühitseb abinõu" (ladina keeles muidugi).

Albilaste hävitamise ettevalmistamisel tuli ketsereiks kuulutada ka valdolased, Lyonist pärineva Petrus Valduse pooldajad. Valdolased muutusid nii tähelepanelikuks, et pidasid vastu sajandeid, voib-olla neid leidub praegugi.

Kataaride vastu korraldas katoliku kirik ristiretke, millest osavõtnuile lubati kõigi juba tehnud pattude ja ka edasiste kuritegude andeksandmist. Tingimuseks oli kataaride vastu korraldatud ristiretkest osavõtmine 40 päeva ulatuses. Prantsumaale tulvas kõige hullemaid kurjategijaid katoliiklikku õiglusttööd tegema. Kui mõrvarid küsisid, kuidas nad saavad vahet teha kataaride ja katoliiklaste vahel, anti neile juhdis - tapke kõik. Kataaride hävitamisest teatakse vähe, kuigi seda puudutavad dokumendid on Prantsusmaal säilinud. Neid pole keegi lugenud mitusada aastat. Inglise telekompanii BBC poolt 5. januaaril 1995 esitatud dokumentaalfilm sellest ettevõtmisest olevat üksikasjalik jutustus, nagu ma olen kuulnud.

Reinimaal ja Hollandis arenesid asjad rahulikumalt. Gerard Groote (1340-1384) organiseeris usklike omavahelise vennaskonna, ilma et nähtavad suhtete katkestamist oleks kirikuga toiminud. 1450. a. oli vennaskonnal üksnes Hollandis 87 maja, milles nad kollektiivselt elasid. Nende mõttesuund sai nimeks "devotio moderna" ja vendi endid tunti ühiselu vendadena. Neid kuuladi nii katoliiklaste kui ka uuendusliikumiste pooldajade hulgas. Vendadel oli ühine majapidamine. Nad hangisid endile elatist raamatude kopeerimesiga ja neil olid mitmes linnas koolid. Tuntuimad liikumise esindajad on Erasmus Rotterdaamist ja Tuomas Kempiläinen.

Inglismaal sündis 14. saj. lõpus vaimulik liikumine, mille liikmeid nimetati lollardideks, võib-olla nende pomiseva palvetamisviisi tõttu. Opetuslikult olid nad John Wyclifi (1329-1389) aatekaaslased. Wycliffi tuntakse Piibli tõlkimise tõttu. 1425. a. andis üldine kirikogu korralduse Wyclifi maised jäänused hauast välja kaevata ja koos tema teostega tuleriidal ärä poletada.

Inglismaa ja Böömimaa (Tšehhimaa) vahel valitses tollal tihe läbikäimine valitsejaperede suguluse tõttu. Wüclifi õpetus sai peagi Böömimaal tuntuks ja loodi usuline rahvaliikumine, mida juhtis Jan Hus (umb. 1371-1415), Praha ülikooli rektor. Paavst andis Böömi kuningale pistist, kuulutas välja ristiretke Böömimaa vastu ja Hus põletati 1415. a. tuleriidal kirikukogu otsuse põhjal. 1433. a. nõustusid tšehhid alandavate kompromissidega, muuhulgas "puhastustöö" tegemisega nende ridades, kes ei nõustunud kompromissidega. See viiski koguduse tõelise puhastumiseni. Ühtele jäädes paavsti orjusse, püüdlesid teised üha teadlikumalt vaimsele vabadusele. Böömi vendadena tuntud kogudus võttis kasutusele täiskasvanute ristimise ja läks põranda alla.

Luther Wormsin jälkeen 436

Saksamaal sattus koolipoiss Martin Luther (1483-1546) kontakti ühiselu vendadega, kui ta käis Magdeburgis ühe aasta nende poolt ülalpeetavas koolis. Ka ülikool, kus ta oppis, oli ühiselu vendade mõtetest (devotio moderna) läbi imbunud. Luther sai teoloogiadoktori kraadi 1512. a.

Lutheri ajal mõisteti selgesti, et paavsti kirik on mäda, aga harva usaldati seda valjusti öelda. Mitmedki tuleriidale määratuist leidsid seepärast rahuldust enda kaitsmisest. Kui siis Luther esitas 1517. a. kirikule - nõnda igatahes räägitakse - väljakutse, naelutades Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, milles ta seadis kahtluse alla pattudest vabastamise tegevuse paavstliku kiriku poolt, mõistis kogu haritud Euroopa selle teo tähendust. Ainult Luther ise ja paavst näisid olevat õnnelikus teadmatuses, millest on küsimus.

Olukord selgus peagi. 1521. a. pani paavst Lutheri kirikuvande alla. Pärast seda kutsudi samal aastal keisri ette. Luther vältis õige napilt ketseride tavalise saatuse - sattuda tuleriidale. Wormsi maapäevalt tagasipöördumise ajal rööviti ta sõprade poolt ja toimetati Wartburgi kindlusse varjule.

Seal tõlkis (1522) Luther Uue Testamendi saksa keelde. See ja tema varem kirjutatud kirjad said tohutu leviku osaliseks. Oli ju trükikunsti leiutamine pisut enne neid sündmusi teinud pöörde teabe levimiseks.

Oma kirjutistest rõhutab Luther eriti kolme asja: Piibli autoriteeti, kristlaste üldist preesterlust ja õigeks saamist usu kaudu.

Piibli autoriteedi rõhutamine oli tähtsaks aluseks sellele kriitikale, mida Luther esitas paavstliku usuorganisatsiooni vastu. Piiblis leiduvad põhjendused üldisele preestlusele ja õigeks saamisele usu kaudu. Neid esitades mängis Luther kindla peale ja ei jäänud häbisse. Aga Piiblis leiduvad põhjendused mitmele selliselegi asjale, mida Luther ei söandanud kuulutada ja veel vähem nõuda. Kui nüüd rahvale öeldi, et Piiblile võib looda, hakkaski see Piiblile lootma.

Üks neist, kes lihtsa usuga hakkas nõudma seda, mida jutlustati, oli Lutheri töökaaslane professor Andreas Bodenstein von Karlstadt (umb. 1480-1451). Jõulu ajal 1521. a. võttis Karlstadt oma pastorikuue seljast ning jagas armulauda kõigile, vahet tegemata vaimulikkonna ja ilmikute vahel. (Katoliku kirikus ei anna "ilmikuile" armulauaviina). Luther sööstis oma paidupaigast oma õpetuse teostamist takistama. Selgus, et Luther vaid rääkis ja rääkis, aga polnud mõelnud, et juttu võetakse tõena. Selle üle, mis Lutherile oli juhtunud, vaieldakse praegugi veel.

Lutheri suurem patt jumalariigi korra vastu on seesama mis luterliku kiriku neljas põhi-idee. See kõlab järgmiselt: "Kelle riik, selle usk". Sellega asetab Luther vägivallaorganisatsiooni juhtkonna tahte Jumala tahtest kõrgemale. Seda ei teinud aga apostolid, kui ütlesid juudi ametnikele: "Pigem tuleb kuulata Jumalat kui inimest."

Lutheri tegevus vaimse uuendajana lõppes 1521. a. Puudus usk. Sündis katoliku kiriku reformitud suund. Paavstliku kiriku kord jäi kehtima suuremate muutusteta koos kõrgemate vaimulike sisseõnnistamisega, riigikiriku mõte jäeti võimudele alles ja dogma usu kaudu õndsaks saamisest muudeti lahjaks. Naasmist paavstliku kiriku rüppe siiski ei toimunud, sest Luther oli paavsti nimetanud Antikristukseks ja paavst oli pannud Lutheri kirikuvande alla. Karlstadt seevastu jätkas, aga temagi kõhkles. Tema aus kõhklus sünnitas raamatu "Kas on vaja edasi menna aeglaselt?", mis kutsus uusi jõude uuendusliikumist jätkama.

Oma vastuse Karlstadti küsimusele andsid saksa talupojad. Riigi töörahvas ja rõhutud ei mõelnud indulgentside ja õigeks saamise doktriinile, kui lugesid toisest kirjast korintlastele selges saksa keeles:

Asjata pidi saksa kirikurahvas ootama tasakaalustamist. Seda õiguse vilja kasvatasid ainuld keelatud "lahkusuliste" istandused. Lutheri juhitud "mõõdukas" uuendusjöön hülgas Piibli juhtnöörid kui seadusandlusse puutuvad. Seadusandlusse puutuvaiks tembeldamine oli muidugi eksiteede viimiseks. Küsimus oli ahnusest.

Šveitsis tõusis uuendusliikumise juhiks Ulrich Zwingli (1484-1531). Temagi sai äratuse ühiselu vendade kaudu, kui kohtas 1515. a. Rotterdami Erasmust. 1518 aastast tegutsest Zwingli Zürichis, esitades evangeelseid seisukohti. Linna elanikkond uuendas oma katoliku kiriku Zwingli seisukohtadele vastavalt.

Zürichis tuli Zwingli votta seisukohd vendade ja õdede suhtes, kes Böömimaa vendade kombel ristitasid vaid neid inimesi, kes seda ise soovisid ja nõnda ennast tunnistasid Kristuse ihu liikmeks. Ristijad meelitati januaaris 1525 näiliselt vaidluskoosolekule, aga mõisteti süüdi ketserluses jn. juba tavalist teed mööda. Ainus, mis oli asjas uut, oli see, et mõrvarid olid nüüd "evangeelistid". Zwingli ise suri Šveitsi evangeelsete ja katoliiklike kantonide omavahelisel arveteõiendamisel sõjaväepastorina paar aastat hiljem.

Usupuhastus ei lõppenud, kuigi Luther ja Zwingli muutsid oma meelt. Uuendusliikumine levis kogu Kesk-Euroopas ja täiskasvanute ristimine muutus üldisemaks. Selle põhjal hakati neid vendi ja õdesid nimetama anabaptistideks ('uuestiristijaiks'). Kõige enam ristijaid oli Põhja-Itaalias, Šveitsis, Madalmaadel, Poola Läänemere rannikul ja Austrias.

Vastavalt sellele, kuidas ristijate hulk hasvas, muutus jälitamine tugevamaks. 1529. a. otsustati kõik ristijad tappa ja määrust teostati saksa põhjalikkusega. Tervete külade toores mahamottimine viis mõned arvamusele, et lopuaja suur ahistus on alanud.

Tavalise talupoja lootusi üheväärsusele (isotita) ristijate tapmine ei lahendanud. Nad ootasid endiselt kristlike põhimõtete teostamist ja kui seda ei toimunud, püüdsid nad seda saavutada oma vahenditega, liiatigi kui mõistlikke ristijaid polnud enam neile nõu andmas. Petetud talupojad haarasid relvad ja said 1534. a. Münsteri linna oma valdusse. Sellises olukorras leidsid luterlased ja katoliiklased teineteist ja korraldasid veresauma.

Luther ja Zwingli polnud ainsad, kelle usk uuendusliikumise raevukais rahutustes lõppes. Nende arvele tuleb panna ka need ristijad, kes otsisid kaitset samadelt vahenditelt, mida vastased nende vastu kasutasid. Oma ristijaist püsis ärahirmutatuna vaikselt kodus, osa põgenes maalt. Saksamaast oli saanud vaimne tühik. Varsti hakkasid luterlased ja katoliiklased teineteist tapma, sest midagi väärikamat enam tappa polnud.

Nuori Jean Calvin 450

Prantsusmaal hoidis inkvisitsioon ulsklikud põranda all. Sveitsis pagulasena elanud Jean Calvinil (1509-1564) õnnestus siiski oma kodumaal kogudusekonta korraldada nõnda, et varsti arvati Prantsusmaal olevat 2000 evangeelset kogudust. Vastapoole tegevus uuendusliikumise lämmatamiseks oli tavapärane ja vältas mitusada aastat. Vahepeal peeti tõelist kodusoda. 1685. a. lahenes võitlus katoliiklaste võiduga ja vaid 200.000 Prantsuse kalvinistil õnnestus maalt põgeneda. Katoliku kirik kaotas täielikult oma inimlikkuse. Seda aastat hiljem tõstsid tema orjad kiriku ja selle liitlaste vastu mässu. Puhkes Prantsuse revolutsioon. Kirikumeestel tuli asuda arveid tasuma.

Hussilaiset Liettuassa 461

Reformaatio Brittein saarilla 383

Inglismaal leidsid Calvini ja Lutheri mõtted hea kasvupinna lollardide äratusliikumisest. Tavapäraste tagakusamiste käigus uuendusliikumise sõnum juurdus ja Inglismaa muutus Roomast sõltumatuks. Iga Euroopa uuendusliikumine jäi elama oma kirikuna, mis sundis pikapeale eri rühmitusi uksteist mingil viisil taluma. See sünnitas nn. euroopa parlamentarismi.

Ristimisliikumine tuli Inglismaale 17 saj. alguses. Euroopa ristijatest ellujäänuid hakati kutsuma mennoniitideks oma tuntuima esindaja Menno Simonsi järgi. Inglismaal ristijaid hakati nimetama baptistideks.

Uuendisliikumiste kurvas ajaselos moodustab rõõmsa erandi George Fox (1624-1691) koos oma pooldajatega, keda nimetatakse kveekeriteks ('värisejateks'). Kveekerid ise kasutasid oma nimena sõna "friends" ('sobrad'). Liikumise alguseks võib pidada George Foxi nähtul ilmutust Pendle'i mäel. Selle künka harjal nägi Fox võitjate hulka Kristuse ette kogunenult. Kolm aastat hilem oli kveekereid 50.000. Nad loogusid korrraga kogu sellest rekvisiidist kirikus, mis oli tõde varjanud kirikusade ajast peale. George Fox ei püüdnud kirikut uuendada, ta laskis Issandal uuendada George Foxi. Tulemus oli vapustav, ehkki Fox pidi kuus aastat vanglas istuma, sest ta keeldus vannet andmast.

Kveekerite usk, mitte nende juhtite haritus, oli parim tõend nende Issandast. Kveekerite usk äratas ka liikumisest väljapoole jäänud inimeste südametunnistuse ja hoopis erinevalt usulahkude haritlaste tunnistusest. Kveekaritele oli vennaarmastus aktsioomiks ja ligimesearmastus praktiline asi. Nüüd tunnistatakse kveekerid tänapäevaideaalide eelkäijaiks, aga meist jääväd need ideaalid saavutamata, kui meil pole seda usku ja seda Issand,mis oli kveekereil.

Üks kveekereist, William Penn, kelle isa oli omal ajal kuningale raha laenanud, sai vastutasuks suure maa-ala Põhja-Ameerikas (Pennsylvania, 1682). Pennsylvanias said kveekerid vabad käed salliva usupoliitika teostamiseks. Kveekerid olid teatavasti ainus kristlik kollektiiv, keda Ameerika algasukad tingimusteta tunnustasid. Nüüd on kveekereid 200.000 ja suur osa neist on indiaanlased.

Azusa-kadun tiimi 493

Minne he menivät 494

Vanhat konkarit tulevat mukaan 505

FCC - illuminatien kirkkoneuvosto 510

Täysi Evankeliumi 518