Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Kolmas osa

Kristikunnan historiaa

KRISTLUSE AJALOOST

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1986-2004

Päivitetty 2004-10-19

1. Vundament

2. Piibliteadus

3. Kristluse ajaloost

4. Kiriku jagunemine usulahkudeks

5. Kesk-Euroopa kirikureformatsioon

6. Uue aja suunas

7. Issanda uus tulemine

Tagasi Osmon kotisivulle

 

- suomalaisessa versiossa nyt noin 50 sivua

- tässä eestiläisessä versiossa nyt 17 sivua

 

Kristikunnan historiaa

KRISTLUSE AJALOOST 164

 

Yleistä 300

Üldist 164

Ristija Johannes kuulutas: "Parandage meelt (metanoiete: 'muutke meelt'), sest taevariik on lähedal!" Tema on nimelt see, . (Mt 3:1-3)

Kui Jeesus alusta oma kuulutustegevus, ütles ta: "Parandage meelt, (metanoiete), sest taevariik on lähendal!" (Mt 4:17)

Kui Jeesus saatis oma kaksteist jüngrit Iisraeli küladesse, ütles ta neile: "Ja minge kuulutage ja öelge: taevariik on lähedal! Tehke haigeid terveks " (loe Mt 10:7-42). Sellesama ülesande said Jeesuse poolt hiljem valitud 70 jüngrit, vt. Lk 10:1-10.

Nüüd, mil eelmainitud sündmustest on möödunud ligi 2000 aastat, võime jälgida, mis on taevariigist selle aja jooksul saanud ja mis näiliselt väikest algusest on sirgunud.

Jeesus ise esindas taevariiki. Ta selgitas taevariigi olemust mitmete tähendamissõnaga. Tähendamissõnu taevariigist on seletatud erinevalt, aga parimaks seletuseks on kristluse ajalugu ise.

Kui Jeesus jättis koguduse Püha Vaimu juhtida ja õpetada, ühendas ta meid endas uueks inimeseks.

Sellepärast tuletage meelde, et teie, kes te enne

Olite tol ajal lahus Kristusest, kaugel ära Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, ilma lootuseta ja ilma Jumalata siin maailmas. Aga nüüd olete teie, kes enne olite kaugel, Kristuses Jeesuses saanud ligi Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja kiskunud maha lahutava vaheseina, vaenu, kui ta oma lihas kaotas käsusõnade käsu seadlustega, et ta need kaks looks enese sees üheks uueks inimeseks, tehes rahu, ja lepitaks mõlemad Jumalaga üheks ihus risti kaudu, kui ta vaenu suretas enese läbi. (Ef 2:11-16; vt. ka 12-22).

Hiina õpetajad esitasid uuest inimest lihtsustatud kuju, mille järgi loomulik inimene koosneb psüühikast ja kehast. Vaim on see jumalik koostisosa, mis teeb uueks. Ilma selleta pole mingit uut inimest.

Jeesuse jüngri jutluse tuumaks oli Jeesus. Selle kuulutamise kaudu said usklikuks muutunud inimesed Püha Vaimu hõlpsesti - kingina Jumalalt. Aga varsti alustasid oma kuulutamisega ka sellised isikud, kelle sõnumiks oli midagi muud kui ristilöötud Jeesus, Isa Jumala poeg. Neid seesuduseid on tänapäevalgi üsna palju, kes jutlustavad suitsetamise kahjulikkusest, vaidlevad ristimärgi kuldamise pärast, oikumeenlise liikumise küsimustes jne. Nende kuulajaid jäi tollal nagu nüüdki Püha Vaim saamata. Neist kahest erinevast kuulutamisliinist arenes aegade jooksul kaks ristiusu põhiharu:

  1. kogudus (kreeka keeles - ekleesia),
  2. kirik (kreeka keeles -küriake).

Kristluse ajalugu käsitledes on täiesti tavalinen, et kiriku ja koguduse ajalugu aetakse segamini. Et nõnda juhtub, õpetas Jeesus oma tähendamissõnas nisust ja nisulustest:

Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne. Aga inimeste magades tuli vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale. Aga majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid temale: isand, eks külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb nüüd sellele lustet? Tema ütles neile: seda on teinud vaenulik inimene. Siis ütlesid orjad temale: kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume? Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuse ajal ma ütlen kõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiks, nisu aga koguge kokku mu aita!" (Mt 13:24-30).

Matteuse evangeeliumi 13. peatüki seitsmest tähendamissõnast üks, tähendamissõna nisus ja nisu lustest, kujutab Kristuse koguduse ja saatanast sünnitatud kiriku omavahlisi suhteid. Nisuluste (zizanion) on kasvu algjärgus päris nisu moodi. Edasisel kasvamisel tulevad aga erinevused selgesti nähtavale. Nisu on kultuurtaim, kuid luste - 1913. a. Soome Piibli järgi nisuluste - on märgine umbrohi. Lustete tavaline esindaja on uimastav raihein (Lolium temulentum).

Lisaks Jeesuse antud pildile taevariigist on Uues Testamendis rohkesti ennustusi tuleva aja sündmustest. Paulus, Peetrus, Jaakobus, Johannes ja teised teadsid oma vaimus tulevasi raskusi ja andsid usklikele nõu nende võitmiseks. Nendes ennustustes on enamasti kaks osa: üks puudutab lähitulevikku ja teine just enne Jeesuse teist tulemist toimuvaid sündmusi. Tundmused olid sedalaadi nagu näiteks Pauluse esinemisel Efesose koguduse vanemaile, kellele ta oli vanemaks:

Ma tean, et pärast minu äraminekult tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna; ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele (Apt 20:29-30, vrd. Ka 2 Pe 2:4).

Teises kirjas tessaloniiklastele hoiatavad Paulus, Silvanus ja Timoteos jüngreid enne Jeesuse tagasitulemist paanikasse sattumast. Enne tagasitulekut ilmub "ülekohtu inimene" (vt. 2 Te 2:1-12), millest räägivad ka Taanieli raamat ja Ilmutusraamat.

Johannes ütleb oma esimese kirja alguses, kuhu pürgivad vanemad ja apostlid oma kuulutamistegevusega: " et teilki oleks osatus Isa ja tema Pojaga " (1 Jh 1:3). Sel, kel on osadus Isa ja tema Pojaga, on võimalus igas asjas Tarkuse ja Teadmise algallikalt abi otsida. Kui ta seda teeb, pole ta ohus, kui superkristlased mõtlevad välja oma nükkeid.

 

Nollapiste 301

Nullpunkt 166

Sel etapil on hea, kui loed evangeeliumidest vahetult Jeesuse ristilöömisele eelnud sündmustest. Et Piiblit ei ole veel tõlgitud kõikidesse nendesse keeltesse, milles see raamat on avaldatud, kordame järgnevalt neid paasapühade nädala sündmusi umbes aastal 30 Jeruusalemmas.

Selle nädala alguse ratsutas Jeesus eeslil Jeruusalemma ja rahvas ülistas teda Iisraeli kuningana. Jumal oli ta kuningaks võidnud juba varem. Jeesus oli Ha-Mashiah - kuningas. Iisraeli seadus põhines Jumala omadustel Tõel ja Armastusel. Sellist elu ja võimukasutust, mida Iisraeli kunigas esindas, nimetatakse õigluseks. Seadus oli õigemeelne. Kuningas oli õigemeelne, vaga. Iisraeli seadus oli viimse kui kriipsuni õiglane. Jeesuse isik oli juutide seaduse täiuslik teostus.

Juudid pidasid muid rahvaid roojasteks, sest neil, juutidel, oli Jumalalt saadud õiglane seadus, aga paganate seadus oli omatehtud, meelevaldne. Selles oli juutidel päris õigus, piisab, kui lugeda ajalooraamatuid või näiteks matemaatik Püthagorase poolt kreeka linnavalitsusele tellimuse alusel koostatud seadust ja võrrelda loetuga Toorat.

Roomlastel polnud Iisraelis mingeid õigusi, seda rohkem aga võimu. Olukord viis õiguse ja võimu konfliktini. See on ainus kord inimkorra ajaloos, mil see konflikt on olnud täiesti selgepiiriline. Süüdistatu oli täiesti süütu ja õiglane täieliku õigluse mõõtude järgi, aga süüdistajad olid täiesti ülekohtu võimuses ja ülekohtu eest väljas. Meid huvitab peale juhtumi juriidilise poole ka tulemus. Kas Jeesusel tasus nõustuda enda tapmisega? Kas see polnud võitlus tuuleveskiga? Milliseid võimalusi oli tal võitu daada tolle hetke suurimast võimust maailmas ja oma kodumaa ususüsteemist? Ja milliste reeglite alusel? Liiatigi kui keegi ei näinud reageerivad tema nõuannetele. Jeesus oli oma esinemistes soovitanud rahval anda keisrile, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma. Kui nõnda oleks toimitud, oleks roomlaste võim kokku varisenud, sest siis oleksid alistatud rahvad lagastanud keisri pildiga varustatud rahad, ametikohad ja volikirjad, nad oleksid relvad viinud tagasi garnisonidesse ja oma koju läinud. Kuid rahvas ei talitanud Jeesuse nõuande järgi.

Mõni päev hiljem Jeesus vangistati Iisraeli võimumeeste algatusel, kes sugugi ei tahtnud, et Jeesus neid valitseks. Iisraeli juhtis tol ajal roomlaste poolt määratud ülempreester ja vanemate nõukogu. Teoreetilistes küsimustes abistasid neid variseid ja kirjatundjad. Juudi seaduste põhjal oleks neil tulnud tegelda kohtumõistmisega. Iisraeli juhid siiski keeldusid seda tegemast, öeldes, et neil pole luba kedagi tappa (vrd. Joh 18:31), ja andsid oma volitused üle okupeeriva riigi, s.o. Rooma ametivõimudele, nõudes, et Jeesus tuleb risti lüüa.

Rooma ametnikul polnud Iisraelis mingeid õigusi, võimu aga küllaga. Võim oli saavutatud võõra maa kodanikke tappes. Õigusest polnud siin varjugi. Roomas ehk oleks tal olnud võimalus kohtumõistmisega tegelda, aga Iisraelis oli ta ainult vägivallatseja, okupatsioonivõimu esindaja, majja tunginud varas. Kohtust ei saanud siiski mööda minna: Rooma asehaldur küsis Jeesuselt: "Mis on tõde?" Vastust ei jäänud Pilatus ootama, sest talle olid tõde, õiglus ja õigus sellised asjad, mida ta hoidis selleks, et ta ei kaotaks oma meelerahu. Rooma seadus andis talle ebaõige tunde, et kõik on seni hea, kui ta peab seadusest kinni. Seadus oli talle õiguse aseaine, aga ta ei suutnud sellestki kinni pidada. Veendunud, et Jeesuses ei leidu midagi karistamist väärivat isegi Rooma seaduse ees, langetas ta kõigest hoolimata Jeesusele surmaotsuse.

Piibel ei räägi, kuidas Pilatus seletas endale oma tegu, aga tänapäeval joovad seesugused inimesed ennast tavaliselt purju ja leiavad selitusi, nagu näiteks, et "tehtigi see kurb asi ära, sest seda oli vaja", "see oli vältimatu ühiskondliku rahu kindlustamiseks", "tugevdati põhiseadlikku korda" jne.

 

Kosmos 305

Lähtö Jerusalemista 306

Lahkume Jeruusalemmast 168

Napilt kaks kuud pärast Jeesuse tapmist, esimesele ülestõusmisele järgnenud nelipühi järel oli Jeruusalemmas umbes 3000 usklikku. Esimesed jüngrid olid juudid ja paljud neist olid pärit Galileast. Aga Jeruusalemmas usku tulnute hulgas oli ka välisjuute, kes alaliselt elasid väljaspool Iisraeli piire diasporaas. Juudi asustust leidus peale Vahemeremaade, mis sel ajal kuulusid kõik Rooma riigi alla, ka Partias Kaspia mere ida pool, Pärsias ja Babüloonias ehk Mesopotaamias (Jogedevahelisel maal) ja Araabias. Diasporaajuudidega levis ristiusk kiiresti kogu Rooma ja hellenistliku kultuuri alale ning ka Pärsiasse, Kaspia merest itta ja edelasse ja Meediasse.

Kogudused olid nii kreeka- kui ka arameakeelsed. Aleksander Suure peetud vallutussõdade tõttu räägiti kreeka keelt üldiselt Jeruusalemmaski. Rahvakeeleks oli Iisraelis aramea keel. Seda kõneldi veel Süürias ja muidugi Babüloonias, praeguses Iraagis.

Diasporajuudid oli ka Paulus ja Barnabas, kes 50. a. paiku tegutsesid mõnd aega Süüria Antiookias. Kogudus oli Antiookias tekkinud siiski juba enne, kui Paulus ja Barnabas sinna läksid. Antiookias oli üks esimestest kogudustest, milles Jeesuse nime ümber kutsutud jüngreist kasvas uus, internatsionaalne rahvas, mille jõud põhines Jumala ülemvõimul kuulekuse vahendusel.

Piiblis kõneldakse võrdlemisi palju Pauluse misjoniretkedest, aga neid sooritavad teisedki. Käsk minna igale poole maailma puudutas kogudust tervikuna ja seepärast on arusaadav, et kui Paulus käis kolm aastat pärast usklikuks saamist Jeruusalemmas, ei kohanud ta seal muid kui Peetrust ja Jakoobust, Jeesuse venda.

Üheteistkümne ülejäänud apostli misjoniretkedest eri rahvaste keskel on säilinud legendilaadseid pilte, mille tõepärasust on tänapäeval raske hinnata ja uurita. Huvipakkuvaid küsimusi need siiski vist tõstavad. Miks näiteks on Jaapani keiserlike rekvisiitide hulka kuuluva peegli tagaküljes heebreakeelsed sõnad: "Mina olen see, kes ma olen"? Vana peegel võib olla juba enne ristiusu sündi sattunud Jaapanisse.

Juudi kogudustest, mida tekkis muide Aleksandrias Egiptuses ja Roomas, levis sõna jumalariigist rahva kohaliku rahva hulka. Egiptuses räägiti tollal kopti keelt, mis oli egiptuse keele viimane arenguaste enne Egiptuse vallutamist araablaste poolt. Seepärast nimetatakse Egiptuse kirikut Kopti kirikuks.

Jüngrite tagakiusamine Jeruusalemmas juutide poolt hoogustab evangeeliumide levimist, sest jüngrid põgenesid Jeruusalemmast, viies kaasa oma õpetuse. Hiljem, kui juudid tõstsid mässu roomlaste vastu ning kui Rooma väed tulid ja vallutasid 70.a. Jeruusalemma, ei olnud sel linnal kogudesele enam erilist tähtsust. Jüngrid olid läinud kõikjale maailma laiali.

 

Rooman valtion harjoittamat uskovien vainot 307

Usklike tagakiusamine Rooma riigi poolt 169

Rooma riigiaparaat ei jäänud tegevusetult vaatama jumalariigi tulekut. Esmalt püüti hävitada kuningas ehk "salvitu", nagu Iisraelis kuningaid tituleeriti. Kui Rooma riigi asehaldur Herodes sai teada, et Jeesus on sündinud, saatis ta sõdurid, et need tapaksid kõik alla kahe aasta vanused poeglapsed. Herodes tahtis mängida kindla peale, aga just seepärast kaotaski Rooma esimese lahingu, sest Isa suunas oma Poja Egiptusse. Teise raundi ajal, kui Jeesus ratsutas kuningana Jeruusalemma, oli Rooma poolel asju ajamas Pilatus, kes juutide nõudmisel laskis Jeesuse risti lüüa. See siiski ei mõjunud jumalariigi arengule pidurdavalt. Jeesus tõusis hauast üles ja tema rahvas sai seeläbi vajaliku jõu jumalariigi evangeeliumi levitamiseks.

Kristlaste tagakiusamised algasid kohe, kui oli kedagi taga kiusata. Sageli olid tagakiusamise algatajad juudi usuringkonnad. Pärast Jeesuse ristilöömist visati kividega surnuks Stefanus, hukati Jakoobus, Johannese vend jne. Paulus, kes pärimuste järgi tapeti Roomas 64. a., joudis kirjutada esimeses kirjas tessalooniklastele:

Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristluses Jeesuses olevate Jumala koguduste järgijaiks, mis on Judeas, sest ka teie olete saanud sedasama kannatada oma suguvendade poolt, nõnda nagu nemadgi juutide poolt, kes (1 Tess 2:14).

Vaevalt et vennad nägid Rooma hellenistliku "tsivilisatsiooniriigi" poolt praktiseeritud tagakiusamistes midagi imelikku. Vaevalt muud olekski võinud oodata. Tagakiusamine oli pealegi brutaalne tapmine. Rooma ei tundnud siis veel häbi, ega teinud oma tegusid teiste pooldajate eest varjatult. Roomas polnud sel ajajärgul veel vajadust kahepalgelisuse järele, sest arusaamine õiglusest alles puudus.

Rooma riik pidas kristlasi ateistideks, sest kristlased ei nõustunud riiki poolt määratud sunniviisilise jumalateenistusega, ka polnud neil roomlaste meelest konkreetset jumalat ega isegi preesterkonda ja templeid jumalateenistusrongkäigu korraldamiseks. Keiser Domitianuse (81-96) ajal üritas riik ristikogudust täielikult hävitada: iga "secta christianorumi" liige tuli tappa. Paarkümmend aastat hiljem keiser Traianuse ajal taktika muutus: ülekuulamise ajal oma usust lahtiöelnuil jäteti nende hingeraasuke alles. Jumalarahvale pidi see mõjuma nagu sõel: usklikud püüti tappa, aga epakindlad sobisid Rooma eluviisile õigegi hästi.

Järgneva 150 aasta jooksul oli riigipoolne tagakiusamine vähem innukas ja sõltus kohalikest juhtidest, kuna kolmanda kristliku sajandi teisel poole püüdis Rooma riik keiser Deciuse juhtimisel taas Jeesuse rahvast täielikult hävitada, aga Decius suri sõjakäigul ja tema ettevõtmine väi sinnapaika. Järgnevalt püüdis Rooma riik keiser Valerianuse juhtimisel hävitada kristlase juhte, aga Valerianuski suri sõjakäigul.

3. ja 4. saj. vahetusel korraldas Rooma riik keiser Diocletianuse ajal veel korra väga ägeda rünnaku, aga jumalarahva täielik hävitamine osutus üle jõu käivaks. Tagakiusamine sel kujul Rooma riigi alala lõppes, kui keisriks sai Constantinus "Suur", kes otsustas ristiusust teha riikliku ideoloogia.

Tagakiusamistel üritati usklikke sunnivahentidega tagasi viia allakäinud sugukondliku korra eluviiside juurde, mis olid sellised, et vendadel tuli vaagida, kas nad armastasid rohkem Issandat kui soovi elada veel pisut oma toa soojuses. Oma teise korintlastele saadedud kirja lõpus innustab Paulus Korintose usklikke: "Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Voi te ehk ei tunne, et Jeesus Kristus on teie sees? Kui ei, siis te ei pea katsumustele vastu." (2 Ko 13:5). Kahekümnenda sajandi kristlane Jim Elliot esitas asja kohta järgmise mõttetera: "Pole sugugi rumal vahetada ära selline asi, mis vastu ei pea, saamaks selline, mis on igavene." Mõlemad neist, nii Paulus kui Jim on osutunud oma sõnale väärilisteks.

 

Uuden Testamentin kaanon 309

Teologian synty 310

Teoloogia sünd 171

Jeruusalemma "puhangust" (vrd. Apt 2:2-41) alguse saanud kogudus levis kõikidesse naabermaadesse. 11 apostlit ei joudnud kõigile huvitatuile rääkida üksikasjadeni, mida Jeesus tegi ja õpetas. See tuli üles kirjutada ja soovijaile saata koopiaid kirjutistest. Tööle asus ka Luuka-nimeline arst, kes oma ülevaate algussõnadena kirjutas:

Et juba mitmed on võtnut kätte kirjutada loo neist asjust, mis meie seas on tõsikindlalt sündinud, nõnda nagu meile on jutustanud need, kes ise on näinud seda algusest ja on olnud sõna sulased, siis olen minagi arvanud heaks algusest peale kõige hoolega uurida ja järgemööda kirja panna sinule, kõrgeauline Teofilos, et sa õpiksid tundma nende asjade kindla tõe, mida sulle on õpetatud. (Lk 1:1-4).

Aga kõik kirjutajad ei uurinud asjaolusid täpselt, millest nad kirjutasid. Algul pealtnägijate poolt kirjutatud jutustuste kõrvale ilmusid ilmselt sepitsetud "evangeeliumid". Pikapeale hakati pakkuma niisuguseidki teoseid kui "Pauluse ja Hekla teod". Hekla on jutustuses noor ja veetlev kombeline neiu, kellel juhtub mõningaid vääratusi. Kogudustel tuli kirjutiste suhtes seisukoht võtta. Asjasse mittepuutuvaid kirjutisi ühistel koosolekutel ei loetud.

140. a. paiku sai Roomas teatavaks, et keegi Markion (umb. 85-180) kiitis heaks vaid Luuka evangeeliumi ja kümne Pauluse kirja. Süürias tuli üldisele kasutamisele apologeet Justinuse õpilase Tatianuse (110-180) eri evangeeliumidest liidetud koondevangeelium, mida tuntakse "Diatessaroni" nime all.

Umbes aastast 200 tuntakse nn. Muratovi kaanonit, mis vastab juba peaaegu meie, Põhja-Aafrikas 300. aastate lõpus kindlaks kujunenud Uue Testamendi koosseisule. Puuduvad vaid kiri heebrealastele, Peetruse esimene ja teine kiri ning Johannese kolmas kiri. Muratovi kaanonisse kuulunud Saalomoni tarkuseraamat ja Peetruse ilmutusraamat seevastu jäeti hiljem Uuest Testamendist välja.

Uue Testamendi koosseis muutus vähehaaval selgeks, aga samal ajal algas poleemika selle sisu tõlgitsemise üle. Sündis sasipundar, mis praegugi veel paisub. Segadus sündis siis, kui Jumala kuulutust taheti riietada kreeka filosoofia hullusärki. Kreeka filosoofia mudeli põhjal pidi reorganiseeritud jumalasõnast saama teadus, teoloogia ehk jumalikkuõpetus, aga sellest ei sündinud ei teadust ega jumalasõna.

 

Apologeetat 311

Apologeedid 172

Apostlite kogudus oli loobunud paganlikust filosoofiast ilma pikemalt mõtlemata. Kogudus ei vajanud abi oma asjadele väljastpoolt ja tahtis esitada evangeeliumi Jeesuse verest üldinimlikul rohujuuretasandil. Seda seisukohta asusid murdma apologeedid ja teoloogid.

Apologeedid olid mingisuguseid ristiusu mänedzhereid, kes püüdsid näidata, et ristiusu suhtes tekkinud eelarvamused on väärad. Apologeete esines alates teisest sajandist.

 

Julius Marttyyrin kaapu 311

cccc

Justinus Märter (ümb 100-163) sündis Nablusis, Samaarias, ja õppis erinevates filosoofiakoolides. Siis ühel päeval kodust kaugel olles kohtas see nooruk vana meest, kes kuulutas talle tõde Jeesusest, näidates, et Jeesus on Vana Testamendi ennustuste täideminek. Justinus pöördus tagasi filosoofiatandrile juba õpetajana. Oma Apoloogia-nimelistes kirjutistes üritab Justinus uskmatutele tõestada, et usklikud on tublid inimesed, ning protestib ühtlasi selle vastu, et mõistlik jutt ei avalda inimestele mõju. Jeesuse veri on ainus, mis puhastab ülekohtust.

Et säitada õigust osa võtta filosoofide vahelistest vaidlustest, ei loobunud Justinus filosoofimantli kasutamisest. See Justinuse möödalask kristliku eetika rakendamisel kujunes hiljem kogu kiriku pattulangemiseks. Kiriku vaimulike poolt kasutatav vaimulikurüü on tuli kristluse pihta vastavalt Justinuse pattulangemisele.

Filosoofidega vaieldes jäi Justinusel märkamata, et tema nabanöör pole maailma küljest veel lahti rebitud. Eksoodus oli sooritamata. Võistulaulmises ta küll filosoofe võitis, aga need tegid vastulöögi tavalisel paganate viisil - kaehasid Justinuse peale ametivõimudele ja Justinus tapeti.

Algristikogudus tundis algus põhjendatud vastumeelsust vastavate ürituste vastu. Soovides läheneda inimestele Meistri evangeeliumiga, ei pidanud ta oma aule kohaseks ennast kaitsta. Head käitumist pole vaja andeks paluda.

Algristikogudus siiski ei halvustanud paganlikku filosoofiat. Oli ju selle näol tegemist inimkonna pingutuste parimate püüetega, et tuua selgust pimedusse. See ilmneb muide viisist, kuidas Paulus alustas Ateenas oma Areopaagi kõnet. Aga küünla süütamine siis, kui päike oli juba tõusnud, polnud enam arukas.

 

Seurakunta 100-luvulla 311

Kogudus teisel sajandil 173

Ehkki kreeka filosoofide ja juudi rabide huvi ristiusu vastu on mõistletav, ei olnud nende mõju kristlastele teisel sajandil enam mingil määral märgatav. Valdav osa kristlastest kuulus apostlite kombel tavaliste inimeste hulka, kes usklikeks saades olid uuenenud viisil, mida maailm enne polnud näinud.

Tagakiusatav kogudus oli ettevaatlik. Lisaks Jeesuse poolt sätestatule oli koguduse ülesehitus ennenähtamatult demokraatlik. Koguduse juhid ei eraldunud teisteist koguduseliikmest. Nad olid piisavalt tagasihoidlikud püsimaks seevõrra eemal, et teisedki koguduse liikmed saaksid tegutseda. Nad hoolitsesid selle eest, et kellegi anded ei jääks rakendamata ega kedagi ei unustataks. Usklike kodudesse ega koguduse ühistele üritusetele polnud võõrad teretulnud, nende tarvis peeti jutlusi väljakuil ja aia ääres. Väljaspool kogudust ei teatud kogudusesiseseid toiminguid või kui liikuski mõningat teavat, siis kuulasid ilmalikud meelsamini neid jutustajaid, kes levitasid meeletuid kuulujutte koguduse tegevusest. Sedavõrd kui sõna Jeesusest ja jumalariigist levis, tekkis usklike rühmi, milles ei olnud kogenud vendi nooremaid õpetamas, sest üldiselt viibisid need vennad, kes tõid sellesse või teise paika elusõna, paikkonna inimeste keskel vaid niikaua, et tundsid võivat jätta uued vennad Issanda hoolde. Ära minnes määrasid nad kohalike vendade hulgast mõne neile vanemaks, presbüteriks.

Noor usklik eksib kergesti oma ettevaatamatuses ja toob oma kõnedas esille vanu, paganaajast pärinevaid mõttekäike, mistõttu tema kõne on segane. Vaimseil vanemail tuleb selliseid usklikke õpetada ennast jälgima, nõnda et nad kuulaksid kogu aja Püha Vaimu häält ning harjuksid sel moel püsima Tões ja Armastuses. Sellisest presbüterite organisatsioonist on küsimus näiteks Ap 14:21-23, kui Paulus ja Barnabas valisid venemaid, muide Pisidia Antiookias, nüüdse Yalvaci linna lähedal asunud linnas, kus nad pisut varem olid jutlustanud. (Apt 13:14-15).

Paulus ei andnud igakord vanema ülesandeid teistele, vaid täitis neid kirjade ja abiliste ise. Üks selline koht oli näiteks Korintos, kus Paulus esimesel korral viibis "aasta ja kuus kuud".

Kogudused polnud allutatud ühelegi emakogudusele ega paikkonniti, vaid nende vanemad olid need isikud, kelle kaudu nad olid usklikuks saanud. Vaimselt täiskasvanuiks muutudes said nad siis ka omi lapsi Issandas. Oma kirjas Korintose kristlastele räägib paganate apostel Paulus:

Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast selle Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses, et te olete kõiges saanud rikkaks tema sees igasuguses õpetuse sõnas ja igasuguses tunnetuses, sedamööda nagu tunnistus Kristuses on kinnitatud teie sees, nõnda et teil ei ole puudu ühestki armuandest ja ootate meie Issanda Kristuse ilmumist, kes ka teid tahab kiinitada otsani, et te võiksite olla laitmatud meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval. Jumal on ustav, kelle läbi te olete kutsutud tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda osadusse. (1 Ko 1:4-9).

Usklikel polnud vaja hankida teoloogilist täiendõpet teisteist paikkondatest. Tõelised vanemad suunasid oma lapsed tõelise pedagoogi - Püha Vaimu juurde.

Vanemaid (presbütereid) nimetati ka piiskoppideks, (kr. episkopoi, "kaitsja"). Piiskoppe võis samas koguduses olla mitu, nagu ilmneb Pauluse kõnest Efesose usklike vanemaile (Ap 20:17), keda salmis 28 on soome Piiblis nimetatud "kaitsjaiks", eesti Piiblis "ülevaatajaiks karjastena". Tekstist ilmneb, et Efesos oli nii palju piiskoppe, kui tuppa mahtus. Sõnad "episkopoi" ja "presbüteroi" esinevad kreekakeelses Uues Testamendis alati mitmuses.

 

Kirkkoisät 313

Kirikuisad 174

Kui apostlite kogudus hoiduski usulis-filosoofilistest spekulatsioonidest ja muust tarbetust teravasti ütlemisest, ei tegutnesud kõik ometi selliselt. Mitmel pool esines ristikoguduses isikuid, kes polnud rahul nii avara määritlusega vendlusest, kui seda teeb Johanne oma esimeses kirjas:

Igaüks, kes usub, et Jeesus on Kristus, on Jumalast sündinud. (1 Jh 5:1).

Need - tavaliselt hästi koolitatud inimesed - uskusid, et nad suudavad teha parema liigituse. Niisuguste eest hoiatab Paulus oma esimeses kirjas Timoteosele:

Kui keegi õpetab teisiti ega hoia meia Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja õpetuse poole, mis viib jumalakartusele, siis on see iseennast täis ega saa aru millestki, vaid on haige küsimuste ja vaidlemiste poolest, millest tõuseb kadedust, riidu, laimu, kurje kahtlusi, alalisi tülitlusi inimeste vahel, kelle mõistus on rikutud ja kellel on tõde läinud käest, kes peavad jumalakartust tuluallikaks. (1 Ti 6:3-5).

Seesama võib Piiblist leida muidugi mujaltki, (vt. Jk 3:13-18). Kristluse ajalugu näidab, kui vajalikud ja õigesse kohta suunatud need nõuanded olid. Esimene tõsine löök tuli aga ootamatust kandist, nimelt Süüria Antiookiast, kogudusest, milles Pauluski oli aastaid töötanud.

 

Ignatioksen harhaopit 314

Ignatiuse väärõpetused

Paar aastakummet hiljem, kui Paulus ja Sila läksid Süüria Antiookiast esimesele misjoniretkele praeguse Türgi siseosadesse, sai koguduse juhiks kirikuisa Ignatiusena tuntud mees. Ta jättis endast maha kaks tähtsat väärõpetust. Üht neist tuntakse monarhistliku piiskopluse nime all, teine puudutab armulaua andmist. Ignatiuse kaudu tuli kristlusse ka pühade säilmete (reliikviate) mõiste.

Monarhistliku piiskopluse ideoloogia arendas Süüria Antiookia Ignatius välja umbes 90. aastal. Tema kirjanduslikus pärandis esineb sõna "episkopus" (praeguses tähenduses 'piiskop') järjekindlalt ainsuses. Kreeka sõna "presbüteros" kasutab Ignatius seevastu järjekindlalt mitmuses. Nõnda jätab Ignatius mulje, nagu oleksid "piiskop" ja "vanem" erinevad mõisted. Ignatiuse ideoloogias on piiskop juht, keda presbüterid abistavad. Ignatius jätab tähele panemata, et Uues Testamendis kasutatakse neid sõnu järjekindlalt mitmuses ja teisteine sünonüümidena.

Oma opetuse abil saavutas Ignatius Antiookias ainujuhi positsiooni. Muu ristikogudus ei tunnustanud Ignatiuse aluajal tema õpetust. Pea aegu leidus siin-seal ettetrügijaid, kes taipasid selle õpetuse kasutamiskõlblikkust. Roomas tuli see õpetus rakendamisele 140. a. Aastaks 200 oli Ignatiuse väärõpetuse pooldajad juba enamikus Rooma riiki linnades eraldunud usklikest oma organisatsiooniks.

Ignatiuse õpetust järgivais kirikuis toimus võimu üleminek vanematel õpetajatele, mille vastu apostel Paulus võitleb esimeses kirjas korintlastele muide järgmiste sõnadega:

Sest ehkki teil oleks kümne tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa, sest mina sünnitasin teid evangeeliumi läbi Kristuses Jeesuses. (1 Ko 4:15).

Ignatiuse õpetuse levides sündis kirjutis nimega "Didakhe", milles õpetatakse usklikke piirama teistest paikkonnadest pärinevatele usklikele osutatud külalislahkust. "Didakhe" õpetuse järgi on rändjutlustaja valeprohvet, kui ta kasutab maja külalislahkust kauem kui ühe öö. (Vt . Didakhe, 1. pt.)

Ignatiuse ja tema pooldajate õpetused ei pääsenud Piiblisse, aga tema kaasaegse Johannese kirjutised kiideti heaks. Johannes kirjutas Gaiusele:

Armas, sina toimid ustavana kõiges, mida sa teed koguni võõrastele vendadele, kes on koguduse ees andnud tunnistust sinu armastusest, kelle suhtes sa teed hästi, kui sa saadad neid edasi teekonnal väärikalt Jumala ees. Sest tema nime pärast on nad läinud välja ega võta midagi paganate käest. Sellepärast me oleme kohustatud võtma niisuguseid vastu, et saaksime tõe kaastöötlisteks. Ma kirjutasin mõne sõna kogudusele, kuid Diotrefes, kes nende seas püüab olla ülem, ei võta meid vastu. (3 Jh 5-9; loe kogu kiri).

Kirikutes tuli Ignatiuse järgi kohalikul kirikuvürstil esindada Kristust, aga teda orjalikult teenivad presbüterid pidid eeskujuks võtma apostoleid. See mõttemudel - piiskop Kristuse aseaine - arenes aegamööda pavstliku kiriku juhtmõtteks. Reausklikele jättis Ignatius üpris vahe liikumisvõimalusi. Tema süsteemis pidi iga käsk alguse saama vürstlikult piiskopilt.

Ignatius õpetas, et monarhistliku piiskopi või tema poolt eriliselt määratud isiku poolt jagatud armulaud oli õige armulaud. Tema õpetuse heakskiitmine tegi tavausklikust teisejärgulise kodaniku, kes ilma pikemata hakkas piiskoppi pidama õpetajaks, vahendajaks inimese ja Jumala vahel, Kristuse asemikuks.

Ignatiuse õpetusest on raske leida midagi sellist, mis vastaks Jeesuse või apostlite õpetusele. Ignatiuse saatuseks kujunes siiski surra austavalt Roomas. Pärimus räägib, et kui keiser Traianus pidas Antiookias paraadi pärslaste üle 107. a. saavutatud võidu auks, sai talle teatavaks, et kristlased ei tulnud peole. Rooma kukepoju solvus kangesti ja läkitas kristlaste juhina esinenud Ignatiuse Rooma lõvidele söödaks. Lõvidest jäi järele luid, mis Ignatiuse pooldajad tõid Süüriasse.

Tagakiusajate teenimine ei kuulu kristlikku eetikasse. Jeesuse järgijate tavaks oli matta oma surnud viivitamata, veel samal päeval, enne päikese loojakut, ootama ülestõusmise hommikut. Nõnda tehti muide ka Stefanosega, kes tapeti Jeruusalemmas. Kuskil mujalgi ei omista Piibel väärtust surnute luudele. Ignatius oli muidugi selleski asjas õpetanud midagi muud, kui on apostolite õpetus.

 

Taistelu Pyhää Henkeä vastaan 315

Võitlus Püha Vaimu vastu 177

Pahimaks takistuseks teoloogide võimupüüdlustele kogudustes olid Püha Vaimu juhtimisele tõmbuvad inimesed. Enne kui kedagi saadi eksitada, tuli arusaajad teelt kõrvaldada. Eksitamiseks kasutati kaht relva: monarhistlikku piiskoplust ja Püha Vaimu puudutava kõneluse nimitamist mingi, ükskõik millise kahtlase nimega. Niisuguse nimtusena tuli kasutamisele gnostitsism.

Timoteosele saadetud kirja lõpus tuletab Paulus meelde õiget jumalateenimist ning hoiatab usuga seotud asjatu filosofeerimise eest:

manitse teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele ja koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu. Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara ning pöördu ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse (pseudonimos gnosis) väidetest, mida mõningad kiidavad enestel olevat, ning on ära eksinud usust. (1 Ti 6:17-21).

Pauluse kombel asusid muudki usklikud vendi hoiatama teoloogiliste vaidluste poolt kaasatoodavate ohtude eest. Teolooge aga tavaliste inimeste nõuanded ei kõigutanud, vastupidi - nad hakkasid lihtsaid inimesi nimetama gnostikuiks.

Gnostikuid süüdistati kahesse jumalasse uskumises. Põhjust selleks andis usklike keskel toimuv arutelu hea ja kurja tundmise puust - kogu hea ja halva teabe valdamise problematikast. Seejärel samastati need usklikud nende idamaiste usundite esindajatega, kelle arusaamade järgi oli kakks jumalust - hea ja kuri. Seegi liikumine oli päris hästi kavandatud, sest ristiusu levik ulatus 1. sajandil Rooma piiride taha, Pärsiasse ja voib-olla kaugemaleki. Pärslaste arusaamade jürgi olid olemas hea jumal ja halb jumal. Seda nimetatakse dualismiks. Kristlusest mõjustatud dualismi muidugi esines, aga see oli äärealane nähtus. Siis, kui dualismis süüdistatakse neid, kes Pühas Vaimus peavad kinni Jumala tahtest, on süüdistus väär.

Arvuliselt olid gnostikuteks nimetatud usklikud salges ülekaalus teoloogide poolt juhitud koguduste liikmetega võrraldas. Gnostikute kaitsetegevus kirikuisade rünnakute vastu oli siiski vähene, sest kirikuisade poolt hirmsatena kujutatud usklikke ketsereid lihtsalt polnud olemas ja teiselt poolt pidasid pärsia dualistlike kultuste toetajad tarbetuks vastava kreeka usundfilosoofide kirjutisteile. Nõnda on peaaegu kõik gnostikuteks nimetatud usklikke puudutavad teated pärit kirikuisade pilkekirjutistest. Väärtluslikem teave, mis neis pilkekirjutistes leidub, on otsesed tsitaadid gnostikuik nimetatud teoreetikute kirjutistest. Nendelgi juhtudel on tõenäoline, et gnostikute teoreetikud ei esindanud tüüpilist usklikku.

 

Tatianos Syyrialainen 317

Montanos 317

Aleksandrialaiset koulukunnat 317

Aleksandria koolkond 178

Aleksandriasse asutati umbes 180. a. teoloogilisfilosoofiline kool, milles tegutses õpetajana Indias käinud endine stoitsismi filosoof Pantainos (suri 203). Kooli hilisemad opetajad olid Aleksandria Klemens (umb. 150-215) ja Origenes (umb. 185-252). Klemens oli enne usklikuks saamist keskplatonismi hästi koolitatud esindaja. Origenes oli usklike vanemate poeg, kes hakkas õppima kreeka teadusi, et pöörata (või võita võistulaulumises) paganate õpetlasi tema poolt esitatud mõttesuuna pooldajaiks. Originesest sai esimene silmapaistev teoloog. Ta oli tahtejõuline, viljakas, algatusvõimeline ja põhjalik Piibli-seletaja ja õpetaja. Aastast 230 tegutses ta Kaesareas, linnas, milles apostel Peetrus oli ristinud esimesed paganad.

Räägitakse, et Origenes on 6000 kirjutise autor. Kuusteist kirjutajad on märkinud üles neid pärle, mis pududes tema huulilt: ütlusi, mõtteid aine olemusest, hea ja kurja tagasipöördumisest algse täiuslikkuse seisudisse jne. On raske kujutleda, et Origenes oleks rääkinud neid sõnu vasekaevanduse usklikele, kes üksteise külge aheldatuina tegid tööd rühmiti ja tundsid lihtsal viisil rõõmu pääsemise üle, pannes valvuri häbenema iseennast ja oma ametit. Kas nad oleksid midagi mõistnud sellest, midä härra teoloog rääkis? Vendadel oleks võinud suu imestusest ammuli jääda.

Need eesmärgid, mis Origenes oli oma tegevusele seadnud, tulid siiski saavutada. Need avasid uskmatutele filosoofidele tagaukse ristiusu rikkasse mõttemaailma. Origenes võitis paganad, nagu paganad võidust aru saavad. Avatud tagauksest tulvas sisse mõtlejaid, kes hakkasid kirikus märatsema. Nad arendasid edasi Klemensi, Origenese ke teiste oma eelkäijate usulisi spekulatsioone ning tundsid endid väga targana.

 

 

Ireneos 319

Irenaeos 178

Irenaeos oli algul Izmiri ja siis Polükarpose koguduse kasvataja, aga siirdus koos suure rahvasterände üldise vooluga läände Lundugumisse (praegune Lyon Prantsusmaal). Tema elutööks oli umbusu külvamine kogudusse. Irenaeus nägi neaaegu kõigis ketsereid, eriti aga gnostikuid. Irenaeuse (135-202) viieosalinen teos "Valelikult teadmiseks (gnoosikseks) nimetatud väärõpetuse paljastamine ja kummutamine" (nn. "Ketserite vastu") loob aluse kirikliku doktriini arengu põhimõtetele tänase päevani välja. Oma teosega on Irenaeus näidanud kätte kursi kiriku arussaamade maailmale järgnevaks kaheks aastatuhandeks. Kahtlustamine ja väärõpetuste kartus valdasid kirikut. Armastus ja sallivus visati üle parda. Asemele tulid usukonseptsioonid ja dogmaatika. Irenaeuse kahtlane teene on selles, et kirikuisade - kelle hulka ta ka ise kuulub - loodud kirikus mõistetakse Tiituse kirja 3:10 sisu vastupidi sellele, mis Paulus on kirjutanud.

 

 

Kolminaisuusopin synty 320

Paavalin varoitus 322

Kyprianus Karthagolaisen harhaoppi 322

 

 

Teologien oppitulkinnat 322

Teoloogide tõlgendused kristlikule õpetusele 179

Õige kristliku teoloogia süsteemsel esitamisel on omad raskused: Jumalat ei saa suruda raamatuisse kaante vahele. Jumala on suurem kui inimese arusaamisvõime. Võimatut üritades saavutasid teoloogid vaid palju fragmentaarseid arusaamu Jumalast. Varsti hakati teoloogide hulgas õige õpetuse all mõistma õigete arusaamade summat. Teoloogid arvasid, et inimese pääseb osadusse Jumalaga, kui ta vaid muretseb õige teabe, õige arusaama Jumalast.

Igal teoloogil olid teadagi omad arusaamad. Kuni teoloogid ei läinud karvupidi kokku, oli mõtete pluralism viljakas. Aga varsti hakati väljaspool kogudust peetud koosolekutel lõikust teradeks ja aganateks liigitama. Pärast 325. aastat hakkas õige õpetus teoloogidele tähendama viimase kirikukonvendi otsuseid õigest õpetusest, millega oli õigest õpetusest saanud muutuv suurus. Samal ajal jäi Püha Vaim teoloogidele niisama kaugeks kui Jeesus variseridele.

Suur osa vendadest mõistis teoloogide ürituse lootusetust. Teoloogidest vendadele rääkides tuli neil eriti rõhutada Jumala sisemise tundmise tähtsust. Neil tuli näidata, et pelgad teadmised ei vii osadusse Jumalaga. Nad võisid viidata Pauluse kirjale Timoteosele:

Oh Timoteos! Hoia enda hooleks antud vara ning pöördu ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest (1 Ti 6:20).

Aga teoloogid hakkasid seepeale neile nõu andnud vendi pilkavalt gnostikudeks hüüdma. Keegi tuli veel lisaks välja väitega, et Apostlite tegudes (Ap 8:9) mainitud nõid ("magos") Siimon oli olnud gnostik, ja sellest peale on seda väidet teoloogide keskel korratud häbenematult tänase päevani. Siimonist nõida on tahetud näidata kõikide usus vääratanud "ketserite" esi-isana ja see annab asjale kirikuloolise tähenduse.

Origenes ei läinud gnostikutevastase kampaaniaga kaasa. Tema - nagu Klemensigi - arusaamade maailmas on gnoosisel tähtis osa. Nõnda nad liituvad teatud moel Aleksandria kõige võimsamate gnostikuteks liigitatud kollektiividega, kel on omad teoreetikudki: Vasilides (2. saj. algus) ja Karpokrates (2. saj. algus). Valentinose õpilase Herakleioni kirjutatud kommentaar Johannese evangeeliumile on vanim Uue Testamendi raamatute kohta kirjutatud seletusteos. Gnostikuks peeti ka Markionit.

Origenes avaldas oma ristiusuarusaama filosoofiliste ütlustena, mille tähendus jääb tihti ebaselgeks. Gnoosisega seletab Origenes Püha Vaimu olemust. 553. a. ütles katoliku kirik lahti tema õpetustest. Praktiliselt sai Origenes seega postuumselt jalaga tagumikku. See tarbetu tegu teeb pahaseks ka seepärast, et tema kirjutised hävitati ketserlikena peaaegu täiesti.

Kas teoloogid uskusid Jumalad, selle üle võib olla erinevaid arvamusi, aga oma kreeka filosoofidest autoriteetidesse uskusid nad kaljukindlalt. Antiigi mõtlejaist said ajapikku nii pühad isikud, et neid ei saanud üldse kritiseerida. Teaduslik töö jäi seisma ja kui siis keskaja alguses kaotas kirik lahingu islmiusuliste ja juutide vahendusel Euroopasse tunginud uusteadusliku mõtlemise vastu, taandus kirik uusaegsesse dualismi, jagades asjad vaimulikeks ja ilmalikeks. Aga veel kaua pärast seda pidid teadlased töötama tuleriidal põletamise hirmu all.

Ikka veel jätkavad teoloogid julgesti Irenaeuse poolt tähistatud teed. Piibli algtekste, tõsi küll, ei ole saadud võltsida, aga tõlgetesse on olnud kerge teha väikesi "parandusi", millega need on saadud Irenaeuse vaimule ja õpetusele vastavaks. Nõnda on Soome Piibel aastaist 1933/38 saanud esimeses kirjas korintlastele niisuguse kuju:

Aga mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et oleksite kõik kõnes üksmeelsed, et te ei salliks tülisid oma keskel, vaid püsiksite leplikkuses ning teil oleks sama meel ja sama mõte. (1 Ko 1:10).

Paulus ja Sostenes on siin pandud sallimatuse kaitsjaiks, aga kreekakeelne algtekst esitab vaid normatiivse soovi:

Ja mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel, et te kõik räägiksite üht ja et teie keskel ei oleks tülisid ning te oleksite üheks liitunud oma meelelt ja mõistuselt.

Erinevus ei näi eriti suurena, aga kõigile neile, kes selle põhjal on tapetud, on see tähendanud palju.

Teoloogiline põhjendus kristlikust õpetusest jäi liiga madalale tasemele. Selle harrastajad enamasti ei märganud, et inimesel võivad olla peaaegu õiged arusaamad Jumalast, aga võlts, armastuseta hing. Ent jus see omadus, et teoloogide usukäsitused nii eksitavalt meenutavad tõde, teeb need ohtlikuks. Jumala tõelist tundmist võib siiski ära tunda vennaarmastusest ja seda teoloogidel ei piisanud, liiatigi väiksemate vendade, ent ka teiste teoloogide suhtes.

Kiriku hõivamist teoloogide poolt võib lugeda lõpule jõudnuks 300. aastaks. Ainuvalitsusliku piiskopluse üldiseks muutumisega hakati ehitama kirikuhooneid. Vanim meie ajani säilinud kirik ehitati aastail 232-233 Dura Europuse (praeguse As Salahiyahi) juurde Eufrati kaldale nüüdse Süüria idaossa.

Kirikhärrade mentaliteedi tunnustamine oli naasmine paganliku maailma juhivõimul põhineva organisatsioonistruktuuri juurde. Algkoguduses võidi vajaduse korral pöörduda kogudusevanemate poole niisama lihtsalt kui lapsed oma kodus vanemailt piima küsivad, aga kirikus sai monarhistlikust piiskopist juht, keda varsti käsitati õpetajana. Toimus jagunemine ilmikuiks ja vaimulikeks. Vendluse mõiste oli ähmastunud ja võrdsus kadunud. Sellega oli kaotatud ka eelis, mille kohta Vana Testament ütleb: "Mitmekiuline lõng ei katke kergesti." Jäi kasutamata see rikkus, millega Jumal oli kogudust õnnistanud, sest piiskop oli kõrvaldanud armuandide valdajad. Elav kogudus oli sattunud kirikust väljapoole.

Kui kiriku kogu vaimulik teenimistegevus oli koondunud ühe piiskopi, supervenna kätte, ei jäänud sel enam aega nõrkade eest hoolitsemiseks. Piiskopist sai orbudekodu juhataja, kes röövis lapsed nende loomulikelt vaimulikelt vanematelt, aga ei suutnud nende kõikide eest hoolitseda. Armastava vanema asemel sai piiskopist kohtunik, kes pani eksinud või eksimises kahtlustatud vendi kirikuvande alla oma suvale vastavalt.

Eri paikkonnade usklikevaheline kontakt oli algul konsulteeriva iseloomuga, omaalgatuslik ja kindlate vormidega vähe seotud nagu muugi koguduseelu. Ja kontaktid toimusid, sest kõigil koguduse liikmeil oli selleks voli. Ka rändennustajate ja misjonikutsumutsuse tõttu liikuvate vendade külaskäigud olid tavalised.

Võimu keskendumine monarhistliku piiskopi kätte ja sellega seoses tehtud vead, kutsusid esile hulga terveid, aga hajusaid vastureaktsioone, sest vendi oli õpetatud valevendadest eemale hoiduma. Vennad said üksteisega kokku ja piiskopid pidasid oma koosolekuid. Tõsist suhete katkemist siiski ei toimunud, kui vennad taipasid püsida Püha Vaimu osaduses. Aga alati ei juhtunud nii. Paljud vastureaktsioonid omandasid ebaterve iseloomu, nii et kummagi osapoole kohta ei saa öelda, et ta toimis Püha Vaimu juhtimisel või pühakirja silmas pidades.

Kirikukonvente pidades ärkas võimuahnete piiskoppide mõtteis küsimus, kes neist on suurim. Rooma, pealinna piiskopid hakkasid juhtpositsioone endale nõudma. Samasuguseid nõudmisi esitasid ka Süüria Antiookia ja Egiptuse Aleksandria piiskopid. Hiljem, kui keisriks sai Constantinus Suur, kes valis tema poolt 330. a. Bütsantsi asutatud Konstantinoopoli piiskop sedasama nõudma. See areng viis selleni, et kirikuaparaadi peaks Rooma riigis sai keiser, kes tegutses piiskoppide istungi esimehena, kuna teisest küljest on koguduse peaks Jumala surnuist ülestõusnud Tall. Kirikuaparaadist oli saanud kahe mehe naine, Ilmutusraamatu hoor.

Kolmesata aasta jooksul olid usklikud pigem valmis surema, kui et tunnistasid keisrit oma ülimaks autoriteediks. Teoloogid olid siiski juhtinud kiriku arengut selliselt, et nende ja monarhistlike piiskoppide juhitud kirik tunnistas keisri kiriku juhis.

 

Uskovien ja teologien välinen ero 323

Maallikot ja papisto 324

Kirkko syntyy 325

Nikean kirkolliskokous 325

Keiser ja piiskopid 183

Vormlised asjad aeti joonde Nikaia kirikukogul 325. a. Apostliku koguduse usutunnistus "Jeesus on Issand" (vrd. 1 Jh 5:1) asendati usutunnistusega, milles tagaotsimiskuulutuse täpsusega selgitatakse Jumala olemust, aga Jeesust nimetatakse vaid "meie" Issandaks. Selle tagajärjeks oli, et Nikaia usutunnistuse võivad anda ka need, kes apostolikku usutunnistust "Jeesus on Issand" sel või teisel põhjusel ei saa tunnistada.

Nikaia kirikukogust osavõtjad oli paari erandit arvestamata Rooma riigi kodanikud ja pärit okupeeritud maadest. Teiste riikide piirides elavad usklikud muidugi niisugusele kirikukogule ei tulnud, mille kokkukutsujaks ja juhatajaks oli Rooma keiser. Nikaia kirikukogu ei saa seega kuidagi pidada ülemaailmseks. Ja kohe kirikukogu järel ilmnes, et needki, kes olid kirikukogu lõppakti heaks kiitnud, olid seda teinud vaid keisri meelitamiseks.

 

 

Kirkko ja seurakunta erkanevat 327

Uuden organisaation nimi 327

Sõna "kirik" tuleneb kreekakeelsest sõnast "küriake", Issanda oma, aga see esineb kreekakeelses Piiblis vaid kohas, kus räägitakse Issanda viha päevast. Koguduse tähenduses seda ei kasutata. Täenduses "kogudus" kasutab kreekakeelne Piibel sõna "ekleesia". Gooti keele kaudu levis sõna "küriake" kõikidesse indoeuroopa keeltesse. Ka vene keele sõna "tserkov", kirik, on sedasama päritolu.

Piibli ennustustes nimetatakse kirikut peamiselt kahe nimega: "hoor" ja "Babülon". Sõnaga "hoor" viidatakse riigivõimu osale kiriku juhtimisel ja sõna "babülon" viitab kiriku sporaadisele struktuurile.

Sündimishetkel polnud kirik nõnda rikutud kui nüüd. Kiriklik ajalookirjutaja Eusebios, kes ise võttis osa Nikaia kirikukogust, jutustab õudusega, kuidas keegi Samosata Paulus ehitas esimese kantsli. Paulus Samosatast heideti kirikust välja.

 

Suuri hajaannus 327

Suur lõhenemine 183

Kuni sõjalispoliitiline võim puudus, püsis kirikuvürstide ja nende koolkondade omavaheline vaidlus akadeemisel tasandil. Tõelised usklikud püsisid sellest eemal. Rooma keiser pidas siiski oma kohustuseks või õiguseks inimeste arvamusi heaks kiita või tagasi tõrjuda, seda ka kirku juhtkonda pääsemise järel. Kirikus algas suur lõhenemiste aeg. Keiser uskus ise, et aitab kirikut, aga tagajärjed rääkisid teist keelt.

Ensimmäinen jako 328

Esimene lõhe 184

Kirikuvürstide keskel peeti 4. saj. ägedatoonilist vaidlust Jeesuse vaimse ja kehalise oleku omavahelistest suhedest. Ühe rühmituse juhina esines Aleksandria piiskop Arius (250-336; kreekapäraselt - Areios) Egiptusest ja väljakutsujana Atanasios (296-373) samast linnast. Arius oli Süüria Antiookia kasvandikke ja kohtas Egiptuses seepärast tugevad vastuseisu. Keiser Constantinus tahtis otsustada tüli Atanasiole kasuks ja 325. a. Nikaia kirikukogule tulnud piiskopid ei julgenud keisrile vastu olla. Tagajärjeks oli kiriku jagunemine rooma riikikirikuks ja ariuslikuks kirikuks.

Keisri seisukoha toetamine maksis ennast kohe kätte. Constantinuse õde Constantsa ja järgmine keiser asusid Ariuse tõlgenduse seisukohale ning asi venis ja tüsistus. Väljaspool Rooma piire elavad germaani hõimud võtsid samuti omaks Ariuse tõlgenduse.

381. a. sai Rooma keisriks taas Aleksandria koolkonna pooldaja. Ta kutsus endale meelepärased piiskopid Konstantinoopolisse ja nõnda said riigikirikusisesed ariuslikud vaidlused lahendatud. Samal ajal tõesteti pealinna, Konstantinoopoli piiskop kirikuhierarhias samasse rühma Rooma, Süüria Antiookia ja Egiptuse Aleksandria piiskopiga.

 

 

Toinen jako 328

Teine lõhe 184

Kiriku teine jagamine teostati Efesoses. Keiser Teodosios jun. Kutsus kirikuvürstid 431. a. Efesosse. Põhiline vaidlus toimus Antiookia koolkonna esindaja Nestoriose ja Aleksandria koolkonna kuulunud Eutükose vahel Jeesuse sünni vaimse ja kehalise külje omavahelise rõhuasetuse küsimuses. Kui härrad Nestorios ja Eutükos olid mõnd aega oma seisukoht tõestanud, teatasid Rooma kirikuvürstid, et mõlemad eksivad. Tüli lahendamist üritativ saavutada keiser Markioni ülesandel 451. a. Kalkedonis, ent tagajärjeks oli kolm usulahku, mida nüüd kutsutatakse nestoriaanikuks kirikuks, monofüsiitlikuks kirikuks ja õigeusukirikuks. Nestoriaanlik kirik kasvas peagi Ida suurimaks kirikuks ja monofüsiitlikud tõlgendused tunnistati õigeks peamiselt Egiptuses ja Etioopias. Keiser Justinianus üritas Konstantinoopoli kirikukogul 553. a. sundida kirikuvürste tunnustama keiserlikust kirikust eemaldatud lahkusukirikuid, aga asjata.

 

Kolmas jako 329

Kolmas lõhe 185

680. a. peati kirikogu Konstantinoopolis, kus mõiesti hukka veel üks opetus, mille pooldajaid kutsuti jakobiitideks oma õpetuaja süürlase Jakob Baradeuse järgi, aga ka maroniitideks. Jakobiidid elavad peamiselt Süürias ja Iraagis ja maroniidid Liibanonis.

 

Kirkko ja kerettiläisvainot 330

Kirik ja ketserite tagakiusamine 185

Ukslike ühtsuse alukseks on Issanda lähendal püsimine - Tões ja Armastuses. Aga kui tegeleme ülekohtu, vägivalla, hooruse ja röövimisega, kuidas se siis saaksimegi üksteisele loota. Kogudus peab tegelema koguduse distsipliiniga ja kõrvaldama enda seast selle, mis on halb. Selle kohutstuse täitmine kuulub kogu kogudusele (vt. Mt 18:15-18), aga teise kristliku sajandi lõpus võtsid piiskopid kirikuis selle nn. Võtmevõimu endale. Kaua ei saanud nad seda võimu siiski kasutada, sest olukord viis kaoseni: tülitsevad piiskopid hakkasid üksteist nimetama ketsereiks ja kirikuvande alle panema, nõnda et varsti olid peaaegu kõik mõne kirikuvande all ja ketsereiks kuulutatud.

Koguduse puhtusele viiva kirikudistsipliini järele valvamine muutus piiskoppide käes õpetuse puhtusele suunatud tegevuseks, mida teostati tollase teoloogia põhimõtetele vastavalt. Õige õpetuse kinnitasid kirikukõgud, sinodid ning teistsugusel arvamusel olijad kuulutati ketsereiks. Keiser, kes soovis, et riigis oleks kindel ja ühesugune ideoloogia, saatis pärast kirikukogu lõppemist armee vähemusse jäänuid alistama või andis välja seadused, mille ülesandeks oli tegelda sama asjaga. Olukorra tegi keerukaks see, kes täna olid õigeusklikud, olid järgmise kirikukogu järel ketserid. Tõelisse kitsikusse ajas keisri Serdica (praeguse nimega Sofia Bulgaarias) kirikukogu 342. a., mil piiskopid jagunesid kahte leeri, millest kumbki kuulutas teise ketseriks.

Samal ajal, kui õpetuse puhtuse eest raevukalt hoolitsedi, tegid endale kirikuellu pesa ristiusule täiesti võõrad ilmungid, sellised nagu pühade säilmete (märtrite luud jms.) austamine, Maarja kultus, piltide kummardamine, jõulude pühitsemine jne. On selge, et piiskoppide võitluses võimu pärast ei peetud võimuiha, ahnust, südametust, eneseülistamist, venna vihkamist jms. ketserluseks.

Suurimaks teoloogiliseks tüliküsimuseks kerkis esimestel kristlikel sajandeil kristoloogine küsimus, õpetus Isa ja Poja olemusest. Selle kõrvale tõusis ajapikku probleem Püha Vaimu asendist Isa ja Poja suhtes. Mõlemaid neid uuriti kolmainsuse õpetuse põhjal, mis samuti oli selle leiutamisest peale olnud pideva ümberhindamise objektiks.

Usklike enamikul polnud võimalust jälgida teoloogide vaidlusi kolmainsusest õpetusest. Ja ega ristikoguduses polegi mingi filosoofiakoolkond. Kristlastele piisas ja piisab nüüdki, et nad tunnevad Isa, tunnistavad Jeesuse ülemvõimu ja täidavad Jumala tahet Püha Vaimu juhtimisel. Aga võimu juurde pääsenud teoloogid tegid kolmainsuse õpetusest relva, mille abil nad on pidanud rahvahulki hirmu all ja lasknud tappa neid, kes on olnud kuulekad Jumalale aina sellest ajast peale, kui ristiusk sai riigi ideoloogiaks. Constantinus Suure ajast võib lugeda alanuks aega, mil sai tõeks Jeesuse sõna:

Nad heidavad teid kogudusest välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab au andvat Jumalale ja seda nad teevad sellepärast, et nad ei tunne Isa ega mind. (Joh 16:2-3).

Kui organiseerunud katoliiklik kirikuaparaat sai oma selja taha keiserliku armee, tahtis ta esmajoones kasutada relvi oma vanade organiseerunud vaenlaste vastu. Tagakiusamise alla sattusid Põhja-Aafrika donatistlik kirik ja montanistlik äratusliikumine. Montanism suudeti laiali lüüa 5. saj. lõpuks. Ka donatistlik kirikuaparaat saadi hävitada, aga sellega hävis ka Põhja-Aafrika ristikoguduse kogu katoliiklik haru.

Kui keisrid olid saanud kiriku oma valve alla, hakkasid nad tegelema paganluse keelamisega. Käsk liituda kirikuga anti Ida-Rooma riigis 380. a. Lääne-Rooma riik pidi vastuseisust hoolimata tegema sedasama. Ristiusu muutudes sunduslikuks usundiks, voolas kirikusse liikmeid, kes kuigi palju ei hoolinud selle sisust. Tänulikud piiskopid püüdsid korraldada kiriku uutele liikmetele võimalikult kõrgetasemelist usulist ajaviidet. Paganausku praktiliselt ei puudutatud. Paganuse välised tunnused muidugi eemaldati, aga vaimset elu ei suutnud vaimulikud kiriku liikmeile pakkuda.

 

 

Rujo "Jumalan valtakunta" 330

Augustinuksen oppi Pyhästä Hengestä 331

Verenvaihto kirkossa 331

Augustinuksen urakehitys 332

Elämää kirkon varjossa 332

Kenobiittiset yhteisöt 332

 

Osa ristikogudust oli vaimulikkonna juhitud kiriku arengust eemale tõmbunud. Neile piisas, kui said elada vaikset ja rahulikku elu ja tegelda selle teenimisega, mis Issand kellelgi neist kätte näitas. Need usklikud elasid kollektiividena, mida nimetatakse tsönobiitideks (kreeka sõnast "koinobios", ühiselu). Kollektiividess kuulus mehi, naisi, lapsi ja vanureid. Püha Vaim juhtis usklikud tegelema samasuguse eluviisiga, kui oli harrastatud Jeruusalemmas algristikogudustes. See eluviis oli järsus vastuolus piiskoplikult juhitud kirikliku eluviisiga.

Vaimulikkond ei talnud seda sõltumatut vaimset elu ja nimetas iseseisvaid usklikke ketsereiks, valeõpetuse põõldajaiks. Tagakiusamise põhjalikkust näitab see, et kuigi kiriklike teoloogide teoseis on ketsereist juttu ja neid süüdistatakse kõige mitmesugusemates pahedes, pole nende kirjutisi üldsegi säilinud. Kiriku ajalugu loetleb nende kohta vaid aastaarve, süüdistusi ja tapetuste hulkasid. Tagakiusatud ketserirühmituste nimed vahetusid. Kui muud nime ei leitud, nimetati tagakiusatavaid gnostikuteks.

Meie teadmised on tagakiusatud vendade kohta on kuni viimaste aastakümneteni olnud napid, aga uued arheoloogilised leiud on olukorda muutnud. 1946. a. avastati Egiptusest Nag Hammadi linna lähedalt Niiluse ääres asunud Chenoboskioni (inglise õigekirjutuse kirjapilt!) kollektiivile kuulunud 4. sajandist pärinev võrdlemisi suur raamatukogu, millesse kuulus 50 teost. Kirjutised on koptikeelsed tõlked kreeka- ja arameakeelsetest kirjutistest. Mainimisväärne on, et nende tekstide algkeelseid väljaandeid (välja arvatud vähesed erandid) veel ei tunta.

On veel teisigi mälestusmärke, mida ketserituleriitade tuli pole saanud hävitada. Türgi turismibroshüürid esitavad turistidele imetlemiseks Kapadookia vendade ajal kasutatud valkaanilisse tuffi uuristatud koosolekuruume, aitu ja perede eluasemeid, milles tagakiusatud usklikud leidsid 4. ja 5. saj. varju Bütsantsi "kristlaste" armee eest.

Kapadookia koobaslinnad avastati 1963. a. Kõige suurem neist Derinkuyu (sügav kaev) avati publiku tarvis 1965. a. Derinkuyu koobaslinnast viib 9 km pikkune maa-alune põgenemistee maa-alusesse naaberlinna. Kokku on Kapadookiast leitud üle 500 maa-aluse eluaseme, milles on ruumi enam kui 100.000 elanikule, meestele, naistele, lastele ja vanuritele - rahvale, kes teadis, et ligimese armastamine on Jumala teenimine.

Bütsantsi ja Pärsia vahelisel mägismaal Anatoolias (anadole = ida, s.o. Konstantinoopolist vaadatuna ida pool) elanud kristlasi hakati 6. sajandist peale nimetama paulikiaanideks. Bütsantsis peeti neid ketsereiks ja nad otsustati tappa. "Encyclopeadiae Britannica" räägib, et Bütsantsi keisrinna Theodora II (842-847) ajal tapeti 100.000 paulikiaani ja ülejäänud asustati ümber Bulgaaria piirile. Ümberasustatud paulikiaanidel on olnud otsustav tähtsus bogomiili (bogomil - "armas Jumal" või "Jumala sõber") usklikeühiskonna tekkimisel Bulgaarias. Sealt levis see liikumine Kesk-Euroopasse ja mõjustas otsustavalt teistegi slaavi rahvaste vaimuelu.

Paulikiaanide tapmine avas tee idas tulevatele türgi hõimudele, kes hiljem vallutasid Bütsantsi riigi. Misjonitöö ida suunas nõrgenes otsustavalt. Kristlik kultuur ei hävinud Kapadookiast ometi täielikult. Melitenes (praeguses Malatyas) sündis 1226. a. juudisoost kristlane Bar-Hebraeus, kellest sai Süüria,, Iraagi, Pärsia ja India jakobiitide kiriku piiskop. Paulikiaane esines Armeenias, nüüdses Türgi idaosas veel 18. saj. ja samal ajal kogus presbüterite misjon enda ümber usklikke türgi keelt kõnelevate õigeusklike hulgast. Türklased nimetavad praegugi Anatoolia kristlasi - rumi, s.t. roomlane. 1923. a. alanud elanikkonna vahetuse ajal siirdusid usklikud rumid Kreekasse, kus nad nüüd moodustavad evangeelsete kristlaste tuuma. Kesk-Euroopas said paulikiaanid ja bogomiilid uusi vendi ja ka uued nimed.


Takaisin pääsivulle KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE