Osmo Pöysti: KUIDAS JUMALAT TUNTAKSE

Soome keelest tõlkinud Eduard Leppik

Copyright ©: Osmo Pöysti

1996-2004

Päivitetty 2004-10-19

4. Kiriku jagunemine usulahkudeks

Rooma keisri üritus valvata kiriku üle kirikukogude abil ei saanud õnnestuda. Kirik jagunes peagi eri usulahkudeks, millest igaüks pidas ennast ortodoksseks. Põhja pool võtsid sakslaste esiisad gootid omaks Egiptusest Aleksandriast pärineva Ariuse teoloogia, Rooma linn istus Lundugumi (Lyoni) piiskopi Ireneuse dogmal, mille põhjal Rooma piikopitool oli apostliliku päritoluga ja seepärast ortodoksne, arameakeelsed maad, Armeenia ja Gruusia tunnistasid monofüsiitseid kristoloogiat ja eraldusid omaette kirikuks, olles seda praegugi. Sudani kirik unustasid täiesti, sest see oli kaugel. Ka Iiri kirik unustati, sest see oli saarel. Babülooniast ida poole jäi õigeks õpetuseks Konstantinoopoli piiskopi Nestoriuse dogma. Keisri dogmat järgisid need piskopid, kes olid keisri sõjaväe valve all, seega Kreeka alad.

Tähelepanuväärne on siiski, et kõigil neil aladel esineb ka vaimulikku elu, kas siin vastavas kirikus või väljaspool seda. Seepärast vaatleme järgnevalt iga niisugust liikumist eraldi.

Süüria Antiookiast mõnisada kilomeetrit põhja pool on Türgis Urfa linn, endine Edessa, milles piiskoplik ristiusk võeti kuningriigi riikiusuks 3. sajandi alguses. Katoliiklastele lisaks oli riigis kristlasi ja gnostikuid. Kristlased pidid oma nime loovutama katoliiklastele. Edessa kristlastest on tänäpäevani säilinud vaid rühmake aramea keelt rääkivaid süüria kristlasi.

Edessa oli Armeenia edelanaaber. Varsti sai ka Armeenia riigi ametlikuks ideoloogiaks katoliiklus. Armeenlased olid asunut Kaukaasia mägede lõunanõlvale umbes 700 aastat e.Kr ja võtnud omaks indoeuroopa keele. Armeenlased tõlkisid Piibli oma keelde ja on suurest välisest survest hoolimata koos grusiinlastega säilitanud oma kristliku kultuuri. Vormlises arengus kivinenud kirikliku kristluse kõrval on Armeenias sajandeid esinenud tugevad vaimset elu. Eelmise sajandi lõpus armeenia usklike keskel toiminud armutegude mõjul on Armeenia vaimuliku elu mõjud levinud kogu maailmas, olles veelgi tuntavad muuhulgas Venemaal ja USA-s.

20. saj. Alguses püüdsid türklased hävitada kõiki armeenlasi. Nad jõudsid tappa umbes pooled nende maal asunud armeenlastest (1-2 miljonid), enne kui välisriikid sundisid türklasi tagakiusamist lõpetama. Varsti pärast seda Türkit ja Lähis-Ida valitsenud Osmanite sultanaat lagunes. Türgis tuli võimule Kemal Atatürgi rahvuslik tsiviilvalitsus.

Armeenlaste saatus meenutab paljuski juutide saatust maailmas. Riigikiriku aeg lõppes Armeenias järk-järgult 19. sajandi algudes. Enne sajandi alguses toimunud tagakiusamisi saatis Jumal armeenlastele sõna, soovitades neil maalt lahkuda. Palju armeenlasi asus enne veresauna teistesse riikidesse. Ümberasujad on hästi hakkama saanud, aga paigalejäänutel pole raskused veelgi möödas.

Apostlite tegudes räägitakse, et diakon Filippus juhatas Etioopia riigijuhi jumalariiki. Sõnaga "Etioopia" märgit paar tuhat aastat tagasi nii praegust Etioopiat kui ka Sudaani. Etioopia püsis nimeliselt kristlikuna 20. saj. Keskpaigani, mil venelastel õnnestus viimane keiser Haile Selassie troonilt tõugata ja oma usk - kommunism Etioopiasse viia.

Teated lõuna kristlastest on päris viimase ajani olnud napid. Nüüd on siiski ajalehtedes esitatud ülevaateid sellest uurimistööst, mida on tehtud Sudaani kristlaste ajaloo selgitamiseks. Sudaani ja Liibüa kristlikud linnriigid seisid vastu Muhamedi pooldama asunud araablaste sundpööramisele 1400-1600. aastateni.

Araabia (arabia: "korb") poolsaarele läks ristiusk Jeruusalemmast tagakiusamiste eest põgenenud usklike ja rändjutlustajate vahendusel. Pärast Jeruusalemma hävitamist 70. a. Põgenes Araabiasse hulgi juute. Selle ala beduiinid teenisid oma arvukaid hõimujumalaid. Algelise usu lähtepunktis oli Mekas asuv Kaaba kivi. Tunti ka nimetust Allah, mis on seesama kui iisraeli El, Elohim. Beduiinide araabia keel oli suguluses heebrea ja aramea keelega, mis soodustas kultuurivahetust. Seepärast oli kerge Allahit samastada iisraeli Jumalaga ja ega sellega viga ei tehtudki. 6. saj. oli araabia asustuse keskustes nii kiriklikke (nestoriaalikke) kui ka Pühast Vaimust juhitud kristlikke kolletiive ja juutide kogudusi, muuhulgas ka Mekas, Jathribis (praegune Medinat an-Nabi, 'prohveti linn') ja Jeemenis. Oli ka kloostreid ja erakmunki, seega kogu kristlik spekter servast servani.

Selle rikka ja kireva kultuuripärandi keskel kasvas noor orb Abu al Quasin Muhammad ibn Abd Allah ibn Abd al-Muttal-ib ibn Hashim. Muhamedist sai kameeliajaja ja ta pääses sel teel maailma nägema. Abielu rikka kaupmehelesega andis talle majanduslikud võimalused nähtu üle rahulikult järele mõelda. Abielu Khaligah'ga (ka Khadidza) tõi Muhamedile uusi tutvusi. Khaligah' suguvõsas oli kristlasi ja Muhamed sattus jälgima, kui Matteuse evangeeliumi tõlgiti araabia keelde. Muhamed arvas, et on näinud nägemusi. Khaligah'i ristitud nõbu Varagah avaldas arvamust, et Muhamedi nägemused olid oma iseloomult samasugused kui juutide ja kristlaste nägemused. Muhamedi nägemusi asuti seepärast üles kirjutama.

Muhamed sai aru, et kirikus ei tehta Jumala tahtmist. See, mida Muhamed ei paista mõistnud olevat, on asjaolu, et Jumala tahet teostati väljaspoolt kirikut, ja seepärast lõi ta uue usu kirikuvälise elava ristiusu kõrvale.

Muhamed kuulutas ennast prohvetiks, aga ei tunnistanud Jeesust oma Issandaks. Oma nägemustes kasutas Muhamed palju juudi kristlaste ainestikku, aga sisuliselt nõnda muudetult, et ilmutused ei vasta enam Tõele. Need ilmutused on õigupoolest jutlused, mille mõtteks on õpetada usklikke kiriku vigu valtima.

Muhamedi üleskirjutatud ilmused moodustavad islami (aslama 'allutab end') usu pühakirja Koraani. Islami usutunnistus on: "Ei ole muud jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet." Pöördumine islami usku toimub selle tunnistuse ütlemisega kahe islamiusulise juuresolekul. Koraani sündi ja islami levimist võib pidada selle tagajärjeks, et Piiblit ei tõlkitud õigel ajal araabia keelde. Ilma Piiblita oli usklikel vaevaline kontrollida nestoriaanliku kirikuja muhameedlaste väiteid.

Jutlustanud Mekas meeleparandust (muuhulgas kiriku kuritarvitustest) ja maailma lõpust, pidi Muhamed 622. a. Mekast põgenema. Enne oma surma suutis Muhamed alustada ususõdadega. Meka vallutati. Järgneva saja aasta jooksul pidas islam sõdu. Süüria, Pärsia, Egiptus, Põhja-Aafrika ja Hispaania vallutati. Esimene suurem kaotus tuli Poitiers' juures Prantsusmaal 732. a.

Kristlaste ja juutite olukord on islamimaades olnud mitmesugune. Üldiselt säilitasid kristlased islami ühiskonnas oma sotsiaalsed õigused, makstes teatavat isikumaksu. Kristlastelt omandasid araablased antiikkultuuri ja teoloogilise usu peajooned ning keskajal, kui riikikirik viis Euroopat üha sügavamasse pimedusse, olid araablased ja nende poolt vallutatud rahvad mõnes suhtes Euroopast ees. Tähtsa vahendajana islami ja antiikmaailma vahelises kultuurivahetuses oli Mesopotaamias ja Pärsias valitsenud Sassaniidide riigi organiseerunud kirikuapparaat, mis jäi peaaegu puutumatult tegutsema ka pärast islami võimuletulekut. See varustas muhameedlasi vaimulike relvadega.

Apostolite teod räägivad, et nelipühade ajal oli Jeruusalemmas väga kaugeid peovõõraid, kes ütlesid:

Ehkki Piibel räägib Ida koguduste sünnijärkudest üsna napilt, ilmneb nemdest ajalooallikaist, et ristiusk levis itta samasuguse jõuga kui läände. Seda seika pole Lääne kirikud kunagi tunnistanud, sest nad kõik on seotud Rooma riikikirikuga. Et ajaloofaktid on siiski teada, on asja kiriku ajaloos tavaliselt väämatud nõnda, et Kaspiast idas olevaid kogudusi on nimetatud valeõpetuse pooldajaiks (tavaliselt gnostikuiks), nõnda et neid polnud vaja arvesse võtta.

Riigikiriku mõte ei ajanud Rooma piiridest ida pool levinud kristlaste keskel juuri kunagi sügavale. Teoloogidena esinenud valeprohvetid ei saavutanud märkimisväärset võimu usklike keskel enne 5. sajandit. Armuteod avaldasid usklike keskel kaua mõju, samuti nende perifeeriailmingud.

Aramea keelt kõneleval alal said algul keskusteks Edessa (praegu Urfa Türgis) ja Arbela (praegu Irbil Iraagis). Kasutusele tuli arameakeelne Piibel Peshitta. 6. saj. oli kristlus juurdunud kogu sassaniidide riigis, mis vastab nüüdsetele Iraagile ja Iraanile ja osalt ka Usbekistanile ja selle naabermaadele.

Sassaniidide riigis sattusid kristlased tagakiusamise alla, algul riigi ja hiljem ka kiriku poolt, kui pealinna Seleukia-Ktesifoni oli loodud piiskopi residents. Seleukia-Ktesifon oli Tigrise kaldal umbes 20 km praegusest Bagdadist lõunas. Piiskopi residentsi loomine toimus 5. saj., mille järel kogudust püüti vägivaldselt muuta institutsioonikirikus. Kiriku viha Jeesuse vastu suundus sealgi ristiusu tuumale: armulaua andmine kodudes keelati. Riigiusundiks oli Zathustra õpetus (zoroastrism).

Kaldea-Pärsia organiseerunud kirikuaparaati kutsutakse nestoriaanlikuks kirikuks, sest see võttis omaks Süüria Antiookias imponeerinud kristoloogia. Selle esindaja Nestorius valiti 428. a. Konstantinopoli piiskopiks. Nestorius üritas oma kristoloogia abil rahvahulkade poolt armastatud Maarja-kultust välja tõrjuda, aga konkureerivad piiskopid said humtama tegutsedes ta pealinna piiskopitoolilt maha kangutada. Nestorius pidi Egiptusse põgenema, kus ta segastel asjaoludel suri.

Laienemine ida suunas toimus kiiresti. On raske öelda, kas kiire laienemine toimus nestoriaanliku kiriku armastusest misjomitöö vastu või levis ristiusk dünaamilise äratusliikumise kujul. Midagi siiski puudus, sest ma ei tea, et Piibel oleks kunagi tõlgitud nõnda keskaasia või siis hiina keelde kiriku algatusel.

Ida kristlust tuntakse halvasti, ehkki see omal ajal oli suurim kristlik kirik. See ulatus Süüriast Hiinani ja Indiani. Soome uurimusreisijad (Pälsi ja Ramstedt), kes 20. saj. alguses uurisid Aasiat, pildistasid Mongoolias kalmistuid, mille hauakivide tekstid tunnistavad nende kuulumist türgi rahvaste uiguuri hõinu kristlastesele, kes elasid 9. sajandil.

Suurem osa Ida ristikogudusest kuulus nestoraanlikku kirikusse. Samal ajal, kui Euroopa elas kõige pimedamas keskajas, oli muide Marõ linnas umbes 800 km Kaspia merest idas 7 kirikut kogukonnas, milles muhameedlased, manilased, kristlased, budistid ja zoroastristid elasid samadest linnamüüridest ümbritsetuna.

Manilus oli omal ajal üks suurimaist pseudokristlikest usundeist. Maniluse looja Mani isa kasvas Babüloonia baptistide, nn. Alkasiitide keskkonnas. Mani eraldus neist 216. a. Manilus oli muide uiguuride riigi ametlik ideoloogia aastail 745-840. Manihheistlik katekismus tõlgiti 734. a. Ka hiina keelde.

Hiinas levis nestoriaanlik kirik kõrvuti budismi ja manilusega. Tang-dünastia ajal 7. saj. oli nestoriaanlikke kirikuid kõigi Hiina provintside pealinnades ning pealinnades Chan-anis (praeaegune Xi-an) laulis keisrile liturgial 7 vaimulikku. Järgmise sajandi sündmused siiski hävitasid organiseeritud ristikogudused Hiinas. Keisri võim põhines suurel määral manihheistlike uiguuride sõjalisel abil ning kui kirgiisid vallutasid 840. a. Uiguuride valitsuse all olnud maad, mille hulka kuulus ka Hiina, sai Hiina keisriks taoist Wu Zong. Uus keiser püüdis hävitada võistlevaid ideoloogiaid ja suur tagakiusamine algas. See ei puudutanud siiski muhameedlasi ja juute.

Tagakiusamisega taotles Wu Zong oma maa ideoloogilise juhi kohta. Ristiusk talle ei sobinud, sest jumalariigis oli Jeesus Issandaks. Koht polnud vapa ja Hiinas levinud ristiusu vorm ei pakkunud talle võimalust saada riigikiriku peaks. Teisest küljest jällegi mõisteti muhameedlust kui üht ristiusu haru ja nõnda oli kerge üle piiri eksida. Seega sündis Hiina põhjaosas tugev muhameedlik liikumine.

Hiinas läks nestoriaanidel kehvasti, aga Siberi türgi ja mongoli rahvaste hulgas oli nestoriaanlik mõju püsivam. Keraiti riigis oli nestoriaanlus juba riikiusuks, kui Keraiti ühe satelliitkhaaniriigi pealik Temutshin (Tshingis-khaan) alustas sõjaretke algul oma isandriigi vastu 1203. a. ja siis teise nestoriaanliku riigi Naimani vastu, tungides kuni Altaini. Seejärel tehti sõjaretki Koreasse, Hiinasse, Pärsiasse, Indiasse, Süüriasse, Venemaale, Poolasse, Ukrainasse ja Tiibetisse, kuni suurim ajaloos tuntud sojalispoliitiline riik oli tekkinud.

Temutshini tuntakse ajalos rohkem Tshingis-khaani (türgikeelest sõnast "genghis", üldine, s.o. üle kõige khaan) ja Hiinas Jingsi (täielik sõdur) nime all.

Sõdurina on Temutshin verise mainega, aga usuasjus oli ülemkhaan salliv nagu tema järglanegi. Temutshini järel valitses mõnd aega pealinnas Karakorumis teataval määral kristlaste hulka arvatav Turakina, Temutshini poja Ogotai lesk. Ogotai pojast Kublaist sai budist ja Hulagu, tema vend, otsis ühendust Roomaga. Roomast tuligi Hiinasse vend Giovanni, kes tõlkis Uue Testamendi isandrahva mongolite keelde. Nestoriaanlus toibus ajutiselt Hiinaski.

Veneetslane Marco Polo (1252-1324), kes viibis tükk aega Tshingis-khaani pojapoja Kublai-khaani õukonnas Hiinas, räägib oma reisikirjelduses, et kohtas kristlikke kirikuid muuseas Xinjiani provintsis, kus need olid kõrvuti islamiusuliste mosheedega.

Kublai-khaani surma (1294) järel hakkas usuliselt vabameelne riik lagunema ja Ida-Turkestanis hakati islamit rõhutama. Samarkandi lähedal Keshis resideerinud Temutshini kauge sugulane Timur (1336-1405) esines muhameedluse eestvoitlejana ja tal oli edu sõjalistes ettevõtmistes. Hiinasse ta siiski ei pääsenud, samuti mitte Büsantsi.

Temutshini järglased ei pidanud kinni samast sallivuspoliitikast kui impeeriumi rajajad. Impeeriumi lääneosade valitsejad võtsid omaks islamliku riigikäsituse ja kui Kublai-khaan 1294. a. Suri, katkesid institutsionaalse kiriku sidemed Euroopa ja Aasia vahel.

Timu ehk Timurlenk ('Lonkur-Timur') sai tuntuks oma julmustega. Tema ajal sattus Ida kristlus totaalse tagakiusamise alla, mille üheks põhjuseks tuleb pidada roomakatoliku kiriku poolt Lähis-Ida maadesse tehtud ristiretkede poolt Timuris tekitatud põlgust ja kättemaksusoovi. 1551. a. liitus osa nõrgaks jäänud nestoriaanlikust kirikust Roomaga, moodustas nn. Kaldea kiriku. Alles jäänud nestoriaanlikku osa hakati seejärel nimetama Assüüria kirikuks. Tänäpäeval on pisut assüüria ja kaldea kristlasi säilinud vaid Indias, Iraanis, Iraagis, Liibanonis, Süürias ja Türgis.

Mõnisada aastat püsis Aasia vaimuliku kõnnumaana, aga siis tuuled põõrdusid. Aasia kõige põhjapoolsemasse ossa Siberisse (Sibir - endine Tatari khaaniriigi pealinn) hakkas Venemaalt ja Ukrainast voolama väljasaadedut "ketserite" jõgi. Neist inimestest räägib Matias Aleksanteri Castrén oma reisikirjas aastat 1846:

Ühel hommikul aastaid tagasi äratas Issand mind hommikul kella viie ajal. Avasin raadio. Rääkis Radio Canada ja sealt kuuldus duhhobooride ('hingevõitlejate') laulu. Võtsin selle lindile ja laulsin hiljem Ukrainas Tshernovtsõ nelipühilaste koguduse palvelas. Sealgi tunti laulu hästi.

Hiljem läksid duhhobooride jälgi mööda Siberisse baptistid ja Volgu kääru sakslased. Venemaalt Aasia põhjaosadesse väljasaadetud usklikud ei järginud siiski kõiges Juhtija käsku. Tulid võõrale maale, aga ei õppinud ära selle rahva keelt ja järelikult ei viinud ka evangeeliumi "igale rahvale, keelele ja rahvahõimule". Venelased hävitasid usklikud 1930. aastail. Formaalseks süüdistuseks oli nende poolt heale järjele viidud individuaaltalupidamine. Uskmatud sakslased liitusid kolhoosidega ja võisid säilitada oma hingeraasukese.

Kesk-Aasias püsis sõnum Jumala päästvast armust tundmatuna kuni 20. saj. alguseni. Kui Svenska Missionsförbundeti misjonäärid 19. saj. lõpus koos armeenia vendadega saabusid uiguuride keskusse Kashgarisse (hiina Xinjiang, uiguuride autonoomne piirkond), leidsid nad vaid islamiusuliste mosheesid. Marco Polo aegsed kirikud olid varemeis.

Läänemaailmas 19. saj. algul käivitunud misjonitöö ei jõudnud Hiinasse kergelt. Inglaste soov avada ekspordiks turge Indias kasvatatud oopiumile ja lääne tööstustooteile andis laevasuurtükkide toetusel siiski mingi võimaluse ka usulahkude - kaasa arvatud katoliiklased - tegevusele Hiinas. Märkimisväärset vaimulikku tulemust laevasuurtükkide misjonitöö muidugi ei andnud.

Lõuna-Hiinas arenes ristiusust 1860. Aastail hiina variant, mille pooldajad lõid oma riigi Nanjingi ümbrusse. Keiserlik armee surus rahvaliikumise maha.

Tõeline ristiusu läbimurre Hiinas tõimus alles Kultuurirevolutsiooni ajal. Välismaised kirikud surid välja, aga vene duhhobooride taolisse hiina "Watchmani" Nee juhitud kodukogudusse kuulub Hiina misjoniveterani Helvi Taponeni poolt 1989. a. Antud hinnangu põhjal 7-12% rahvast, s.t. umbes 100 miljonit hiinlast. Tähelepanuväärne on, et ükski lääne usulahk ega kirik ei tunnustanud Valvur Nee (õige nimega Nee To Sheng) vaimulikku tööd, sest see seisis liiga lähedal Jeesuse õpetusele.

Nanjingi tehnikaülikooli maa-alal on üks auditoorium usklikele õppe- ja palveürituste tarvis. Neist üritustest osavõtjate rahvuslik liigitus on huvitav. Koosolekutest osavõtjat olid minu tähelepanekute põhjal üldiselt kas hiinlased, ameriiklased või neegrid. Ma olin ainus eurooplane. Teiste eurooplaste soosingu näitsid võitvat pornovideot ja õlu. Need paarkymmend venelast, kes 1991. a. Seal õppisid, veetsid vaba aega linnas. Seega pole ime, et 1996. a. Alguses märkasin, kuidas Watchman Nee vaimsed järglased pidasid meie naabrite juures Moskvas kahenädalase koosolekutesarja, lisaks sellele laiemale koolitustegevusele, mida hiina usklikud harrastavad.

Korea on tänapäeval vaimne suurriik. Maailm on muutumas, aga kuidas see toimub, seda teab Jumal, selle töö initsiaator. Ühest Jumala töömehest Anna Ekroosist, kes 1936. a. sõitis Mandzhuriasse ja viibis seal Jaapani okupatsiooni, Teise maailmasõja ja Hiina revolutsiooni tormiseil aastail, räägiti, et Anna on läinud hulluks, arvab, et on lammas, ja on viidud koos lammastega ühele saarele, kus ta sõõb koos nendega rohtu. Anna käis 1950. Aastate alguses Soomes, pani neid jutte imeks ja läks oma töö jätkama.

Rooma keiser Constantianus valitses riiki tema enda poolt asutatud Konstantinoopolist, praegusest Istanbulist. Konstantinoopoli lähedal Nikaia linnas pidasid 325. a. tema juhtimisel oma koosolekut peamiselt Kreeka alade monarhistliku suuna piskopid. Sellest algab Rooma riikikiriku, roomakatoliku kiriku ajalugu. Rooma lääneosad eraldusid hiljem Ida-Rooma riigist ja kaotasid oma poliitilise iseseisvuse. Ida-Rooma riik Bütsants seevastu püsis iseseisvana 1453. Aastani, mil türklased vallutasid linnriigiks kahanenud Konstantinoopoli.

Enam kui tuhandeaastase ajaloo vältel oli Bütsantsi kreekakatoliku kirik tegelnud ketserite tagakiusamisena tuntud usklike kimbutamisega, juutite jälitamisega ja sundpööramisega; Ehkki Ida-Rooma riik pidevalt väiksemaks jäi, levis tema kiriku mõju põhja poole slaavlaste keskele. Juba enne seda olid bulgaaria bogomiilide apostolid toonud põhjapoolsetele hõimuvendadele tõelise ristiusu, mis levis sealt veel kaugemalegi. Et tõrjuda jumalariigi mõjusid, võtsid Ukraina ja Vene vürstid vastu ristimise ja lasksid oma rahval marssida sundristimisele. Arvatakse, et ristimine algas Kiievis 988. a. Ristimisel lasti inimestel lugeda usutunnistust, mis õigupoolest oli ustavusvanne.

Esimese ja teise aastatuhanne vahetusel jõudis ristiusk ka Soome ja teistegi soomeugri rahvaste juurde. Ukraina keelest tulid soome keelde "virsi" (kirikulaul), "pappi" (kirikuõpetaja) ja "pakana" (pagan). Permi usklikud said oma kirjakeele. Ristiusk tõstis permlased omaaegseks juhtivaks soomeugri rahvaks.

Ukraina ja Venemaa - välja arvatud Novgorod - sattusid 13. sajandil Sise-Aasia mongolite ja türki hõimude võimu alla. Kiiev vallutati 1240.a. Vallutajate seas oli ka kristlaste hulka kuuluvaid inimessi, aga riigikiriku mõtteviis takistas vandlust tunnistamast ja sellele vastavalt ka tervet vaimset kasvamist.

Pärast Büsantsi langemist 1453. a. hakkasid venelased Moskvat pidama kolmandaks Roomaks. Kolmanda Rooma riigikirikuavantüür lõppes 1917. a. sotsialistlikus revolutsioonis, kui Vene riigi ideoloogiaks sai sotsialism.

Vene kirik ei armastanud Piiblit. Uus Testament tõlgiti rahvakeelde ja trükiti alles 1820. a. Kogu Piibel avaldati vene keeles esmakordselt 1876. a. Enne seda oli - ja on osalt praegugi - kasutamisel kirikuslaavikeelne Piibel, mida vaimulikkond ei mõista piisaval määral lugeda.

1876. a. Piibel oli kaua ainus saadaolev tolge. See on eriti hea tõlge, aga keeleliselt tänapäevaks tugevasti vananenud, sest Venemaal toimunud muutused on muutnud ka vene keelt. Alles hiljuti avaldati Venemaal lõpuks uus tõlge, ent selle kättesaadavust pärsivad väikesed trükiarvud, teabe vilets liikumine ja hetkel veel ka "õigeusu" kiriku vastuseis, sest uus tõlge pole õigeusklike tehtud.

Vene kirik ei armastanud usklikke. Ketserite tagakiusamise kohta on katkendlikke andmeid eri sajandeist. 17. sajandist on täpseid teateid hlõstideks nimetatud usklikest kogu Venemaa aladel. Hlõstid ise kiitsid heaks nimetuse "Jumala rahvas", kelle hulka nad arvavad (ja täiesti õigustatult) ennast kuuluvat. Lollardide, lestadiolaste, burs'õlõside (Komi vabariik) jt. kombel lasevad hlõstid oma keelel rääkida Püha Vaimu mõjul, mida Vaim tahab.

Vene vanadest äratusliikumistest, mille hulka arvatakse ka hlõste, kasutatakse ühist nimetust "vaimsed kristlased" (duhhovnõje hristiane). 18. saj. tulid Volga kääru saksa asunike hulgas mennoniidid. Selle aja vaimsetest kristlastest olid tähelepanuväärseimad molokaanit ja duhhoboorid.

Suur osa enne revolutsiooni usklikuks saanud ukrainlastest, venlastest ja valgevenelastest põgenes Kanadasse ja USA-sse, osa saadeti Siberisse ja osa pagenes sinna vabatahtlikult. Hlõste emigreerus hulganisti Uruquaisse. Katariina II ajal väljasaadetud molokaanid said varjupaiga Kaukaasia rahvaste keskelt. Aserbaidzhaani türklased ja teised Kaukaasia muhameedlikud rahvad võtsid kaastundlikult vastu kodumaalt minemakihutatud inimesed. Molokaanid ei õppinut neid sõbralikult kohelnud rahvaste keeli. Alles siis, kui Venemaa 1990. aastail hakkas kasutama molokaanide venekeelsust oma võimupüüdluste põhjendamiseks, nousid aserbaidzhaanlased molokaanidelt, et nad kas õpivad ära kohaliku keele või lahkuvad maalt.

See, et riigikirik võitleb Jumala vastu, ei tähenda vältimatult seda, et tema liikmete seas ei leidu neid, kes tahavad tõde tundma õppida. Siiras otsija on Jumala silmis kallis, eriti seepärast, et ta hüüab appi Jeesuse nime. Ka paljud soomlased on vastanud, et nad saavad sellest aru, ja on tegutsenud vastavalt. Henrik Wrede, kuulsa Mathilda Wrede vend, korraldas 1883-1885 Irkutskis Piiblite müümist ja käis Leena jõe ääres Jakuutiasse asumisele saadetud usklikega kohtumas. Nikolai Pöysti läks 1917. a. Siberisse ja tema poja Jarli nime tunneb pea iga usklik Vene Federatsiooni vene keelt rääkiva rahvastiku seas.

Riikliku kommunistliku terrori aegadel ühines suur osa Vene omamaisest äratusliikumisest baptistidega, aga läbisaamine ei olnud päris hea. 1960. a. baptistlik unioon lagunes, kui riik püüdis seda suruda äärmisse kitsikusse. Lahkulöönuid tunti Nõukogude Liidus initsiativnikute (algatuse osutajate) nime all ja Läänes põranda-aluse kirikuna. Hilisem piiritõmbamine dogmaatilistes küsimustes on toonud esile, et initsiativaikud seisavad lähemal nelipühalastele kui baptistidele. Ühtkokku arvatakse evangeelseid rühmi olevat pool miljonit.

Initsiativnikute taktikas on pidada suuri ühiseid koosolekuid mitmel pool. Veelgi imlikum on, et neid koosolekuid ei korraldtud, vaid rahva lihtsalt kogunes omavahel kohtuma kokkulepitud paikkonda nii suurte rühmadena, et ametivõimudele ei jäänud muud kui statisti osa. Keegi ei näinud teadvat, kes pani alguse kuulujutule kohtumiskohast ja -ajast. Selleski siis järgiti kveekerite 17. saj. taktikat.

Sellist algatusvõimet, nagu Hiina kodukogudustes võib kohata, pole evangeelsed kogudused Vene oludes suutnud näidata, mis tuleneb mõningaist Lääne usulahkudele tüüpilistest dogmaatilistest vigadest. Nüüd, mil valikuvabadus on suurem; on suur osa usklikest otsustanud maalt lahkuda. See nõrgendab kogudusi oluliselt, sest lahkujate hulgas on enamasti need, kes usu tõttu on kõige rohkem kannatanud, olles seega usuliikumisele kõige väärtuslikumad. Samas on aga "oigeusu" kiriku lähedal kasvamas noorsugu, kes näib olevat loobunud oma kiriku raskest koormast ja otsib Jumala tahet elust.

Venemaa elab praegu suure murrangu algusel. Suvel 1989 seletasid minu töökaaslased baaskalalaeval "Sodruzhestvo" Ohhoota merel, et nad on kaotanud usu kõigidesse autoriteetidesse. Hiina suur ärkamine Kultuurirevolutsiooni järel toimus just niisugustes tingimustes. Oktoobris 1989 ütlesin oma sõbrale Tsernovtsõ nelipühikoguduses Ukrainas, et siin te jutlustate vaid üksteisele. Sõnad sünnitasid arutelu. Jutlustaja arvas, et veel pole aeg tänavale minna ega külast külla käia. Seal tuli meelde, et enne Püha Vaimu väljavalamist istusid ka Jeesuse juutidest õpilased kartlikult nelja seina vahel. Ent kui Püha Vaim välja valati, nad laksid. See, kes on juba saanud Püha Vaimu, usaldagu parem teda kui tares jutlustajaid.

Sellist murrangut, mida Venemaa kogudustes viis aastat tagasi loodeti, ei ole toimunud. Jumala töö aga jätkub ja ega Issand pole sellelgi korral varjanud oma teenrite eest, mis on juhtumas.

Rooma riik jagati 4. saj. lõpus Ida- ja Lääne-Rooma riigiks. Lääne-Rooma riik langes umbes sada aastat hiljem, aga Rooma piiskop, paavst (sõnast "papa", 'isa') suutis kirikuaparaadi korraldada nõnda, et paavstid valitsesid tegelikult Lääne-Euroopat kuni 15. saj. massiliikumisteni, mida tuntakse usupuhastuse nime all. Vormiliselt eraldus roomakatoliku kirik kreekakatoliku kirikust omaette usulahuks 1054. a. Tänapäeval on roomakatoliku kirik vaevalt midagi muud kui ristiusutaoline segausund.

Teguse poolest ei erine roomakatoliku kirik palju kreekakatoliku kirikust. Kogu oma olemasolu jooksul on paavsti juhitud kirikuasutus tegelnud ketserite tagakiusamise nime all tuntud usulise jälitamisega, juutide ahistamise ja sundpööramisega. Roomakatoliku kiriku ristiusule võõras vaim ilmneb keskajal ka nn. Ristiretkedes kristluse sünnipaikadesse. Sõõme tõid roomakatoliku sõjaväed sundristitute kirikuaparaadi 13. sajandil. Ristiusk oli tulnud Soome juba varem. 16. saj. kaotas see kirikuaparaat usupuhastusliikumise mõjul palju oma põhjamaistest mõjualadest, aga levis samal ajal arvukate väljarändajate ja teise usku sundimiseks peetud sõdade tõttu Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse. Roomakatoliku kirik on erinevates maades tegelnud ka rahuliku misjonitööga, aga ilma erilise eduta. Paremini on see õnnestunud äsja usklikuks asanud inimeste enda juurde meelitamisel. Imestama panevalt kergesti alistusid näiteks Väike-Aasia misjonäride poolt pööratud germaanlased Rooma võimule. Wulfila oli tõlkinud Piibligi viimaste keelde, aga Roomal õnnestus neid panna usutalitustes ladina keelt kasutama.

Selles, et inimesed tapavad üksteist, pole midagi imestada. Nõnda on tehtud Kaini ja Aabeli aegadest alates. Roomakatoliku kiriku puhul on eriti kurb vaid see, et tapeti Jumala nimel ja tapetavaiks sattus enamasti jumalarahvas. Armuline Jumal võiks sellegi andeks anda, aga kes on kunagi kuulnud, et roomakatoliku kirik on alandlikuks muutunud ja andeks palunud? Institutsioon ei saa kahetseda, üksikisikule jääb ainsaks võimaluseks lahkuda võõrast organisatsioonist. Muidu saab temast institutsiooni pattude kaasosaline, sest Jumala ees kannavad vastutust üksikisikud, mitte nende organisatsioonid.